Mina ja Ungari

saame minu viimase Ungari-nädala puhul jälle märksa paremini läbi.
Ilus on siin linnas kõikide nende jõulukaunistuste säras. Tõesti on ilusad - kasiino hangulatist (vilgub-vilgub-punane-roheline-sinine-kollane-kuld-kard) on suudetud täitsa osavalt hoiduda.
Ja pühapä sadas lörtsi - praegugi on maas valge kirmekesekene.
Ja ma võtan allesjäänud aega kuidagi ahne läikega silmis - et kõigest veel viimast võtta. Kõik proovimata asjad veel ära proovida. Eile käisin näituseks Anna fürdős - Türgi-tüüpi spaas, kuhu ma siiani polnud jõudnud. Peamiselt sauna pärast. Ja oli üsna saun, Aurale vast annab enam-vähem silmad ette. Kürtos kalacsi proovisin lõpuks ära - see on selline hiigelsuur rullsai. Kaneeliga KK maitseb näituseks üsna niimoodi nagu üks korralik kaneelisai. Ühes "töölisnoorte kõrtsis" käisin Liisidega, kus käimata ei tohi ka nagu hästi Szegedist ära minna. Niiet sihuke ablas aeg on.
Kooliga on põhimõttelikult ühel pool - üks hinne veel homme üles korjata. Ja ei saa öelda, et nad mind alahinnanud oleks. Olen saanud neli väga kerget 5. Mis minu viimase semestri õppetoetuse-lootusele teeb muidugi ainult head.
Kõik need "viimased" (viimane tund, viimane istumine x-seltskonnaga, viimane kohtumine z-ga) on kuidaski toredad, ja üldse pole kurb ka. Oma peas olen juba vaat et rohkem Eestis ja Tartus ja plaanin edasist elu.
Hästi tänulik olen küll, kõigile neile, kes siin on kuidaski aidanud või muidu toredad olnud. Ja neid pole üldse mitte vähe.

Otsime Tartusse kodu!

Head ja odavat (3000 kuus on vast absoluutne hinnapiir), kesklinna lähedal. Kahele. Lembeinimese lahendus sobib, aga päris tikutoosis ei taha elada. Pesumasin ja külmkapp on väga vajalikud. Ja sanitaarne kord - et midagi ei tilguks, logiseks, laseks läbi ega hallitaks-seenetaks.
Teab keegi - või kellegi keegi - mõnd sellist kodu, mis meid otsib?

Tahan koju! ja toredad koolilapsed

Viimastel nádalatel on jamasid kuidagi nii palju olnud, et juba vága tahaks koju. Sinna, kus on keeleliselt lihtsam enese ja oma óiguste eest seista ja kus ma oskan váhemalt halvasti öelda vói lábi sóimata, kui keski ikka vága varbale astub. Siin on justkui kohustus tánada viisakalt ka neid ametnikke, kes sind mitte kuidagi aidata ei oska-taha-suuda-viitsi-saa. On olnud selliseid asjatuid asjaajamisi, mille káigus lópuks selgub, et sulle anti lihtsalt valeinfot ja poleks üldse vaja olnud jamada. Ja kohe-kohe tuleb hakata jálle erasmuse paberitega jamama - mul ei ole teps mitte háid ootusi selle suhtes (vóimalik, et ma olen juba paranoiline ja kardan asjata). Siinne koordinaator náiteks olla Triinule váitnud, et kui me jaanuaris siia tagasi ei tule, tuleb ühe kuu stipp tagasi maksta. Ma loodan, et siiski mitte. Pole kuulnud, et keegi oleks maksnud, aga detsembris on tuldud ju küll ja küll. (Britt, oskad sa ákki kommenteerida? Vói kirjutasidki sa óppe lópukuupáevaks n. detsembri?) Eks náis. Póhi-peavalu valmistab Melinda-saaga. Ei taha siia ümber kirjutada, kellele olen halanud, sellele olen halanud. Niiet tahaks ennast Ungarist mónda aega válja puhata, et uuesti aru saada, mida kóike vóluvat ma selles riigis leian (ráágin, nagu abielukriisist:D). Ja Oma Inimesi, ja sauna ja vesipiipu telliksin ka jóuludeks-aastavahetuseks, palun!

