Koht: liin 906, Budapest
Aeg: kella 4 paiku vastu pühapäeva
- Tule, istu siia, räägime natuke elust!
- Noo, olgu...
- Mul oli just kohting...
- Ja kuidas läks?
- Ma ei tea, me alles alustasime.
[seletab midagi perede kohta]
- ...Et kui inimestel on juba pered, et siis nad ei saa enam nii hästi läbi.
- [selle perevärgiga on nii, et] tuleb ise paremini teha...
- No aga kuidas?
- Ma ei oska sulle retsepti anda.
- Pole vaja ka.
- ...Ma ei tea, mul ei ole peret.
- Kui vana sa oled?
- 25.
- Oi, ohtlik!
- Mis mõttes ohtlik?
- ...
- Ja ma ei taha ka siin peret, lähen koju ja siis...
- Kas sa oled poolakas?
- Ei.
- Pole tähtis ka.
- Ma lähen nüüd maha. Aga - et tuleb ise parem pere[süsteem] luua. Palju edu!
- Head ööd!
Sunday, February 27, 2011
Wednesday, February 23, 2011
Turismi antropoloogiast inspireerituna + muu
Hetkeemotsioon on asjaajamisest väsinud, aga see läheb üle. Tõenäoliselt pean ma esimest korda elus :) mingite ainekursuste eest maksma (suhteliselt vähe küll, krooniarvestuses võiks olla nt 360 kr/tükk), kui väga nadisti läheb, siis pean kõigi ainete eest maksma, see on rohkem, kui mu kuuüür.
Maksmisküsimustes on huvitav oma mõtteviisi jälgida - haridusasjus ma ikka pole üldse kapitalist. Olen ära hellitatud sellega, et (hea) tasuta kõrgharidus on mu privileeg, õigus ja ammu ärateenitud hüve. Rahaküsimine tundub ikka nats ülekohtune, sestap.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - seda, et asjaajamine väsitav saab olema, teadsin ju ammu.
Käisin täna oma "esimeses Budapestis" - Marini Budapestis - hulkumas. Buda poolel, eramajade, treppide, mägede ja viinamarjaväätide keskel. Vaikne linnajagu, peaaegu uimane. See on see Budapest, mille mõjul ma kunagi Ungarisse ära armusin. Mu teine Budapest on Muki ja Kätlini Budapest, Läänevaksali kant, hoopis teistsuguse õhkkonnaga, kõrtsid, peopaigad, sagimine, metroo. Kolmas, minu enda oma, ilmselt parasjagu ehitub.
Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen siin külas.
Esiteks on see turisti või külalise pilk (tourist gaze on täitsa kasutatav sõnapaar) - vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. St - annad paljudelepaljudele asjadele tähendusi, märkad enamat, vaatad kui midagi erilist. See pilk aja jooksul pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks, khm, pole mul plaanis siia jääda :) Vahel käin küll ka Tartus pea kuklas ja mängin iseendaga turisti ja käin uudishimulikult ja silmad lahti, aga see on ikka natukene teine asi. Tartus olen ma ikkagi hoopis teises kontekstis, otsin-leian muud, taustsüsteem hoiab mind teisiti, suhestumine on teine. Ülikooli alguses oli ehk ka rohkem seda külasoleku pilku, aga ka see oli teine, ajaliselt olin teisiti programmeeritud, teadsin ju, et jään pikalt-pikalt. /Kuigi, ka Eestis võõras kohas tuleb ikka see külalise pilk, kui mingil paigal külas oled, lihtsalt kergemas vormis./
Turistina, päris ajutisena, oled jälle teistmoodi sätitud. Siis pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui kodus, ajateadmine mängib hästi suurt rolli - siin ma kodustan viieks kuuks, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.
Ka suhe (võõrastesse) inimestesse ja nende suhtumisse on siin teine kui kodus (või kui turistina). Suhtumine läheb rohkem korda. Poemüüa naeratus maksab rohkem - ja kui sõimata saad, siis on ka sandim olla. Sest ise oled kuidaski hapram. Oled ikkagi külas - ja pererahva sõna maksab :) Ja vist eeldadki rohkem galantsust. Ja - vähemalt siinmail - olen tõepoolest kogenud pigem väga head vastuvõttu. Turistina teed suhtumise põhjal (lambi)järeldusi riigi kohta, kus viibid, aga nii tundlik ehk ei ole. Sest pole ju vaja kohaneda ja endale pesa teha. Lähed niikuinii kohe-varsti ära.
