Budapest

Neljapá óhtul käisin Andrási jutuõhtul. Tore oli, aru sain ka rohkem kui augustis. Aga too uurijaroll (ja no, keelepuudulikkus ikka tegelikult ka) segab kuulamisel ikka küll. Vahepeal tabasin ennast ikka mõtlemas selle peale, kuidas ma vaheajal inimestele juurde astun ja meiliaadressi palun, et neid oma küsimustikuga pommitada. Aga õnnestus - saak=6 meiliaadressi. Viisaastakuplaan nägi "vähemalt 5" ette. Andrási jutuvestmine on Pireti omast teatrisuse móttes ikka erinev küll (kuigi, ma játkuvalt jáán selle juurde, et asja tuum on sama) - mikrofon, lava, prozektor, márksa tuntavam saali ja lava piir. Ka paigad/saalid, niipalju kui ma tean, on teistsugused. Aga küllap on olemas vága erinevaid Andrási jutuvestmisi - tahaksin náha teda kusagil váikeses külas vestmas.

Párast láksime Kátliniga táncházi. Inimtüübid on tótt-öelda vága samad, mis náiteks Tartus Tiigi tánavas - on selliseid ilusaid hipisid ja veel ilusamaid seelikuid ja karvaseid ja vanu mehi ja váhemkarvaseid ja noori. Tüübid on ikka vága samad:)

Ja párast seda láksime ööelutuurile (ööd on neil seal pealinnas pikad). Ühes kvartalis on koos mitu-mitu alternatiiv klubi-pubi ja ma tantsisin üle hulga aja. Ja selline Budapest mulle vága meeldib. Turisti-Budapest náiteks eriti ei meeldi (Marini-Budapest meeldis kunagi küll - sealt see Ungari-asi alguse sai). Nii et kui me enne-árasóitu ööks majutust ei leia, siis váhemalt on, kuhu minna.

Majutusin Kátlini juures. Neil olid parasjagu korgid lábi, niiet pimedas. Aga mulle juba óhtul meeldis see korter. Ja páevavalges ka. Olnud ilmselgelt sihuke kunstnike pesa. Minu maitse jaoks natuke jaheda kliimaga (polnud 24 kraadi nagu minu toas), aga suurepárases kohas ja selline kunstihónguline.

Niipalju sedakorda.

Püüan päikest

Ja tõesti on, mida püüda. Ilus novembrikuu on minu jaoks uus kogemus. Vähemalt üle päeva meil päike särab. Ja kraade on kohati 20 ümber - täna näitas kraadiklaas lausa 25 - ilmselt küll päikese käes, aga ikkagi! Pimedaks läheb poole 5 paiku, aga see on enamasti päriselt ka päikese loojumine, mitte helehall-tumehall-kottpime jada. Nii et ma üritan päikesepaistet konserveerida - Eesti jaanuari ja veebruari jaoks juba ette ka.
Cukraszdadest ehk kohvikundusest rääkides olen tutvunud veel ühe täitsa uue nähtusega nagu MAITSVAD kreemikoogid. Ei midagi maximakoogilikku, vaid tõesti head, ja tõesti magusad. Ja siis veel jäätised ja kuum šokolaad ja kohv ja...Niiet ma olengi vaheldumisi koogitanud ja jooksnud-jalutanud-päikest püüdnud. Nii peaks enam-vähem tasakaalus olema.
Bogi sünnipäeva- ja minu ja Anna järelsünnipäevakook

Toitude magususega on üldse nii, et mis peab magus olema, see on kohati kõrvetavalt magus - Spordi šokolaad näituseks, mis mulle maitseb küll, aga on just selline kõrvetavalt magus, ja kohukesed on ka ikka väega magusad ja tee kõrvale antakse peoga suhkrupakikesi. Soolasusega on kohati samamoodi. Rääkimata rasvasusest, eksole. Nii et mu maitsemeel on küllap vist nüüd üsna rikutud. Olen hakanud muuhulgas kangemat kohvi tegema. Aga tervikuna on õige ungari kokakunst(ma ei mõtle sööklandust ega ka kodust õlikihti – see ei ole "igazi" ungari köök) ikka õige hea.