Aga midaski head ka. Tána káisime ühes koolis Eestist ráákimas (3000 elanikuga asula ca 30 km Szegedist). Ja need lapsed olid nii tohutult toredad! Sellised 10-11 tuuris, kuulasid, ei loopinud tomatitega, párast küsisid tóesti siira huviga, nóudsid autogramme ja msn-i aadresse. Saime oma 15 minti kuulsust ja tóeliselt hea elamuse. Me olime ikka vága vólutud. Ja neile ilmselgelt meeldis ka. Kuni on selliseid koole ja kodusid ja asulaid, kus kasvavad sellised lapsed, seni ei láhe maailm hukka, ma ütlen! Ilmselt nad oma igapáevastes tundides ei pruugi nii kukupaid olla, aga mingi óhkkonna náite andis see kátte ikkagi. Nii palju siirast rikkumatut huvi (mida, ma loodan ei riku enam miski ára - kui nad veel nii suurelt nii toredad on). Ses koolis ja asulas üldse paistab üsna aktiivne juhtkond olevat, sellest teadupoolest oleneb ka tohutult, milline on óhkkond. Tundub, et nad tegutsevad ja taotlevad kóiksugu toetusi/arenguvóimalusi. Nii et vahelduseks selline tóesti hea elamus ka. Ja me vist saame endale házipálinkat!

Budapest

Neljapá óhtul käisin Andrási jutuõhtul. Tore oli, aru sain ka rohkem kui augustis. Aga too uurijaroll (ja no, keelepuudulikkus ikka tegelikult ka) segab kuulamisel ikka küll. Vahepeal tabasin ennast ikka mõtlemas selle peale, kuidas ma vaheajal inimestele juurde astun ja meiliaadressi palun, et neid oma küsimustikuga pommitada. Aga õnnestus - saak=6 meiliaadressi. Viisaastakuplaan nägi "vähemalt 5" ette. Andrási jutuvestmine on Pireti omast teatrisuse móttes ikka erinev küll (kuigi, ma játkuvalt jáán selle juurde, et asja tuum on sama) - mikrofon, lava, prozektor, márksa tuntavam saali ja lava piir. Ka paigad/saalid, niipalju kui ma tean, on teistsugused. Aga küllap on olemas vága erinevaid Andrási jutuvestmisi - tahaksin náha teda kusagil váikeses külas vestmas.

Párast láksime Kátliniga táncházi. Inimtüübid on tótt-öelda vága samad, mis náiteks Tartus Tiigi tánavas - on selliseid ilusaid hipisid ja veel ilusamaid seelikuid ja karvaseid ja vanu mehi ja váhemkarvaseid ja noori. Tüübid on ikka vága samad:)

Ja párast seda láksime ööelutuurile (ööd on neil seal pealinnas pikad). Ühes kvartalis on koos mitu-mitu alternatiiv klubi-pubi ja ma tantsisin üle hulga aja. Ja selline Budapest mulle vága meeldib. Turisti-Budapest náiteks eriti ei meeldi (Marini-Budapest meeldis kunagi küll - sealt see Ungari-asi alguse sai). Nii et kui me enne-árasóitu ööks majutust ei leia, siis váhemalt on, kuhu minna.

Majutusin Kátlini juures. Neil olid parasjagu korgid lábi, niiet pimedas. Aga mulle juba óhtul meeldis see korter. Ja páevavalges ka. Olnud ilmselgelt sihuke kunstnike pesa. Minu maitse jaoks natuke jaheda kliimaga (polnud 24 kraadi nagu minu toas), aga suurepárases kohas ja selline kunstihónguline.

Niipalju sedakorda.

Püüan päikest

Ja tõesti on, mida püüda. Ilus novembrikuu on minu jaoks uus kogemus. Vähemalt üle päeva meil päike särab. Ja kraade on kohati 20 ümber - täna näitas kraadiklaas lausa 25 - ilmselt küll päikese käes, aga ikkagi! Pimedaks läheb poole 5 paiku, aga see on enamasti päriselt ka päikese loojumine, mitte helehall-tumehall-kottpime jada. Nii et ma üritan päikesepaistet konserveerida - Eesti jaanuari ja veebruari jaoks juba ette ka.
Cukraszdadest ehk kohvikundusest rääkides olen tutvunud veel ühe täitsa uue nähtusega nagu MAITSVAD kreemikoogid. Ei midagi maximakoogilikku, vaid tõesti head, ja tõesti magusad. Ja siis veel jäätised ja kuum šokolaad ja kohv ja...Niiet ma olengi vaheldumisi koogitanud ja jooksnud-jalutanud-päikest püüdnud. Nii peaks enam-vähem tasakaalus olema.
Bogi sünnipäeva- ja minu ja Anna järelsünnipäevakook