Aunele: Vaatsin su potentsiaalse tulevase töökoha üle. Kummaline maja, campuse servas, natuke räsitud olemisega, ja see nurk, kus ta asub, on ka kuidaski tööstusliku olemisega. Aga mulle see surimuri meeldis :)
Ph korruste arvu ei tea ikka veel.
Millegipärast ma ei saa ise oma postitusi kommenteerida, st vastata...
Maksmisküsimustes on huvitav oma mõtteviisi jälgida - haridusasjus ma ikka pole üldse kapitalist. Olen ära hellitatud sellega, et (hea) tasuta kõrgharidus on mu privileeg, õigus ja ammu ärateenitud hüve. Rahaküsimine tundub ikka nats ülekohtune, sestap.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - seda, et asjaajamine väsitav saab olema, teadsin ju ammu.
Käisin täna oma "esimeses Budapestis" - Marini Budapestis - hulkumas. Buda poolel, eramajade, treppide, mägede ja viinamarjaväätide keskel. Vaikne linnajagu, peaaegu uimane. See on see Budapest, mille mõjul ma kunagi Ungarisse ära armusin. Mu teine Budapest on Muki ja Kätlini Budapest, Läänevaksali kant, hoopis teistsuguse õhkkonnaga, kõrtsid, peopaigad, sagimine, metroo. Kolmas, minu enda oma, ilmselt parasjagu ehitub.
Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen siin külas.
Esiteks on see turisti või külalise pilk (tourist gaze on täitsa kasutatav sõnapaar) - vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. St - annad paljudelepaljudele asjadele tähendusi, märkad enamat, vaatad kui midagi erilist. See pilk aja jooksul pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks, khm, pole mul plaanis siia jääda :) Vahel käin küll ka Tartus pea kuklas ja mängin iseendaga turisti ja käin uudishimulikult ja silmad lahti, aga see on ikka natukene teine asi. Tartus olen ma ikkagi hoopis teises kontekstis, otsin-leian muud, taustsüsteem hoiab mind teisiti, suhestumine on teine. Ülikooli alguses oli ehk ka rohkem seda külasoleku pilku, aga ka see oli teine, ajaliselt olin teisiti programmeeritud, teadsin ju, et jään pikalt-pikalt. /Kuigi, ka Eestis võõras kohas tuleb ikka see külalise pilk, kui mingil paigal külas oled, lihtsalt kergemas vormis./
Turistina, päris ajutisena, oled jälle teistmoodi sätitud. Siis pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui kodus, ajateadmine mängib hästi suurt rolli - siin ma kodustan viieks kuuks, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.
Ka suhe (võõrastesse) inimestesse ja nende suhtumisse on siin teine kui kodus (või kui turistina). Suhtumine läheb rohkem korda. Poemüüa naeratus maksab rohkem - ja kui sõimata saad, siis on ka sandim olla. Sest ise oled kuidaski hapram. Oled ikkagi külas - ja pererahva sõna maksab :) Ja vist eeldadki rohkem galantsust. Ja - vähemalt siinmail - olen tõepoolest kogenud pigem väga head vastuvõttu. Turistina teed suhtumise põhjal (lambi)järeldusi riigi kohta, kus viibid, aga nii tundlik ehk ei ole. Sest pole ju vaja kohaneda ja endale pesa teha. Lähed niikuinii kohe-varsti ära.
Aunele: Vaatsin su potentsiaalse tulevase töökoha üle. Kummaline maja, campuse servas, natuke räsitud olemisega, ja see nurk, kus ta asub, on ka kuidaski tööstusliku olemisega. Aga mulle see surimuri meeldis :)
Ph korruste arvu ei tea ikka veel.
Millegipärast ma ei saa ise oma postitusi kommenteerida, st vastata...
Tuesday, February 22, 2011
Eelmisel kolmapä-l käisin esimest korda jooksmas - sillajooksuks ristisin (Margiti sild - Kettsild - Margiti sild). Ja pühapäeval käisin Margiti saarel jooksmas. Seal on täitsa korralik jooksurada.
Neljapä oli väga kooline päev - ja hakkabki olema väga kooline - aga hästi tore. Sain kuhjatäie informatsiooni asjade kohta, mida tõepoolest tasub teada. Kuhu ja millal minnakse etno õppetooliga kirandulni, näituseks.
