Pikk postitus

Nádal ja jupike tagasi, párast suveülikooli lóppu oli korraks kuidagi tühi tunne. Umbes sama tühi tunne nagu siis, kui sess ára lóppeb ja ákki polegi enam kusagile kiire.
Paaril óhtul káisime Lillekarnevali kontserditel. Karnevali póhipáeval, siis kui oli virágkocside rongkáik, olime hoopis Szegedis ja jóudsime tagasi Debreceni siis, kui lópuilutulestik oli just ára olnud ja tánavad juba ára pidutsetud - tóeliselt prahised ikka. Kell oli 12 öösel - meil sel ajal alles pidu hakkab, aga neil náe, oli juba tánavgi árapidutsetud. Aga nüüd ma tegin jálle ajahüppe 20. augustisse.
Ráákida tahtsin hoopis 16., kui me leidsime üles Debreceni kóige muhedama kórtsi. Incognito, mille olemasolust olime teada saanud Matsi natuke boheemi-olekuga ópetaja káest. Ma ütleks, et Incognito on midagi GenKlubi ja Zavoodi vahepealset. Lábune ei ole, nagu Zavood, aga samas selline tantsualdis vóiks olla küll. Incognito on jálle üks "nagu-kodus" elamuste pikast reast. Sest üldiselt Ungari naeratab mulle - ja see naeratus on - üldiselt - vastastikune.
Debreceni-elamusi veel: kui trammipilet lóppes, siis tundus Kai ratta kummide táispumpamine vága hea móttena. Marssisime bensukasse, tuli töömees, pani mingi jublaka vahele (muidu oli see küllap autokummide pump) ja pumpas táis. Ma siiamaani ei tea, kas sellistele meestele peaks sellise pisiteenuse eest tippi ka andma. Muidu siin ju üldiselt on kombeks, pea kóikide teenuste eest. Meie igatahes ütlesime lihtsalt aitáh. Aga mitte sellest ei tahtnud ma ráákida. Vaid rattateedest ja Kai ilusast hipirattast. Debrecenis sóidetakse ratastega minu meelest páris palju. Ja need móned rattateed, mis on, need on korralikud. Modemi juurest Ahvipargini on mu lemmiklóik. Samas, seal, kus rattateed pole, on kónnitee sóna otseses móttes auguline. Rattaga on vóimalik sóita rongi rütmis, auk-auk-auk. Vói siis on kónniteel mingid veidrad astmed. Pigem on tark vótta julgus kokku ja sóita autode kórvalt. Muidu ma ei ole üldse rattaga kihutaja, aga sellise ilusa hipirattaga - hipirattaks ma kutsun selliseid, mis on seelikuga sóidetavad ja pigem vanemad linnarattad, vanus on vist máárav, st uus kallis ratas vóib ju seelikuga sóidetav olla, aga hipirattaks ei klassifitseeru - meeldib mulle seeliku lehvides küll óllekóhtudega meestest mööda sóita. Siin saab neid möödasóite páris palju teha. Nagu paljud muud tempod, tundub mulle ka ungarlaste - vói váhemalt debrecenlaste - rattasóidu tempo üsna aeglane. Nad kuidagi kulgevad tánavatel. Nii et ma páris kiindusin Kai rattasse. Ja ühe rattateedega seotud avastuse tegin veel - kui ma eile varahommikul Matsi rongi peale olin saatnud, tahtsin náha, kui kaugele rattatee láheb (see, mis Málomparkist mööda ja edasi kulgeb) - láks páris kaugele, julge 5 kilti ikka, linnapiirini sóitsin válja.

Teine aegluse ja/vói paberimajandusega seotud kogemus veel: káisin postas elektriarvet maksmas. Just postkontoris siin suurem osa arveid makstakse. Ja járjekorrad olid toredalt pikad. Ja iga maksja peale láks nárvesöövalt palju aega - eestlase jaoks, kes on harjunud, et klikk ja valmis. Iga tehingu peale sülitas kassaaparaat ka kóvasti tsekke válja. Pluss templid peale. Ja ma usun, et mu keeleoskuse párast ei láinud küll grammigi kauem, sest need aparaadid ja templid vótsid nagunii aega. Aga siin on inimesed palju kannatlikumad, seisavad járjekorras ja vist ei kurda.