Toitude magususega on üldse nii, et mis peab magus olema, see on kohati kõrvetavalt magus - Spordi šokolaad näituseks, mis mulle maitseb küll, aga on just selline kõrvetavalt magus, ja kohukesed on ka ikka väega magusad ja tee kõrvale antakse peoga suhkrupakikesi. Soolasusega on kohati samamoodi. Rääkimata rasvasusest, eksole. Nii et mu maitsemeel on küllap vist nüüd üsna rikutud. Olen hakanud muuhulgas kangemat kohvi tegema. Aga tervikuna on õige ungari kokakunst(ma ei mõtle sööklandust ega ka kodust õlikihti – see ei ole "igazi" ungari köök) ikka õige hea.

PS Ecolinesi bussiplaani kohaselt maabun Pärnus 21. detsembril kell 21.15

Lühiuudised

1. Täna oli nii ilus ilm, et hõiska ja laula. 16 kraadi. Päike säras.
2. Ungari-Eesti odavpiletite hankimisega on ikka janti kõvasti. Mats vast teab. Ikka veel pole meil midagi. On ainult lahtine, umbes 1150-kroonine PLAAN. Ja mulle ei meeldi, kui asjad lahtised on.
3. Käisin Grand Cafe-s head filmi vaatamas, slovaki filmipäevade raames - peaaegu oleksin isikliku sünkroontõlke saanud. Aga siis selgus, et ingliskeelsed supakad on ka. Nii kurb:()
4. Tõlkelaagrisse sel aastal ei lähe. Aga Aune läheb - niiet muljeid kuulen usaldusväärsest allikast ikka.
Ennyi.

Serbia pilte ja natuke juttu

Serbias käisime ka. Piir on Szegedist 12 kilomeetrit - ilmselgelt liiga lähedal, et mitte minna.
Tegelikult lubas Serbia-sissekande kirjutada Mats, niiet ma ainult hästi natukene kirjutan Oma Serbiat üles.



Serbide pealinn on minu arvates ilus, kordatehtud ja kuidaski värske olekuga, tunne oli eestilikum kui Ungaris. Näituseks toidupoodide valik ja väljapanek oli kodusem (kohtasime me peamiselt Stockmanni-tüüpi, sihukseid klantsitud poode) - õlipudelid ja sool ei trooninud aukohal ja piimatooted tundusid paremad. Enamiku söögikohtade ustel ilutsesid kaardimaksekleepsud. Ja isegi poodide lahtiolekuajad olid midagi Eesti ja Ungari vahepealset. Tegelikult oli vist nii, et kõigepealt tundus värske ja "kuidagi eestilikum" ja siis hakkasime juba ise paralleele otsima.
Siia panin praegu valiku meie ilusatest Serbia piltidest. Enamikul piltidel (need, mis ehk kunagi üles saavad, eksole) on hoopis mingi kolmas reis, ei minu ega Matsi muljete summa, vaid peamiselt see, mille me leidsime logu ja kummalise olevat (sest mis sa ikka ilusat ja/või turistidele mõeldut pildistad, eksole). Aga sellest lubas Mats muljetada.

Õ-tähtedega

Vahepeal oli koolivaheaeg ja Mats oli päris pikalt külas, tuuritasime ringi, kokkas(ime). Sihuke tihe programm oli.

Vaheaeg algas 23. oktoobriga, mis on neil siin riigipüha - siis sai alguse 1956. aasta ülestõus ja 89. aastal taastati sel päeval iseseisvus. Meie käisime Ópustaszeris - madjarite ajalugu tutvustavas vabaõhupargis.

24. ja laupäev oli pühendet koogiküpsetamisele. Et minu koduse ühisköögi ahi on ilmselt aastaid kõiksugu erinevaid õli- ja rasvaroogasid näinud (loe: rantott eri versioonides), nii et mina seda tulekahju hirmus kasutada ei julge - siis küpsetasime Milka juures. Milka on pärit Põhja-Soomest, niiet küllap teab, mida teha, kui metsas karu kohtab. Erasmuslane. Selline põhjamaine koogiküpsetung oli - Milka hispaanlasest korterikaaslane oli ära, nii et polnud kedagi, kes imestanuks, kui (suhteliselt) vaikselt võivad koogitada-teetada-juttu ajada 5 inimest (mina, Mats, Milka, Aune ja Kristiina). Just selline mõnus köögilaua-istumine oli, et võib täitsa kuss ka olla, ja ikka on hea. Ja sa tead, et kõik saavad neist jutupausidest aru. Koogiga läksime kõrtsi mu sünnipäevaõhtut tähistama - siin on vähemasti üks selline, kuhu võib rahulikult oma koogiga minna.




