Pikk postitus

Nádal ja jupike tagasi, párast suveülikooli lóppu oli korraks kuidagi tühi tunne. Umbes sama tühi tunne nagu siis, kui sess ára lóppeb ja ákki polegi enam kusagile kiire.
Paaril óhtul káisime Lillekarnevali kontserditel. Karnevali póhipáeval, siis kui oli virágkocside rongkáik, olime hoopis Szegedis ja jóudsime tagasi Debreceni siis, kui lópuilutulestik oli just ára olnud ja tánavad juba ára pidutsetud - tóeliselt prahised ikka. Kell oli 12 öösel - meil sel ajal alles pidu hakkab, aga neil náe, oli juba tánavgi árapidutsetud. Aga nüüd ma tegin jálle ajahüppe 20. augustisse.
Ráákida tahtsin hoopis 16., kui me leidsime üles Debreceni kóige muhedama kórtsi. Incognito, mille olemasolust olime teada saanud Matsi natuke boheemi-olekuga ópetaja káest. Ma ütleks, et Incognito on midagi GenKlubi ja Zavoodi vahepealset. Lábune ei ole, nagu Zavood, aga samas selline tantsualdis vóiks olla küll. Incognito on jálle üks "nagu-kodus" elamuste pikast reast. Sest üldiselt Ungari naeratab mulle - ja see naeratus on - üldiselt - vastastikune.
Debreceni-elamusi veel: kui trammipilet lóppes, siis tundus Kai ratta kummide táispumpamine vága hea móttena. Marssisime bensukasse, tuli töömees, pani mingi jublaka vahele (muidu oli see küllap autokummide pump) ja pumpas táis. Ma siiamaani ei tea, kas sellistele meestele peaks sellise pisiteenuse eest tippi ka andma. Muidu siin ju üldiselt on kombeks, pea kóikide teenuste eest. Meie igatahes ütlesime lihtsalt aitáh. Aga mitte sellest ei tahtnud ma ráákida. Vaid rattateedest ja Kai ilusast hipirattast. Debrecenis sóidetakse ratastega minu meelest páris palju. Ja need móned rattateed, mis on, need on korralikud. Modemi juurest Ahvipargini on mu lemmiklóik. Samas, seal, kus rattateed pole, on kónnitee sóna otseses móttes auguline. Rattaga on vóimalik sóita rongi rütmis, auk-auk-auk. Vói siis on kónniteel mingid veidrad astmed. Pigem on tark vótta julgus kokku ja sóita autode kórvalt. Muidu ma ei ole üldse rattaga kihutaja, aga sellise ilusa hipirattaga - hipirattaks ma kutsun selliseid, mis on seelikuga sóidetavad ja pigem vanemad linnarattad, vanus on vist máárav, st uus kallis ratas vóib ju seelikuga sóidetav olla, aga hipirattaks ei klassifitseeru - meeldib mulle seeliku lehvides küll óllekóhtudega meestest mööda sóita. Siin saab neid möödasóite páris palju teha. Nagu paljud muud tempod, tundub mulle ka ungarlaste - vói váhemalt debrecenlaste - rattasóidu tempo üsna aeglane. Nad kuidagi kulgevad tánavatel. Nii et ma páris kiindusin Kai rattasse. Ja ühe rattateedega seotud avastuse tegin veel - kui ma eile varahommikul Matsi rongi peale olin saatnud, tahtsin náha, kui kaugele rattatee láheb (see, mis Málomparkist mööda ja edasi kulgeb) - láks páris kaugele, julge 5 kilti ikka, linnapiirini sóitsin válja.

Teine aegluse ja/vói paberimajandusega seotud kogemus veel: káisin postas elektriarvet maksmas. Just postkontoris siin suurem osa arveid makstakse. Ja járjekorrad olid toredalt pikad. Ja iga maksja peale láks nárvesöövalt palju aega - eestlase jaoks, kes on harjunud, et klikk ja valmis. Iga tehingu peale sülitas kassaaparaat ka kóvasti tsekke válja. Pluss templid peale. Ja ma usun, et mu keeleoskuse párast ei láinud küll grammigi kauem, sest need aparaadid ja templid vótsid nagunii aega. Aga siin on inimesed palju kannatlikumad, seisavad járjekorras ja vist ei kurda.