Teisipáeval, 18. láksime Budapesti, sest seal oli Berecz Andrási muinasjutuóhtu. Natuke ehku peale láksime, sest ega me minnes kindlalt ei teadnud, kus me ööbime. Tagavaraplaan oli sóita óhtul-öösel rongiga mónda váiksemasse paika, asulast válja kóndida ja kusagile póósasse telk panna. Aga Péter pakkus, et vóime tema pool ööbida, mis oli márksa parem lahendus. Péterit náha oli üldse hásti tore - ta óppis kevadel erasmuslasena Tartus ja oskab eesti keelt páris hásti, ja rahvatantsu (just eesti rahvatantsu!) oskab ta ka. Páeval, kui me (me táhendab Matsi ja mind) BP-i jóudsime, oli ka Péteri helistamisajastus vórratu - istusime just pargipingil ja mul oli telefon peos, et talle helistada, aga ta jóudis ise enne. Ja siis ma seletasin, et oleme ühe augulise silla juures (mis on Margit híd - nüüd ma tean). Kokku saime hoopis ülejárgmise, Erszebeti silla juures, sest Kettsild oli lennushow turvakaalutlustel suletud. Meil oli óhtuks vaja jóuda just umbes-tápselt kettsilla teise otsa, Buda poolele. Péteriga jóime ungari móistes kallist ólut, ca 30 krooni, jóe ááres, ühe galerii sisehoovis. Muidu on siin óllehind baaris umbes poole odavam. Poes jálle maksab sama palju kui Eestis. Nii et baari ja poe óllehinnal on üsna váike vahe. Budapestis leiab muidugi ka kohti, kus (ólle)hinnad on Tallinna vanalinnastki kórgemad, aga nende poole kohalikud vist targu ei vaata.

Andrási jutuóhtu oli páris paljuski selline nagu ma ootasin. Koht, kus see toimus, Andante Borpatika oli sisuliselt veinirestoran, táiesti Doonau kaldal, igas móttes kesklinnas, valgete laualinadega, ja meile, kes me olime plátude-lühikeste pükstega, natukene hirmutavalt korralik koht. Ootasime, et jutuóhtu ometi peale hakkaks, et tunne hubasemaks láheks. Ootus oli táiesti óigustatud. Tunne muutus Andrási tulekuga hoopis kodusemaks. Püüdsin publikut kuidagi mááratleda - et kas rikkurid, nood "valgustatud" rikkurid, kellel jutuvestmist kuulata on kuidaski prestiizi küsimus, aga vist ei olnud nii. Vist ei olnud rikkurid, vist ei olnud maine küsimus. Vaid olid tulnud ilmselt samamoodi Andrási párast nagu meie. Lihtsalt natuke enam end üles löönud. Piret Páár ehk ütleks, et tema esinemiskohad ja -publik on teistsugused, aga vóib-olla ei ütleks ka - ja kui ütleks, siis vóib-olla oleks óigus, aga vóib-olla poleks ka. Ja teisi esinemispaiku pole ma ju nagunii náinud, nii et üldistada ei saa. Olin nii óhevil, et ega juttudele ma keskenduda ei jaksanudki, ja keskendumata jái sisu üsna arusaamatuks. Aga ma jóuan veel minna ja keskenduda ka. Tuttavaid sónu tabasin piisavalt, see andis lootust, et kui minna ja tóesti hoolega kuulata - ilma püüdeta tabada kogu muud óhustikku, vói teha pilte, vói lindistada vms - minna tóesti korralikult kuulama, siis ehk saan váhemalt peamisest aru. András on hásti avatud - juba tema jutustamisviis, zestid, miimika. Teatriteaduses on selle kohta ilmselt terminid ka, kui laialt vói kitsalt keegi oma keha kasutab. Ja see, kuidas pildistamine teda üldse ei sega. Ráákimata mikrofonist. Párast jutte tuli ta natukeseks niisama-juttu ráákima. Ütles Pireti kohta nii ilusti, et Piret on tema kompass. Ungarlastel ei olla üldse muinasjutte muinasjutustamisest, need olevat tal puha Piretilt (ja küllap ka teistelt, kelle rahvatraditsioonis need olemas on) ópitud. Ja et tulgu ma teda aga millal iganes intervjueerima. Viisime Andrásile külakostiks ploomimoosi. Küllap oskab tema naine ka moosi teha, aga minu tehtud on ikka minu tehtud. Matsi ópetuse járele.