Selgus, et naaberlaua hispaanlane, kes osutus erasmuslaseks, on pärit kusagilt Granada lähedalt. Ja kui me siis ütlesime, et oleme sealkandis käinud (teise korraga õnnestus Jaen-i kurgu-haa arusaadavalt välja hääldada), siis selgus, et just Jaeni see "Granada lähedal olev" koht tähendabki. Mulle sellised kokkusattumused meeldivad, tundus, nagu Anne ja oliivimaa tervitanuks ühekorraga. Anne oli õigupoolest just natuke enne seda helistanud.

Ühe kultuurilise tähelepaneku tegin veel. Kas keegi on näinud foto- või videokaamera eest pagevat itaallast või hispaanlast? Mina näiteks ei ole. See on vist ka sihuke põhjapoolne kiiks.

Cimbaliband ja Berecz András

Eilne intervjuu láks vististi táitsa korda. Mul on nüüd 2 tundi vestlust - vói pigem Andrási juttu - lindis. Küsimusi on sekka suhteliselt váhe. Eks ma siis nutan natuke, kui ma litereerima hakkan kogu seda kupatust. Tánamisnurga korras olgu saadet tervitused Bogile, kes diktofoni laenas (ja ehk laenab edaspidigi) ja mu küsimusi parandas.

Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.

Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.

Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.

Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.

Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.

Cseh Tamás

Vahel on mitu korda páevas raamatukogus káia páris soodne - tána nt olen saanud degusteerijatüdrukute (kas hambapastat degusteeritakse? vói mis sellega tehakse?) 3 proovituubi hambapastat. Kui veel paar korda tuleksin ja láheksin, saaks ehk páris pika aja hambapastavaru.

Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.

Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.

Kolmandat páeva sajab

Pühapáeval, kui oli esimene vihmapáev, tegin avastuse - vihm mulle táitsa meeldib, kui teda vahel-harva náeb. Eile tegin járgmise avastuse kohe otsa, et "vahel-harva" táhendab ühe páeva kaupa. Ja tána ei meeldi vihm-tuul-külm enam üldse-kohe-mitte. Vaatasin just ilmateatesaiti, ja ajab natuke hirmu nahka küll - "ekstreemne, talvine ilm on tulemas" ütleb pealkiri. Tána juba on selline brrr...eesti sügis meil siin. Ja suurtorm ehk nagyvihár ka.

Aga toredatest asjadest ka. Eile sain náituseks kosmeetiku-elamuse. Láksin oma igakuisele kulmuvárvimisele ja alustuseks sirutas kosmeetik minu poole káe. Pakkusin talle vihmavarju - et ákki tilgub ja ta tahab kusagile ára panna. Aga ta tegi ruttu selgeks, et káe sirutas ta tutvumiseks, ja vihmavarju vóin ma rahulikult pórandale panna. Tool oli ka kuidagi iseáranis mugav, ja ta viitsis mökerdada vaseliiniga, et nahk várviga kokku ei láheks. Ja tegi seda hirmsat pulbriteed, et ma vahepeal ei igavleks, kui várv parasjagu mójub. Kusjuures ei mingeid münditrikke - niipalju kui ma raha tagasi tahtsin, niipalju sain ka. Ostis mu ára küll - sinna láhen ma veel tagasi.

Ja vahelduseks kohtasin toredat, Tartu-stiilis óppeosakonna-tütarlast ka, kes kóigepealt teadis, kuidas süsteemid toimivad ja teiseks regas mind ka óppeinfosüsteemis ainetele, et ma saaks oma kursusefoorumitele ligipáásu. Vága abi küll ei olnud, sest süsteem, kontrollisin, játkuvalt ei lase mind sisse - aga váhemalt ma tean, et kóik on ok ja ma saan oma punktid semestri lópus kátte. ETRiga vói ETRita.