Reedest esmaspäevani olen olnud Eesti lainel. Reedel käisime Liisidega väljas veinitamas ja ütlemata tore ja huvitav oli. Laupäeval tegin oma korterilepingu ära ja korraldasin endale bussiekskursiooni ühistranspordiga täiesti x-kohta - ja sama targalt tagasi. Ja siis läksin Eesti Instituuti kudumiskluppi - ega kudunud kriipsugi - oleks võind vähemalt oma kindad ära parandada, aga isegi selle unustasin ä. Kudumisklubis oli a) minu keskkooliaegne inglise keele õpetaja, kes mind hästi mäletas - mida ei saa mitte öelda minu kohta b)naine, kes mõned aastad tagasi töötas Varssavis Eesti saatkonnas ja väljastas mulle kojupöördumistunnistuse, pärast seda kui meie kotid olid Bratislavas minema sõitnud c) FB lubaduste põhjal lootsin näha ka toda naist, kelle novelliga ma tõlkelaagris edasi tegelema hakkan - musta tõlke tegin Eestis novembri algul. Harangi Andreat siiski polnud. Maailm on uskumatult pisikene, ütlen ma! Pärast läksime Kai ja Liisiga õhtustama. Kõrtside ja söögikohtadega on siin nii, et pärast haised sa lootusetult suitsu järgi - see sees suitsetamise keeld on Eestis ikka väga mõistlik.
Pühapäeval käisin saatkonnas valimas. Ja kohvetamas sihukeses seltskonnas, et kuulsin üht-teist mustlasprobleemist ja mustlaste tööhõivest. Und jooksmas käisin.
Eile oli jälle Eesti-päev - Eesti Instituudis vaatsime "Nimesid marmortahvlil". Ja ma ei mäletanudki, et see film esindab nii tüüpilist romantikat eesti moodi - noid pilke ja põõsa tagant piilumist ja hillitsetust. Mis on eestlase pilguga vaadates ju armas. Aga suures plaanis ikka väga naiivne on see eesti heroilis-romantiliste ajaloofilmide kood. Ja tegelikult oli veel tänagi üsna Eesti-päev, lobisesime mitu tundi Edaga elust ja olust.
Selline ülevaade siis sedakorda - et ma ise ka pärast mäletaksin.
Neljapä oli väga kooline päev - ja hakkabki olema väga kooline - aga hästi tore. Sain kuhjatäie informatsiooni asjade kohta, mida tõepoolest tasub teada. Kuhu ja millal minnakse etno õppetooliga kirandulni, näituseks.
Reedest esmaspäevani olen olnud Eesti lainel. Reedel käisime Liisidega väljas veinitamas ja ütlemata tore ja huvitav oli. Laupäeval tegin oma korterilepingu ära ja korraldasin endale bussiekskursiooni ühistranspordiga täiesti x-kohta - ja sama targalt tagasi. Ja siis läksin Eesti Instituuti kudumiskluppi - ega kudunud kriipsugi - oleks võind vähemalt oma kindad ära parandada, aga isegi selle unustasin ä. Kudumisklubis oli a) minu keskkooliaegne inglise keele õpetaja, kes mind hästi mäletas - mida ei saa mitte öelda minu kohta b)naine, kes mõned aastad tagasi töötas Varssavis Eesti saatkonnas ja väljastas mulle kojupöördumistunnistuse, pärast seda kui meie kotid olid Bratislavas minema sõitnud c) FB lubaduste põhjal lootsin näha ka toda naist, kelle novelliga ma tõlkelaagris edasi tegelema hakkan - musta tõlke tegin Eestis novembri algul. Harangi Andreat siiski polnud. Maailm on uskumatult pisikene, ütlen ma! Pärast läksime Kai ja Liisiga õhtustama. Kõrtside ja söögikohtadega on siin nii, et pärast haised sa lootusetult suitsu järgi - see sees suitsetamise keeld on Eestis ikka väga mõistlik.
Pühapäeval käisin saatkonnas valimas. Ja kohvetamas sihukeses seltskonnas, et kuulsin üht-teist mustlasprobleemist ja mustlaste tööhõivest. Und jooksmas käisin.
Eile oli jälle Eesti-päev - Eesti Instituudis vaatsime "Nimesid marmortahvlil". Ja ma ei mäletanudki, et see film esindab nii tüüpilist romantikat eesti moodi - noid pilke ja põõsa tagant piilumist ja hillitsetust. Mis on eestlase pilguga vaadates ju armas. Aga suures plaanis ikka väga naiivne on see eesti heroilis-romantiliste ajaloofilmide kood. Ja tegelikult oli veel tänagi üsna Eesti-päev, lobisesime mitu tundi Edaga elust ja olust.