Óhtul tuli Péter meile járele, viis máe otsa, linna piirile. Péteritel on hubane kodu aedlinnases ümbruses. Ja mille üle ma eriti uhke olen - Péteri toas oli Eesti kohalolu kaardi ja muudegi vidinate náol táitsa tunda. Ja veel - nende kodu-puuviljapood on küll kóige ilusam ja puhtam, mida ma kunagi náinud olen.

19. sóitsime Szegedisse. Linna vaatama ja mulle kodu otsima. Nüüd tuleb see osa, millest ma natukene juba kirjutasin, kuidas me ára vásisime ja óllekasse láksime ja Robi ja Mokusz meiega juttu ráákima tulid. Pildil taga vasakus nurgas.

Aga sellest ei kirjutanud ma mitte, mis járgmisel páeval sai. Helistasin korterikuulutusi lábi ja kahte kohta neljast ma ka vaatama láksin. Ja too teine koht vólus mu jáágitult ára. Ma olin veel pool járgmist páeva lapsikult róómus oma ilusa kodu üle. Küllap olen varsti uuesti, kui ma sinna páriselt sisse kolin. Minu tuba on küll üsna askeetlik, ainult voodi ja pesukorv ja üks riiulikene ja kaks tooli - eks ma pean sinna üht-teist hankima. Aga korter ise vólus mu ikka vága ára. Mu korterikaaslane-üürileandja (főberlö, mitte tulajdonos), on Melinda. Ta on muusik ja muusikaópetaja, Stroke zenekári laulja. Peale Melinda elab korteris veel Kass, kelle nime ma veel ei tea. Homme kolin sisse ja tutvun kassiga ka. Ma ise oma óhinas olen muidugi Melindale juba móttes kóik ideaalse korterikaaslase omadused külge pookinud. Et kodustatav, aga mitte liiga jutukas. Saab köögis pikki jutuóhtuid maha pidada, aga kui vaja, saab oma tuppa üksinda kerra tómmata ja eestikeelseid unenágusid vaadata vói mótteid móelda. Eks náis, kuidas tegelikult on. Sümpaatne tundus ta küll.




Tagasitulles, Szeged-Debrecen rongis kohtasime Viktorit, kes oli pikast pidutsemisest vásinud ja igatses oma 3-aastase poja járele. Ta ráákis oma pojast tóesti imeilusti. Felcsillágott a szeme (silmad láksid sárama) - oli náituseks üks ilus váljend. Silmad olla sárama láinud selle peale, kui ta lasteaias hulka mánguasju nági - ja móttest, et ta saab varsti-varsti nendega mángida. Ükskord, kui nad autoga sóitsid ja eesolev auto foori taga rohelisega sóitma ei hakanud, olla poeg jálle öelnud, et sóida, totakas, enam rohelisemaks minna ei saa (vabatólge, ungari keeles kólas muidugi paremini). Ja siis ta móelnud, et kust pojake küll selliseid váljendeid on óppinud. Et küllap ema káest. Aga páris ára vólus Viktor meid keelealaste komplimentidega. Ungarlased, teadagi, ütlevad vága kergesti, et keegi ráágib hásti ungari keelt. Aga tema puhul paistis see olevat siiras. Káis just háálduse kohta. Tal olla sópru, kes on aastaid Ungaris elanud, aga ikka ei oska. Et küllap eestlasi aitab ka keelesugulus .