Olen elanud üsna kooli/asjalike-asjade-tegemise sóltuvuses elu, aga munkamánia siin ei ole üldse nii karm asi, kui Tartus. Esiteks seda kóike ei ole nii palju. Teiseks saab minna ujuma vói vara magama , kui üle viskab (AURA, eksole, maksab; ja kell 22.30 Eestis magama minna on ka imelik) vói juba varem korraldada end kusagile külla/muidu óue - vói on juba mingi üritus plaanis. Ja raamatukogu pannakse ka kell 8 kinni. Kórvalepóikena - arvuti, st ka muusika puudumine mójub mulle vist niimoodi, et ma kodus pea pidevalt ümisen midagi. Endale tundub peaaegu et armas.

Üks neist asjalike-asjade projektidest on proovitólge, mida ma teha pusin. Jaanuaris tuleb Balatoni ááres jálle tólkelaager, ja tahaks kangesti sinna pááseda (aga eks see natuke nii on, et kui ei pááse, siis on kahju - ja proovin járgmine aasta jálle; ja kui páásen, siis on natuke hirmus, siis tekib páriselt vastutus teksti ees). Ideaalvariandis saame Aunega mólemad, ja siis on váhemalt koos natukene hirmus.

Kirjanikust, kes sel aastal tólkimisele tuleb, juba olen vága vaimustuses. Sellest kirjatükist, mis ma endale prooviks vótsin, sellest ka. Zanrimááratlus on vististi "luule proosas" ja kirjutab ta umbes nii, nagu mina ehk kirjutaksin, kui ma kirjutaksin. Seksi oleks minu kirjutatus küllap váhem, aga muidu jah, umbes nii (isegi need lóputud komad ja tekst, mis muudkui kulgeb ja kulgeb, tundub mulle tuttavlik). Lóike, mis juba varem on tólgitud, saab lugeda siit: http://www.heemp.org/et/node/87
Minu meelest ilus-ilus. Iseasi, kas ja kui palju mu ungari ja eesti keel selle kupatuse válja kannavad.

Muinasjutuvestmisendusega olen tegelnud niipalju, et koostasin intervjuuküsimused eesti ja ungari keeles - reedel láhen Budapesti Berecz Andrásit intervjueerima. Hoidke mulle pöialt!
Ja siis tuleb Mats ja koolivaheaeg ja ilusam ilm, ma loodan, ja mu munkamánia láheb puhkusele.

Aunele üks hásti suur aitáh

... et sa olemas oled!
Veetsin nimelt hásti toreda nádalivahetuse. Aune oli külas. Ega me óigupoolest midagi erilist ei teinudki - polnud mingit meeletut kultuuriprogrammi vms. Aga mitmete vahvate inimestega saime küll kokku. Reede oli kórtsipáev. Láksime tantsutuppa - ja mitte ei tantsinud, vaid laulsime (teate küll, laulupidu;)). Ja siis kórtsi ees. Ja siis jóeááres. Ja siis Liisi juures. Veel olid Liis ja Consta (ta on udmurt, aga eesti keelt ráágib kui kulda) ja Bogi ja Gabi (mitte see Gabriella, kes náeb válja nagu Bibi, vaid üks teine). Ja ráákisime (mitte ajada segi suhtlemisega) ja veinitasime. Ja laulupidu kestis - kujutage ette - kella 6ni. Korralikud inimesed láksid sel ajal, kui meie koju láksime, juba turule vói tööle. Minu korterikaaslased náiteks tegid köögis kohvi.
Laupáeval tegime kartulisalatit. Korralikku majoneesi ei leidnudki, kóik majoneesid olid sinepiga - aga no ajas see ka asja ára. Ja Triin ja Gabi tulid külla. Seekord too Bibi moodi Gabi. Óhtul istusime Grand Cafe's, mis on kino-baar ja kust saab üsna korralikku veini ja vága head kuuma sokolaadi. Ja eile oli pannkoogipáev. Ujumas káisime ka. Siin on selline hea süsteem, et óhtuti on üliópilaspiletiga ujumine tasuta. Ujumismüts on tegelikult kohustuslik (járgmine kord ostan) ja siis keski ujula töötaja tuli küsis, et miks mul ei ole. Ja ma tükk aega mótlesin, kuidas peaks teesklema, et ma aru ei saa, mis ta tahab. Hoidsin pingsalt keelt hammaste taga, et mitte ungari keeles ráákida. - Do you speak English? Paus. - Head? (náitab pea peale) - Yes? - Do you have? (kehitan ólgu, raputan pead) - OK. Náitab, et vóime minna. Ilma peata ka. Járgmine kord olen korralikum, láhen pea ja plátudega.