Selline ülevaade siis sedakorda - et ma ise ka pärast mäletaksin.
Wednesday, February 16, 2011
Magyarország - ílyen módon szeretem
Mõned päevad on olnud selline hõiskamise-aeg - mis on tore - asjad näivad vaikselt laabuvat. Ja inimesed on valdavalt toredad, ilusad ja head (mõtlesin ma eile õhtul, ja täna hommikul, ja ikka aeg-ajalt mõtlen nii :)) - nii minu Eesti inimesed, minu siinsed inimesed kui ka mõned täitsa suvalised inimesed. Muki, mu hõust, näituseks tegi mulle eile õhtul tatrapannkooke (spinatiga vist, sest nad olid rohelised...), täna on minu kord süüa teha. Ja inimesed ütlevad ilusti, kohati veidraid asju, aga häid; huvituvad, hoolivad. Või täpsemalt, mis ma ikka n-vormis kirjutan - te olete öelnud ilusaid asju ja huvitunud ja hoolinud - ja see on ütlemata soe tunne.
Järjest-järjest tulevad meelde nood asjad, mida ma siin riigis armastan. Kuidas (noor)mehed teevad uksi lahti 50 meetri kauguselt juba, mis on naljakas ja armas; või kuidas toidupoe kassiir huvitub sellest, kust ma tulen ja mida õpin ja soovib edu. Või suvaline naine, kellelt tänaval teed küsin.
Kooli mõttes olen seekord palju paremal stardipositsioonil kui Szegedis, kus ma kedagi ei teadnud ega tundnud - siin on, ka meie osakonnas, päris mitu (sh eestikeelset) inimest, keda ma Tartust tean. Nórat ehk julgen suisa sõbrannaks pidada :); ja Eda, küll hästi ungaristunud, aga tegelikult on ta päris-eestlane.
Tunniplaan veel päris paigas ei ole, aga kohe-varsti saab. Paberitega tuleb ka veel tegelda, nii Tartu suunal kui ka siin.
Ja veel inimtüüpidest rääkides - siin on üks õppejõud (kellega ma ka meilitsi asju ajasin - kiiresti said aetud, ja eba-ungarilikult asjalikult), kes on väga (TÜ folkloristika osakonna) Ergo moodi - kuni välimuse, soengu, loengupidamisstiili, liigutusteni välja. Väga kodune tunne oli - ma muidu ta loengut ei kavatse võtta, aga kui Tartu-igatsus peale tuleb, eks ma siis lähen ja kuulan :)
Kodu peaksin saama 1. märtsist, seni elan Muki pool.
Eile sain Péteriga kokku, põhimõtteliselt tandem-dasime. Ja ta soovitas üht seltskonnatantsu kursust. Täna lähen vaatan. Oleks aeg lõpuks, ammu olen tahtnud. Aune siin ka ütleb, et aega tuleb kasutada enese arendamiseks :D
Hommikul oli meil lumekirme maas, külm on!
Järjest-järjest tulevad meelde nood asjad, mida ma siin riigis armastan. Kuidas (noor)mehed teevad uksi lahti 50 meetri kauguselt juba, mis on naljakas ja armas; või kuidas toidupoe kassiir huvitub sellest, kust ma tulen ja mida õpin ja soovib edu. Või suvaline naine, kellelt tänaval teed küsin.
Kooli mõttes olen seekord palju paremal stardipositsioonil kui Szegedis, kus ma kedagi ei teadnud ega tundnud - siin on, ka meie osakonnas, päris mitu (sh eestikeelset) inimest, keda ma Tartust tean. Nórat ehk julgen suisa sõbrannaks pidada :); ja Eda, küll hästi ungaristunud, aga tegelikult on ta päris-eestlane.
Tunniplaan veel päris paigas ei ole, aga kohe-varsti saab. Paberitega tuleb ka veel tegelda, nii Tartu suunal kui ka siin.
Ja veel inimtüüpidest rääkides - siin on üks õppejõud (kellega ma ka meilitsi asju ajasin - kiiresti said aetud, ja eba-ungarilikult asjalikult), kes on väga (TÜ folkloristika osakonna) Ergo moodi - kuni välimuse, soengu, loengupidamisstiili, liigutusteni välja. Väga kodune tunne oli - ma muidu ta loengut ei kavatse võtta, aga kui Tartu-igatsus peale tuleb, eks ma siis lähen ja kuulan :)
Kodu peaksin saama 1. märtsist, seni elan Muki pool.