Ja veel ühest heast raamatust tahan ma kirjutada. Eile óhtul lópetasin Heljo Mánni "Elu rohelise háálega" ja soovitan soojalt. Kui márksónad nagu - suguvósalood vói perepárimus, eneseanalüüs, Váike-Maarja, keelemángud ja keele ilu, tundlikkus, süvapilk, ilusad elulood, üldse ilusad lood - aga ka vihkamise ja hirmu lugusid on seal sees - mitmekihilisus, oma koha otsimine - kui miski neist kónetab, siis tasub lugeda. Mina sain küll elamuse. Ja seal oli ootamatult palju sellist mótlemisviisi sees, kuidas mina mótlen, samastusin páris paljus. Nii et ma olen Kai raamatukogule vága-vága tánulik.

Szegedis, esimest korda, kummaliselt ja külalislahkelt

Olen parajasti ühe szegedlase kodudiivanil. Küsis, kas mul on vaja oma inimestega ühendust vótta, póhimótteliselt saatis vist emmele-issile meili saatma. Ja ega ma ei saand öelda ka, et ma vahel ikka annan aru, et ma olen elus, aga üldiselt kogu aeg ei helista-vilista ikka küll.
Jóudsime siia linna ja matkasime Matsiga rongijaamast kesklinna ja vásisime koledasti ára. Sel puhul teadupárast aitab tavaliselt ólu. Isegi söök alati mitte, ólu on universaalsem. Istusime suvalisse óllekasse maha. Eestis sihukesi óllekaid ei ole. Siukseid tóupuhtaid óllekaid. Ja tulid kaks tüüpi, uurisid, et kes ja kust. Ja siis varsti pakkusid, et me ei pea telgis ööbima, et saab ühe neist juures ka. Niisiis siin me nüüd oleme, Robi juures, kuskil Szegedi kesklinnast kaugel-kaugel aedlinnas. Enne seda korraldas ta meile kotihoiu oma tüdruku tööjuures sööklas. Aunele (ja teistele ka): oli sihuke korralikku sorti söökla, toit iga kell kordi parem kui Nagyerdei's. Ja siis jalutas meid mitu tundi mööda linna. Ostsime mulle kuulutustelehe, kust ma hakkan korteripakkumisi lábi helistama kui vaja. Kui on veel vaja. Sest homme hommikul náidatakse mulle tolle teise óllekatüübi korterit, kus on tema ja tema tüdruksóbra kórval 1 tuba tühi. Kui sobib, saan selle tühja toa. Eile olime Budapestis jutuvestmisóhtul. Sellest ma jaksan kirjutada varsti. Náituseks ülehomme, kui mu pea enam ungari keele ráákimisest nii paks ei ole. Praegu on küll paks.
Tahaks nüüd óige-kohe eestikeelseid unenágusid vaadata. Sest homme kell 7 hommikul on váljasóit - Robi láheb tööle ja meie seda korterit vaatama ja siis üks korter on veel soolas kell 5 párast lóunat.

Kaubanduslikud teadaanded

Laia-ringi küsimus: Kas keegi teab kedagi, kel oleks (soovitavalt Ungaris, eksole) müüa kasutatud lápakas, sihuke, mis ikka veel korralikult töötab? Mats ajab kangesti peale, et see tuleks ára osta, aga ma kohe üldse ei oska panka röövida. Ja nii helde see erasmus küll pole, et saaksin 10000 váljaminekut lubada. Ja saate/veokulu oleks siis ju veel lisaks.
Arvasin küll, et ma olen nii vapper tüdruk, et ma saan 5 kuud oma arvutita lábi, aga see vist ikka pole eriti hea móte. Niikuinii pole mul isiklikult ka Eestis mingit arvutit ja too, mis meil kahepeale on, teeb lennukiháált ja ilmselt annab millalgi páris lóplikult otsad. Oeh, eks tegelikult tahaks ikka páris uut küll...

Britile móeldes, üks ilus-ilus Austraalia laul, kólab natuke nagu Tátte vói Matvere. Video on küll táitsa liikumatu. Too laulja, Cseh Tamás, suri umbes nádal tagasi, váhki vist. Aga laul on ikka ilus-ilus.

Harmadik emelet

Selline kursuselópu-nostalgia on.
Kui me Aunega viimasesse tundi láksime ja lift ninaháálega teatas, et "harmadik emelet" (3. korrus, mis meie móistes táhendab 4. korrust), siis isegi see tundus táitsa nostalgitsetav asi.