Kui ma olen varem pikalt-laialt ráákinud ungarilikust paberimajandusest, sellisest, mida eestlased ei tunne (ja parem ongi), siis tasakaaluks positiivseid kultuurilisi táhelepanekuid ka. Ungari külalislahkus ja siiras uudishimu ja jutulesaamislihtsus on ka midagi, mis Eestis tundmatud. Eile vólusid meid ára náituseks onud, kes istusid Ópusztaszeri (suur etno-vabaóhumuuseum) tutvustavas telgis. Tundsid huvi ja párisid ja ráákisid ja külvasid meid nánni ja infovoldikutega üle. Selline siiras huvi ja külalislahkus on hásti vahva - eks sellist vóltsviisakust on siin ka palju. Sellega vórreldes eestlased pigem ei viitsi vága viisakad olla. Ei vóltsilt ega ehtsalt. Kui ei huvita, siis ei küsi midagi ja mónikord ei küsi isegi siis, kui huvitab.
Ja tána ráákisin ühe salli-pesu-sokipoe müüjaga, kes ka tundis huvi. Ei üritanud mulle isegi eriti midagi müüa, vaid lihtsalt küsis Eesti kohta kóiksugu asju. (et milline Balti riik tápselt? ja kas meil kukkus majandus kokku nagu siingi? ja kas pealinn on Riia? Látiga aetakse tihti ikka sassi küll). Ja ma peaaegu solvusin, kui ta küsis, kas ma ei oska ungari keelt - aa oskad, aga váhe, eks:D. Tavaliselt nad ikka ütlevad, et páris hásti ráágin.

Rattamatk

Matsi sünnipáevaóhtul káisin kórtsis nimega Zápor. Ja et oli ka Noemi sünnipáev, siis oli kooki ja puha.


Ja üldse oli 24. vága tegus páev. Sain kokku Gabriellaga, kes oli aasta aega Tallinna Reaalkoolis prantsuse keele ópetaja, náeb válja nagu Bibi tema blondijuukselistel aegadel, oskab öelda "ilus poiss" ja on muidu hásti tore.
Eile oli spordipáev. Káisime rattamatkal, kokku ca 75 kilti. Kaardi peal náeb válja umbes sihuke: Ungari lópp ja Rumeenia algus. Sain natukene ka aimu sellest, millest ráágitakse kui ungarlaste natsionalistlikust meelsusest. Naaberriikidega on neil kanu kitkuda küll ja rumeenlasi vist ka ülearu ei armasta. Ja rumeenlased vist omakorda ei armasta ka ungarlasi just vága. Ja see on ka óige, et lipuvárvesse on neil vóóbatud kóik, mis vóópamist kannatab (laste mánguváljak, pood, váidetavasti ka prügikastid). Aga ega ungarlasedki vága maha ei jáá. Suurungari kaardid, lipud on neil ka igal pool...
Piltidel: Marosi jógi, seltskond, ja lagedus-lagedus-lagedus (seda neil siin játkub; valida saab náiteks páevase ja óhtuse lageduse vahel, kui piltidest ráákida):

Spordipáeva kórval oli hariv programm ka. Káisime Kiszombori koduloomuuseumis ja kiriku juurde kuuluvas rotundis. Matsilt palun kunstiajaloolis-semiootilist plákutust allolevate piltide póhjal (tegelikult on mul mingi infovoldik muidugi ka, aga plákutused on alati huvitavamad):

Ja Rumeenia (kirikutorni kell náitab eesti aega - neil lihtsalt on sama ajavöönd) Üle piiri jóudes on kohe "midagi", mis muutub. Ma ei oskagi seda seletada. Jah, náeb vaesem válja - aga on veel "midagi", mis on muu. Maju várvitakse sellist várvi, mida Ungaris naljalt ei náe, poed on teised, asulate ülesehitus on teine, tánaval patseerivad tádid ei ole needsamad ungari nénid:

Aga nüüd ma láhen koju ploomimoosi tegema, sest óhtupoolikul on plaanis pannkoogid. Ilm on meil pea muutumatult ilus. Sellist koduteed mööda:

Matsile pühendet

Tánase blogitamise pühendan Matsile. Ja saadan siitkaudu ka ühe suure sünnipáeva-kalli teele. Ja ütlen veelkord, et sa oled mulle vága-vága kallis. Szeretlek!Ma olen ikka eestlane, niiet see imadom variant, mida vóib-olla ungarlased kasutaksid, tundub lihtsalt sónavahuna.

