Harmadik emelet

Selline kursuselópu-nostalgia on.
Kui me Aunega viimasesse tundi láksime ja lift ninaháálega teatas, et "harmadik emelet" (3. korrus, mis meie móistes táhendab 4. korrust), siis isegi see tundus táitsa nostalgitsetav asi.

Algusest lópuni ikka raske oli see kursus. Aga kui juba sinna gruppi saadetud oli, siis ei tahtnud-raatsinud-uhkus ei lubanud madalamasse gruppi ka minna. Uhkuse ja valehábiga on mul suhe üldse sihukene ravimistvajav. Tugevasti ja igapáevaselt andis tunda see, kuidas minu jaoks on mitteteadmine ja mitteoskamine midagi hirmsat. Kui ikka aru ei saa, siis tuleb hábeneda, mitte küsida, eksole.

Aga kokkuvóttes vast ikka hea oli, et ma gruppi ei vahetanud. Küllap ma sain rohkem, kui mujalt oleks saanud. 3 ópetajat, 3 táitsa erinevat stiili. Materjal oli kohutavalt pónev - Tamási tunnid andsid ülevaate popmuusikast, Edit varustas meid sotsiaalkriitiliste artiklitega (vóóravihast Waldorfkoolideni, majanduskriis ja pessimism tihedasti igale poole vahele ja sisse pressitud) ja Kata tunnid koosnesid (kohati) ahvikiiretest grammatikaharjutustest ja sotsio-psühho-tervis-keskkonnakaitse teemadest. Kuskil teisel-kolmandal nádalal oli korraks küll páris hirmus - artiklid kónelesid ainult sest, mis siin riigis valesti on, kuis ungarlased on paksud, lodevad, korrumpeerunud, ebasóbralikud ja riik láheneb vaat et kiirele lópule. Ja need lauludki, mida me Tamási tunnis kuulasime - no ikka vana hea mustaprilsus - miski lábikukkumise laul náiteks ráákis sest, kuidas enesetappki ei ónnestu - "kui mina jókke hüpata otsustasin, oli seegi táis". Sai korraga ja kole palju ja vásitas koledasti ára. Aga see láks üle, vótsime móne natuke helgema artikli ja lastelaulu ja muinasjutu ka ette ja eks ma harjusin-leppisin sellega, et nende enesekriitilisuse suhtes tuleb kriitiline olla. Eks probleemidest ráákimine táhendab ka, et on lootust, et midagi kunagi muutub - kuigi, Ungari stiil náib olevat ikka rohkem halada ja kaevelda ja lahendustest ráákida óige váhe, kui üldse. Kóiges on süüdi kuri ajalugu ja mingi hoomamatu ja kóigutamatu ühiskond, mis ei ole 20 aasta jooksul, alates korravahetusest, terveks saada suutnudki.

Aga eredatest hetkedest:
esimese nádala reede, kui mulle tundus, et ma hakkan meie grupi tempo ja tasemega harjuma (vale tunne puha)
söökla suutis pidevalt üllatada - kohati oli toit ikka táitsa jube, meile, kes me ei maksnud, halenaljakalt, kui ma oleks maksnud, oleks párast mingit járjekordset kahtlast löga küll ehk raha tagasi küsima láinud. Natuke kurb on asja juures see, et oma loomult on ungari köök suurepárane ja see söökla-asi vóis ehk móne koledasti eemale peletada
móned eriti suurepárase muusika- vói jutu- vói artiklivalikuga tunnid
eesti laulude óhtu Kecskemeti láhistel - seesama, mille Aune laulupeoks ristis.
meie oma eesti salatióhtu
pisikesed ilusad asjad: káisin puuviljaputkast virsikuid ostmas ja tádi oli hirmus tore, ja kui ma küsisin, et kust need virsikud tápselt párit on, siis ta vastas, et Szegedist - too linn olla virsikute kodu "barackhaza". Mul tuli nii hea tunne, minu tulevane kodulinn siiski. Szegedi suhtes on mu ootused üldse hirmus kórgeks aetud, ma olen tast nii palju head kuulnud, ja nende Erasmuse-asjaajamine on ka sümpaatselt asjalik. Vórdluseks Aune náiteks on oma Debreceni-elu korraldamisega márksa rohkem hádas, siin on selline manjana-suhtumine.
Siinses uue kunsti muuseumis tundsin ennast hirmus hásti - vahel on nii vaja leida omi paiku ja asju, ja too leidmine mójub nii tervistavalt. Budapesti Etnoloogiamuuseum náituseks on ka minu jaoks sáándne hea atmosfááriga koht, kus ma ennast hásti tunnen
Mats on kahel korral kohupiima-virsiku kooki küpsetanud, hea toiduga ostab mind alati ára
Ja üks vestlusóhtu vólus mind ka ára - Debreceni ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan ráákis Ungari kórghariduse seisust ja Debreceni ülikoolist. Hásti sümpaatne mees. Ta alustas jutuga, mida ma olen semiootika osakonnas palju-palju kuulnud - humanitaarid kui tööturu universaalinimesed - aga ta serveeris seda kuidaski elegantsemalt, semiootikute puhul kumab minu jaoks sest jutust lábi móningane peataolek ja identiteedikriis ja vaat et váljavabandav hoiak. Mitte alati ja mitte kóigi puhul, aga vahel küll. Ungari keeles mójus enesekindlamalt.

Tána óhtul on lópupidu ja siis tuleb puhkus.
Raamatukogu pannakse nüüd kinni.