PS Ecolinesi bussiplaani kohaselt maabun Pärnus 21. detsembril kell 21.15

Lühiuudised

1. Täna oli nii ilus ilm, et hõiska ja laula. 16 kraadi. Päike säras.
2. Ungari-Eesti odavpiletite hankimisega on ikka janti kõvasti. Mats vast teab. Ikka veel pole meil midagi. On ainult lahtine, umbes 1150-kroonine PLAAN. Ja mulle ei meeldi, kui asjad lahtised on.
3. Käisin Grand Cafe-s head filmi vaatamas, slovaki filmipäevade raames - peaaegu oleksin isikliku sünkroontõlke saanud. Aga siis selgus, et ingliskeelsed supakad on ka. Nii kurb:()
4. Tõlkelaagrisse sel aastal ei lähe. Aga Aune läheb - niiet muljeid kuulen usaldusväärsest allikast ikka.
Ennyi.

Serbia pilte ja natuke juttu

Serbias käisime ka. Piir on Szegedist 12 kilomeetrit - ilmselgelt liiga lähedal, et mitte minna.
Tegelikult lubas Serbia-sissekande kirjutada Mats, niiet ma ainult hästi natukene kirjutan Oma Serbiat üles.



Serbide pealinn on minu arvates ilus, kordatehtud ja kuidaski värske olekuga, tunne oli eestilikum kui Ungaris. Näituseks toidupoodide valik ja väljapanek oli kodusem (kohtasime me peamiselt Stockmanni-tüüpi, sihukseid klantsitud poode) - õlipudelid ja sool ei trooninud aukohal ja piimatooted tundusid paremad. Enamiku söögikohtade ustel ilutsesid kaardimaksekleepsud. Ja isegi poodide lahtiolekuajad olid midagi Eesti ja Ungari vahepealset. Tegelikult oli vist nii, et kõigepealt tundus värske ja "kuidagi eestilikum" ja siis hakkasime juba ise paralleele otsima.
Siia panin praegu valiku meie ilusatest Serbia piltidest. Enamikul piltidel (need, mis ehk kunagi üles saavad, eksole) on hoopis mingi kolmas reis, ei minu ega Matsi muljete summa, vaid peamiselt see, mille me leidsime logu ja kummalise olevat (sest mis sa ikka ilusat ja/või turistidele mõeldut pildistad, eksole). Aga sellest lubas Mats muljetada.

Õ-tähtedega

Vahepeal oli koolivaheaeg ja Mats oli päris pikalt külas, tuuritasime ringi, kokkas(ime). Sihuke tihe programm oli.

Vaheaeg algas 23. oktoobriga, mis on neil siin riigipüha - siis sai alguse 1956. aasta ülestõus ja 89. aastal taastati sel päeval iseseisvus. Meie käisime Ópustaszeris - madjarite ajalugu tutvustavas vabaõhupargis.

24. ja laupäev oli pühendet koogiküpsetamisele. Et minu koduse ühisköögi ahi on ilmselt aastaid kõiksugu erinevaid õli- ja rasvaroogasid näinud (loe: rantott eri versioonides), nii et mina seda tulekahju hirmus kasutada ei julge - siis küpsetasime Milka juures. Milka on pärit Põhja-Soomest, niiet küllap teab, mida teha, kui metsas karu kohtab. Erasmuslane. Selline põhjamaine koogiküpsetung oli - Milka hispaanlasest korterikaaslane oli ära, nii et polnud kedagi, kes imestanuks, kui (suhteliselt) vaikselt võivad koogitada-teetada-juttu ajada 5 inimest (mina, Mats, Milka, Aune ja Kristiina). Just selline mõnus köögilaua-istumine oli, et võib täitsa kuss ka olla, ja ikka on hea. Ja sa tead, et kõik saavad neist jutupausidest aru. Koogiga läksime kõrtsi mu sünnipäevaõhtut tähistama - siin on vähemasti üks selline, kuhu võib rahulikult oma koogiga minna.




Selgus, et naaberlaua hispaanlane, kes osutus erasmuslaseks, on pärit kusagilt Granada lähedalt. Ja kui me siis ütlesime, et oleme sealkandis käinud (teise korraga õnnestus Jaen-i kurgu-haa arusaadavalt välja hääldada), siis selgus, et just Jaeni see "Granada lähedal olev" koht tähendabki. Mulle sellised kokkusattumused meeldivad, tundus, nagu Anne ja oliivimaa tervitanuks ühekorraga. Anne oli õigupoolest just natuke enne seda helistanud.

Ühe kultuurilise tähelepaneku tegin veel. Kas keegi on näinud foto- või videokaamera eest pagevat itaallast või hispaanlast? Mina näiteks ei ole. See on vist ka sihuke põhjapoolne kiiks.