Teisipáeval, 18. láksime Budapesti, sest seal oli Berecz Andrási muinasjutuóhtu. Natuke ehku peale láksime, sest ega me minnes kindlalt ei teadnud, kus me ööbime. Tagavaraplaan oli sóita óhtul-öösel rongiga mónda váiksemasse paika, asulast válja kóndida ja kusagile póósasse telk panna. Aga Péter pakkus, et vóime tema pool ööbida, mis oli márksa parem lahendus. Péterit náha oli üldse hásti tore - ta óppis kevadel erasmuslasena Tartus ja oskab eesti keelt páris hásti, ja rahvatantsu (just eesti rahvatantsu!) oskab ta ka. Páeval, kui me (me táhendab Matsi ja mind) BP-i jóudsime, oli ka Péteri helistamisajastus vórratu - istusime just pargipingil ja mul oli telefon peos, et talle helistada, aga ta jóudis ise enne. Ja siis ma seletasin, et oleme ühe augulise silla juures (mis on Margit híd - nüüd ma tean). Kokku saime hoopis ülejárgmise, Erszebeti silla juures, sest Kettsild oli lennushow turvakaalutlustel suletud. Meil oli óhtuks vaja jóuda just umbes-tápselt kettsilla teise otsa, Buda poolele. Péteriga jóime ungari móistes kallist ólut, ca 30 krooni, jóe ááres, ühe galerii sisehoovis. Muidu on siin óllehind baaris umbes poole odavam. Poes jálle maksab sama palju kui Eestis. Nii et baari ja poe óllehinnal on üsna váike vahe. Budapestis leiab muidugi ka kohti, kus (ólle)hinnad on Tallinna vanalinnastki kórgemad, aga nende poole kohalikud vist targu ei vaata.

Andrási jutuóhtu oli páris paljuski selline nagu ma ootasin. Koht, kus see toimus, Andante Borpatika oli sisuliselt veinirestoran, táiesti Doonau kaldal, igas móttes kesklinnas, valgete laualinadega, ja meile, kes me olime plátude-lühikeste pükstega, natukene hirmutavalt korralik koht. Ootasime, et jutuóhtu ometi peale hakkaks, et tunne hubasemaks láheks. Ootus oli táiesti óigustatud. Tunne muutus Andrási tulekuga hoopis kodusemaks. Püüdsin publikut kuidagi mááratleda - et kas rikkurid, nood "valgustatud" rikkurid, kellel jutuvestmist kuulata on kuidaski prestiizi küsimus, aga vist ei olnud nii. Vist ei olnud rikkurid, vist ei olnud maine küsimus. Vaid olid tulnud ilmselt samamoodi Andrási párast nagu meie. Lihtsalt natuke enam end üles löönud. Piret Páár ehk ütleks, et tema esinemiskohad ja -publik on teistsugused, aga vóib-olla ei ütleks ka - ja kui ütleks, siis vóib-olla oleks óigus, aga vóib-olla poleks ka. Ja teisi esinemispaiku pole ma ju nagunii náinud, nii et üldistada ei saa. Olin nii óhevil, et ega juttudele ma keskenduda ei jaksanudki, ja keskendumata jái sisu üsna arusaamatuks. Aga ma jóuan veel minna ja keskenduda ka. Tuttavaid sónu tabasin piisavalt, see andis lootust, et kui minna ja tóesti hoolega kuulata - ilma püüdeta tabada kogu muud óhustikku, vói teha pilte, vói lindistada vms - minna tóesti korralikult kuulama, siis ehk saan váhemalt peamisest aru. András on hásti avatud - juba tema jutustamisviis, zestid, miimika. Teatriteaduses on selle kohta ilmselt terminid ka, kui laialt vói kitsalt keegi oma keha kasutab. Ja see, kuidas pildistamine teda üldse ei sega. Ráákimata mikrofonist. Párast jutte tuli ta natukeseks niisama-juttu ráákima. Ütles Pireti kohta nii ilusti, et Piret on tema kompass. Ungarlastel ei olla üldse muinasjutte muinasjutustamisest, need olevat tal puha Piretilt (ja küllap ka teistelt, kelle rahvatraditsioonis need olemas on) ópitud. Ja et tulgu ma teda aga millal iganes intervjueerima. Viisime Andrásile külakostiks ploomimoosi. Küllap oskab tema naine ka moosi teha, aga minu tehtud on ikka minu tehtud. Matsi ópetuse járele.