Algusest lópuni ikka raske oli see kursus. Aga kui juba sinna gruppi saadetud oli, siis ei tahtnud-raatsinud-uhkus ei lubanud madalamasse gruppi ka minna. Uhkuse ja valehábiga on mul suhe üldse sihukene ravimistvajav. Tugevasti ja igapáevaselt andis tunda see, kuidas minu jaoks on mitteteadmine ja mitteoskamine midagi hirmsat. Kui ikka aru ei saa, siis tuleb hábeneda, mitte küsida, eksole.

Aga kokkuvóttes vast ikka hea oli, et ma gruppi ei vahetanud. Küllap ma sain rohkem, kui mujalt oleks saanud. 3 ópetajat, 3 táitsa erinevat stiili. Materjal oli kohutavalt pónev - Tamási tunnid andsid ülevaate popmuusikast, Edit varustas meid sotsiaalkriitiliste artiklitega (vóóravihast Waldorfkoolideni, majanduskriis ja pessimism tihedasti igale poole vahele ja sisse pressitud) ja Kata tunnid koosnesid (kohati) ahvikiiretest grammatikaharjutustest ja sotsio-psühho-tervis-keskkonnakaitse teemadest. Kuskil teisel-kolmandal nádalal oli korraks küll páris hirmus - artiklid kónelesid ainult sest, mis siin riigis valesti on, kuis ungarlased on paksud, lodevad, korrumpeerunud, ebasóbralikud ja riik láheneb vaat et kiirele lópule. Ja need lauludki, mida me Tamási tunnis kuulasime - no ikka vana hea mustaprilsus - miski lábikukkumise laul náiteks ráákis sest, kuidas enesetappki ei ónnestu - "kui mina jókke hüpata otsustasin, oli seegi táis". Sai korraga ja kole palju ja vásitas koledasti ára. Aga see láks üle, vótsime móne natuke helgema artikli ja lastelaulu ja muinasjutu ka ette ja eks ma harjusin-leppisin sellega, et nende enesekriitilisuse suhtes tuleb kriitiline olla. Eks probleemidest ráákimine táhendab ka, et on lootust, et midagi kunagi muutub - kuigi, Ungari stiil náib olevat ikka rohkem halada ja kaevelda ja lahendustest ráákida óige váhe, kui üldse. Kóiges on süüdi kuri ajalugu ja mingi hoomamatu ja kóigutamatu ühiskond, mis ei ole 20 aasta jooksul, alates korravahetusest, terveks saada suutnudki.

Aga eredatest hetkedest:
esimese nádala reede, kui mulle tundus, et ma hakkan meie grupi tempo ja tasemega harjuma (vale tunne puha)
söökla suutis pidevalt üllatada - kohati oli toit ikka táitsa jube, meile, kes me ei maksnud, halenaljakalt, kui ma oleks maksnud, oleks párast mingit járjekordset kahtlast löga küll ehk raha tagasi küsima láinud. Natuke kurb on asja juures see, et oma loomult on ungari köök suurepárane ja see söökla-asi vóis ehk móne koledasti eemale peletada
móned eriti suurepárase muusika- vói jutu- vói artiklivalikuga tunnid
eesti laulude óhtu Kecskemeti láhistel - seesama, mille Aune laulupeoks ristis.
meie oma eesti salatióhtu
pisikesed ilusad asjad: káisin puuviljaputkast virsikuid ostmas ja tádi oli hirmus tore, ja kui ma küsisin, et kust need virsikud tápselt párit on, siis ta vastas, et Szegedist - too linn olla virsikute kodu "barackhaza". Mul tuli nii hea tunne, minu tulevane kodulinn siiski. Szegedi suhtes on mu ootused üldse hirmus kórgeks aetud, ma olen tast nii palju head kuulnud, ja nende Erasmuse-asjaajamine on ka sümpaatselt asjalik. Vórdluseks Aune náiteks on oma Debreceni-elu korraldamisega márksa rohkem hádas, siin on selline manjana-suhtumine.
Siinses uue kunsti muuseumis tundsin ennast hirmus hásti - vahel on nii vaja leida omi paiku ja asju, ja too leidmine mójub nii tervistavalt. Budapesti Etnoloogiamuuseum náituseks on ka minu jaoks sáándne hea atmosfááriga koht, kus ma ennast hásti tunnen
Mats on kahel korral kohupiima-virsiku kooki küpsetanud, hea toiduga ostab mind alati ára
Ja üks vestlusóhtu vólus mind ka ára - Debreceni ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan ráákis Ungari kórghariduse seisust ja Debreceni ülikoolist. Hásti sümpaatne mees. Ta alustas jutuga, mida ma olen semiootika osakonnas palju-palju kuulnud - humanitaarid kui tööturu universaalinimesed - aga ta serveeris seda kuidaski elegantsemalt, semiootikute puhul kumab minu jaoks sest jutust lábi móningane peataolek ja identiteedikriis ja vaat et váljavabandav hoiak. Mitte alati ja mitte kóigi puhul, aga vahel küll. Ungari keeles mójus enesekindlamalt.

