Hetkeemotsioon on asjaajamisest väsinud, aga see läheb üle. Tõenäoliselt pean ma esimest korda elus :) mingite ainekursuste eest maksma (suhteliselt vähe küll, krooniarvestuses võiks olla nt 360 kr/tükk), kui väga nadisti läheb, siis pean kõigi ainete eest maksma, see on rohkem, kui mu kuuüür.
Maksmisküsimustes on huvitav oma mõtteviisi jälgida - haridusasjus ma ikka pole üldse kapitalist. Olen ära hellitatud sellega, et (hea) tasuta kõrgharidus on mu privileeg, õigus ja ammu ärateenitud hüve. Rahaküsimine tundub ikka nats ülekohtune, sestap.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - seda, et asjaajamine väsitav saab olema, teadsin ju ammu.
Käisin täna oma "esimeses Budapestis" - Marini Budapestis - hulkumas. Buda poolel, eramajade, treppide, mägede ja viinamarjaväätide keskel. Vaikne linnajagu, peaaegu uimane. See on see Budapest, mille mõjul ma kunagi Ungarisse ära armusin. Mu teine Budapest on Muki ja Kätlini Budapest, Läänevaksali kant, hoopis teistsuguse õhkkonnaga, kõrtsid, peopaigad, sagimine, metroo. Kolmas, minu enda oma, ilmselt parasjagu ehitub.
Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen siin külas.
Esiteks on see turisti või külalise pilk (tourist gaze on täitsa kasutatav sõnapaar) - vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. St - annad paljudelepaljudele asjadele tähendusi, märkad enamat, vaatad kui midagi erilist. See pilk aja jooksul pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks, khm, pole mul plaanis siia jääda :) Vahel käin küll ka Tartus pea kuklas ja mängin iseendaga turisti ja käin uudishimulikult ja silmad lahti, aga see on ikka natukene teine asi. Tartus olen ma ikkagi hoopis teises kontekstis, otsin-leian muud, taustsüsteem hoiab mind teisiti, suhestumine on teine. Ülikooli alguses oli ehk ka rohkem seda külasoleku pilku, aga ka see oli teine, ajaliselt olin teisiti programmeeritud, teadsin ju, et jään pikalt-pikalt. /Kuigi, ka Eestis võõras kohas tuleb ikka see külalise pilk, kui mingil paigal külas oled, lihtsalt kergemas vormis./
Turistina, päris ajutisena, oled jälle teistmoodi sätitud. Siis pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui kodus, ajateadmine mängib hästi suurt rolli - siin ma kodustan viieks kuuks, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.
Ka suhe (võõrastesse) inimestesse ja nende suhtumisse on siin teine kui kodus (või kui turistina). Suhtumine läheb rohkem korda. Poemüüa naeratus maksab rohkem - ja kui sõimata saad, siis on ka sandim olla. Sest ise oled kuidaski hapram. Oled ikkagi külas - ja pererahva sõna maksab :) Ja vist eeldadki rohkem galantsust. Ja - vähemalt siinmail - olen tõepoolest kogenud pigem väga head vastuvõttu. Turistina teed suhtumise põhjal (lambi)järeldusi riigi kohta, kus viibid, aga nii tundlik ehk ei ole. Sest pole ju vaja kohaneda ja endale pesa teha. Lähed niikuinii kohe-varsti ära.
Aunele: Vaatsin su potentsiaalse tulevase töökoha üle. Kummaline maja, campuse servas, natuke räsitud olemisega, ja see nurk, kus ta asub, on ka kuidaski tööstusliku olemisega. Aga mulle see surimuri meeldis :)
Ph korruste arvu ei tea ikka veel.
Millegipärast ma ei saa ise oma postitusi kommenteerida, st vastata...
No comments:
Post a Comment