Eile sain Péteriga kokku, põhimõtteliselt tandem-dasime. Ja ta soovitas üht seltskonnatantsu kursust. Täna lähen vaatan. Oleks aeg lõpuks, ammu olen tahtnud. Aune siin ka ütleb, et aega tuleb kasutada enese arendamiseks :D
Hommikul oli meil lumekirme maas, külm on!
Sunday, February 13, 2011
Natuke ripakil tundega
...on need algused alati.
Samas ma olen ikka väga-väga hoolitsetud. Muki, too sloveeni tüdruk, on mind ikka tõsiselt oma tiiva alla võtnud. Reni ka (ja vajadusel oleks vast veel inimesi, kellelt abi paluda). Selline huvitav hoolitsetud tunne on. Mu eneseväljenduslaad on vist ikka üsna emotsionaalne või segadusseajav?, kui mind mitte tunda - eile käisime reggaekontserdil näituseks ja ta kogu aeg küsis, kas mul on kõik korras. Muidugi oli mul kõik korras!
Muki kohta veel niipalju, et olen ka mina hakanud oma inimesi (stereo)tüpiseerima. Nii et kui Kaisa meenutab oma olekult natukene Britti, siis Muki on Sloveenia versioon Katust. Olek - pidune, ja muidu ka - ja silmavaade, käitumislaad natukene. Ikka väega katulik :) Kuidagi tore on ära tunda.
Reedel käisin väega head nüüdistantsu etendust vaatamas tos teatris, kus Reni töötab. Füüsiline. Tehniliselt hea.
Vaadatud on 2 korterit, viimane väga meeldis. Mina ütlesin jah-sõna, nüüd jääb oodata, kas mina ka sobisin või tuleb homme keski ja tahab nt pikemaks ajaks vms.
Homme lähen kooli ja uurin, kes, mis, kus ja millal. Korda, rutiini, oma aega-ruumi ja paigasoleku tunnet igatsen. Väga. Samas ma olen ikka PALJU rahulikum ja easygoingum kui vast veel mõnda aega tagasi. Ja mul on hea meel enda üle. Nii väga ei põe. Tellisin endalt suuremat usaldust elu ja maailma vastu, usku, et asjad laabuvad ilma liigse tõmblemiseta. Ja vaikselt-vaikselt õpin uskuma. Ja laabubki. Ma tean.
Samas ma olen ikka väga-väga hoolitsetud. Muki, too sloveeni tüdruk, on mind ikka tõsiselt oma tiiva alla võtnud. Reni ka (ja vajadusel oleks vast veel inimesi, kellelt abi paluda). Selline huvitav hoolitsetud tunne on. Mu eneseväljenduslaad on vist ikka üsna emotsionaalne või segadusseajav?, kui mind mitte tunda - eile käisime reggaekontserdil näituseks ja ta kogu aeg küsis, kas mul on kõik korras. Muidugi oli mul kõik korras!
Muki kohta veel niipalju, et olen ka mina hakanud oma inimesi (stereo)tüpiseerima. Nii et kui Kaisa meenutab oma olekult natukene Britti, siis Muki on Sloveenia versioon Katust. Olek - pidune, ja muidu ka - ja silmavaade, käitumislaad natukene. Ikka väega katulik :) Kuidagi tore on ära tunda.
Reedel käisin väega head nüüdistantsu etendust vaatamas tos teatris, kus Reni töötab. Füüsiline. Tehniliselt hea.
Vaadatud on 2 korterit, viimane väga meeldis. Mina ütlesin jah-sõna, nüüd jääb oodata, kas mina ka sobisin või tuleb homme keski ja tahab nt pikemaks ajaks vms.
Homme lähen kooli ja uurin, kes, mis, kus ja millal. Korda, rutiini, oma aega-ruumi ja paigasoleku tunnet igatsen. Väga. Samas ma olen ikka PALJU rahulikum ja easygoingum kui vast veel mõnda aega tagasi. Ja mul on hea meel enda üle. Nii väga ei põe. Tellisin endalt suuremat usaldust elu ja maailma vastu, usku, et asjad laabuvad ilma liigse tõmblemiseta. Ja vaikselt-vaikselt õpin uskuma. Ja laabubki. Ma tean.
Thursday, February 10, 2011
BPs
Ega mul ju veel ühtki väga asjalikku asja öelda ei saa olla, eksole. "Aga mõni inimene polegi asjalik".