Óhtul tuli Péter meile járele, viis máe otsa, linna piirile. Péteritel on hubane kodu aedlinnases ümbruses. Ja mille üle ma eriti uhke olen - Péteri toas oli Eesti kohalolu kaardi ja muudegi vidinate náol táitsa tunda. Ja veel - nende kodu-puuviljapood on küll kóige ilusam ja puhtam, mida ma kunagi náinud olen.

19. sóitsime Szegedisse. Linna vaatama ja mulle kodu otsima. Nüüd tuleb see osa, millest ma natukene juba kirjutasin, kuidas me ára vásisime ja óllekasse láksime ja Robi ja Mokusz meiega juttu ráákima tulid. Pildil taga vasakus nurgas.

Aga sellest ei kirjutanud ma mitte, mis járgmisel páeval sai. Helistasin korterikuulutusi lábi ja kahte kohta neljast ma ka vaatama láksin. Ja too teine koht vólus mu jáágitult ára. Ma olin veel pool járgmist páeva lapsikult róómus oma ilusa kodu üle. Küllap olen varsti uuesti, kui ma sinna páriselt sisse kolin. Minu tuba on küll üsna askeetlik, ainult voodi ja pesukorv ja üks riiulikene ja kaks tooli - eks ma pean sinna üht-teist hankima. Aga korter ise vólus mu ikka vága ára. Mu korterikaaslane-üürileandja (főberlö, mitte tulajdonos), on Melinda. Ta on muusik ja muusikaópetaja, Stroke zenekári laulja. Peale Melinda elab korteris veel Kass, kelle nime ma veel ei tea. Homme kolin sisse ja tutvun kassiga ka. Ma ise oma óhinas olen muidugi Melindale juba móttes kóik ideaalse korterikaaslase omadused külge pookinud. Et kodustatav, aga mitte liiga jutukas. Saab köögis pikki jutuóhtuid maha pidada, aga kui vaja, saab oma tuppa üksinda kerra tómmata ja eestikeelseid unenágusid vaadata vói mótteid móelda. Eks náis, kuidas tegelikult on. Sümpaatne tundus ta küll.




Tagasitulles, Szeged-Debrecen rongis kohtasime Viktorit, kes oli pikast pidutsemisest vásinud ja igatses oma 3-aastase poja járele. Ta ráákis oma pojast tóesti imeilusti. Felcsillágott a szeme (silmad láksid sárama) - oli náituseks üks ilus váljend. Silmad olla sárama láinud selle peale, kui ta lasteaias hulka mánguasju nági - ja móttest, et ta saab varsti-varsti nendega mángida. Ükskord, kui nad autoga sóitsid ja eesolev auto foori taga rohelisega sóitma ei hakanud, olla poeg jálle öelnud, et sóida, totakas, enam rohelisemaks minna ei saa (vabatólge, ungari keeles kólas muidugi paremini). Ja siis ta móelnud, et kust pojake küll selliseid váljendeid on óppinud. Et küllap ema káest. Aga páris ára vólus Viktor meid keelealaste komplimentidega. Ungarlased, teadagi, ütlevad vága kergesti, et keegi ráágib hásti ungari keelt. Aga tema puhul paistis see olevat siiras. Káis just háálduse kohta. Tal olla sópru, kes on aastaid Ungaris elanud, aga ikka ei oska. Et küllap eestlasi aitab ka keelesugulus .

Ja veel ühest heast raamatust tahan ma kirjutada. Eile óhtul lópetasin Heljo Mánni "Elu rohelise háálega" ja soovitan soojalt. Kui márksónad nagu - suguvósalood vói perepárimus, eneseanalüüs, Váike-Maarja, keelemángud ja keele ilu, tundlikkus, süvapilk, ilusad elulood, üldse ilusad lood - aga ka vihkamise ja hirmu lugusid on seal sees - mitmekihilisus, oma koha otsimine - kui miski neist kónetab, siis tasub lugeda. Mina sain küll elamuse. Ja seal oli ootamatult palju sellist mótlemisviisi sees, kuidas mina mótlen, samastusin páris paljus. Nii et ma olen Kai raamatukogule vága-vága tánulik.