Head eesti asjad

Me oleme tundides nii palju Ungari ja siinse mentaliteedi kriitilisi artikleid lugenud, et ma olengi üsna hásti uskuma jáánud, et siin on k6ik kole pahasti. Selline pessimismipuhang on mu Ungari-vaimustuse üsna maha jahutanud. Tekitanud mingitsorti vásimuse ja protestimeelsuse. Aga seda parema pilguga olen ma hakanud Eesti asjadele vaatama.

Meil seal on k6ik kuidagi várskem ja virisemise latt on madalamal. Nii palju abitut enesekriitikat pole justkui lubatud.

Reedel oli meil Eesti 6htu. Salati ja puuviljadega. Kai kamavarude kallal káisime ka. Hea oli. Tóeliselt várske. Ja laud oli oi-kui-ilus. Nagu vanad eestlased kunagi, kallasime kuue peale hinge alla ka pudeli pálinkat ja kaks pudelit veini.



























Grupipildil: vasakult Kenneth (Soomest, aga ta ema on eestlane), Triinu, Aune, mina, Miina ja Mats

Pühapá láksime Tescosse ja ostsime tulikallist nákileiba ja sama tulikalleid kaerahelbeid. Mólemad ca 30 kr. Putru ja rukkijahuleiba nad siin teadupárast üldiselt ei tunne, sellest ka sihuke hind.

Tána 6htul mángib Debreceni FC Levadiaga. Üritame vaatama minna. Kui 6nnestub. Sest pileteid meil pole ja me oleme saanud vastuolulist, aga sellest hoolimata vága enesekindlat piletiinfot. Aga me váhemalt üritame.