Niiet ma panen kirja tunde (mh olgu see loits ja tunde hoidmine) ja natuke muud pudi-padi.
Tunne on hea ja tugev ja vastuvõet. Tuleb hea poolaasta. Ma usun, ma kodustan selle linna ruttu. Tunne on selline. Reni - mu ungari sõbranna - korjas mu lennujaamast peale, ja juba see tekitas sihukese vastuvõet tunde. Ja imelik oli, et ungari keel pole enam mingi salakeel, millest keegi aru ei saa - möendustega saab seda nii kasutada Tartus - vaid just see keel, millest siin aru saadaksegi.
Majutun Muki, ühe sloveeni tüdruku juures. Siia tulin ka nagu koju, siit me viimati läksime ka :) Korteriväljavaated on üle tee, mis oleks tore ja eriti mugav. Aga ma praegu kohe üldse mitte ei viitsi selle pärast muretseda või üldse mõtteid keerutada. <= See muretus on midagi uut!
Tegin ja sõin just Matsi retsepti järgi salatit (kelle retsepte ma ikka siis kasutan) - hea on süüa, kui oled veel noor, ma ütlen. Ja pöttyösi sõin, Aunikene, kadesta :)!
Faktihuvilistele:
LOTi Tallinn-Varssavi liinil sõitis küll üsna väike ja kökats lennuk.
Sai võileiba ja õlut (saanuks ka veini või kohvi, teed, karastusjooke, mahla) ja kommi.
Varssav-Budapest liinil oli lennuk korralikum, menüü üsna sama.
Varssavi lennujaama mölafonide inglise keelest ei saa aru.
Ma olin nii õnnelik, kui ma BP lennukis korralikku ungari keelt kuulsin, selle kahtlase inglise keele asemel.
Ma usun, jalad hakkavad vaikselt maha saama, puhtfüüsiliselt juba. Muidu ehk ka. Ringikolamine tegi head, aga nüüd on ehk aeg natuke paiga peal olla. Natukene head rutiini ehk. Paratamatult kaasneb selle hea rutiiniga hulk asjaajamist, mis siin riigis ilmselt päris valutult minna ei saa. Aga ehk pääsen kuidaski kergemalt seekord. Vaim on hästi meelestatud.
Niiet ma panen kirja tunde (mh olgu see loits ja tunde hoidmine) ja natuke muud pudi-padi.
Tunne on hea ja tugev ja vastuvõet. Tuleb hea poolaasta. Ma usun, ma kodustan selle linna ruttu. Tunne on selline. Reni - mu ungari sõbranna - korjas mu lennujaamast peale, ja juba see tekitas sihukese vastuvõet tunde. Ja imelik oli, et ungari keel pole enam mingi salakeel, millest keegi aru ei saa - möendustega saab seda nii kasutada Tartus - vaid just see keel, millest siin aru saadaksegi.
Majutun Muki, ühe sloveeni tüdruku juures. Siia tulin ka nagu koju, siit me viimati läksime ka :) Korteriväljavaated on üle tee, mis oleks tore ja eriti mugav. Aga ma praegu kohe üldse mitte ei viitsi selle pärast muretseda või üldse mõtteid keerutada. <= See muretus on midagi uut!
Tegin ja sõin just Matsi retsepti järgi salatit (kelle retsepte ma ikka siis kasutan) - hea on süüa, kui oled veel noor, ma ütlen. Ja pöttyösi sõin, Aunikene, kadesta :)!
Faktihuvilistele:
LOTi Tallinn-Varssavi liinil sõitis küll üsna väike ja kökats lennuk.
Sai võileiba ja õlut (saanuks ka veini või kohvi, teed, karastusjooke, mahla) ja kommi.
Varssav-Budapest liinil oli lennuk korralikum, menüü üsna sama.
Varssavi lennujaama mölafonide inglise keelest ei saa aru.
Ma olin nii õnnelik, kui ma BP lennukis korralikku ungari keelt kuulsin, selle kahtlase inglise keele asemel.
Ma usun, jalad hakkavad vaikselt maha saama, puhtfüüsiliselt juba. Muidu ehk ka. Ringikolamine tegi head, aga nüüd on ehk aeg natuke paiga peal olla. Natukene head rutiini ehk. Paratamatult kaasneb selle hea rutiiniga hulk asjaajamist, mis siin riigis ilmselt päris valutult minna ei saa. Aga ehk pääsen kuidaski kergemalt seekord. Vaim on hästi meelestatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)