Tána óhtul on lópupidu ja siis tuleb puhkus.
Raamatukogu pannakse nüüd kinni.

Debrecen-Levadia

Kolmapá káisime jalkat vaatamas.
Olles teinud kolme páeva jooksul 5 ringi ümber staadioni (sest nimelt sinna meid piletit ostma mitu korda ja vága enesekindlalt saadeti) , lasti meid lópuks sisse lihtsalt ID-kaardi ettenáitamisel ja tasuta (olla selline kena tava, et külalismeeskonna fánnid saavad oma sektorisse tasuta).

Táhelepanekud:
- Umbes 40 vene- ja eestikeelset vutifánni (Lje-vaa-di-ja! Tolka Tallinn, tolka Lje-va-dija!)
- Kuna ülejáánud staadion oli viimseni válja müüdud, siis páásesid külaliste sektorisse ka noor-lokid, Debreceni meeskonna pealekasv
- Sihvkasid láks ilmselt mitu tonni - ja nood eestivenelased! nurisesid, et oleks nagu hamstripessa sattunud. Venelaste sihvkaarmastus ei saa küll midagi ungarlaste vastu...
- Kui Debrecen oma 1-0 vóiduvárava lói, mattus staadion paksu suitsu - huligaanisektorisse oli vist küll igamees oma váikese ilutulestiku sissesmugeldanud
- Endel hoidis asjadel silma peal

Head eesti asjad

Me oleme tundides nii palju Ungari ja siinse mentaliteedi kriitilisi artikleid lugenud, et ma olengi üsna hásti uskuma jáánud, et siin on k6ik kole pahasti. Selline pessimismipuhang on mu Ungari-vaimustuse üsna maha jahutanud. Tekitanud mingitsorti vásimuse ja protestimeelsuse. Aga seda parema pilguga olen ma hakanud Eesti asjadele vaatama.

Meil seal on k6ik kuidagi várskem ja virisemise latt on madalamal. Nii palju abitut enesekriitikat pole justkui lubatud.

Reedel oli meil Eesti 6htu. Salati ja puuviljadega. Kai kamavarude kallal káisime ka. Hea oli. Tóeliselt várske. Ja laud oli oi-kui-ilus. Nagu vanad eestlased kunagi, kallasime kuue peale hinge alla ka pudeli pálinkat ja kaks pudelit veini.



























Grupipildil: vasakult Kenneth (Soomest, aga ta ema on eestlane), Triinu, Aune, mina, Miina ja Mats

Pühapá láksime Tescosse ja ostsime tulikallist nákileiba ja sama tulikalleid kaerahelbeid. Mólemad ca 30 kr. Putru ja rukkijahuleiba nad siin teadupárast üldiselt ei tunne, sellest ka sihuke hind.

Tána 6htul mángib Debreceni FC Levadiaga. Üritame vaatama minna. Kui 6nnestub. Sest pileteid meil pole ja me oleme saanud vastuolulist, aga sellest hoolimata vága enesekindlat piletiinfot. Aga me váhemalt üritame.