Óhtul láhen natuke táhistama ka, sest ühel rahvaluulnikul on ka tána sünnipáev. Nii et saab 2 1-s táhistada. Mis ei táhenda kahekordset pidu, sest homme on rattamatk ja tóusta tuleb oi-kui-vara. Nii et rohkem kólab nii nagu 1-2 ólut ja koju kotile.

Aga et te ei arvaks, et ma ainult kirandulásitan, siis natuke argipáevast ka. Kodu on mul nüüd táitsa okeika, miskis móttes selline ühikahónguline, natukene nagu boksisüsteem, et igaüks on omas toas ja vahel tuleb köögis üle kellegi kalpsata ja vannitoa járjekorda oodata. Aga süda on palju rahulikum. Olen oma toakese üsna ára kodustanud ja naabrid on ka táitsa toredad. Minu meelest me üksteisele küll ette ei jáá ja keegi ettekirjutusi ka ei tee. Ja et ma óppisin ára, kuidas kasutada pesumasinat ja kohvimasinat, siis pakilist suhtlemisvajadust polegi, mis ei táhenda, et me "tere-kuidas-láheb-blabla" vormis ei suhtleks, aga selge, et nii ülerahvastatud korteris on see táitsa piisav. Pikad köögijutud on lihtsalt boonus - ja sedagi on ette tulnud. Ráákisime Diánaga tööturu seisust - ta just parajasti otsib tööd, niiet táitsa aktuaalne teema.

Raamatukogus vóiks mul olla püsikliendikaart - eelkóige sellepárast, et ega ma suurt mujal kuskil netti ei pááse. Aga jutuvestmisalast kirjandust olen ma ka siit koju tarinud, niiet mitte ainult neti párast ei kái ma siin. Ja raamatukogu on suuur, iga raamatukogusóbra unistus.

Eile sain lópuks oma paberid korda (elamisluba pole, aga vaatab, vóib-olla ei hakkagi tegema, reaalselt ei huvita see tegelikult kedagi, ja piirivabas ELis on ka táiesti tóestamatu, mis ajast peale ma siin viibin), paberite párast kulutasin küll kóvasti uksi. Váhemalt on see erinevate asjapulkade vahet jooksmine logistiliselt maksimaalselt lihtne ja mugav, sest kool (st humanitaarteaduskonna maja) ja raamatukogu ja válisüliópilastalitus on üksteisest mónisada meetrit ja minu kodu neist omakorda maksimaalselt pool kilomeetrit. Aga see, et keegi ei tea, kuidas asjad tápselt toimivad, on siin küll üsna sümptomaatiline, ütleks ma. Üsna tüütu on oma pabereid korda ajada.

Niisiis on mul nüüd ametlikult 5 kursust (+ üks veebikursus TÜst), aga ma plaanin káia veel paaris loengus vabakuulamas. Siiani on see vabakuulamine isegi ónnestunud. 3x nádalas on ungari keele tund, mis on hásti asjalik. Tempo on paras. Suveülikooliga vórreldes on tase ehk sama hea, aga stiil natuke hüplikum, pole nii süstemaatiliselt üles ehitatud tunnid, nagu Debrecenis olid. Niiet tunni alguses teeme náiteks hááldusharjutusi, siis tuleb luuletus ja párast seda tuleb ette valmistada arsti-juures dialoog. Ja lópus ráágime hoopis rahvameditsiinist. Üks inglisekeelne kursus on mul ka, current issues, mis peaks seletama, mis siin riigis siis óieti toimub ja miks kóik kurdavad, et kóik on halvasti. Siiamaani oleme jóudnud ajaloolise taustaga reziimi vahetuseni, 1989/90 aastasse. See kursus tóotab olla kóige lihtsam, keele ja tunnitempo párast ka, ja et óppejóud on selline veider, siis ka kóige meelelahutuslikum loeng. Ja siis on mul - hóissa ja trallallaa - 3 ungarikeelset loengusarja rahvaluule (néprajz táhendab tegelikult nii rahvaluulet kui ka etnoloogiat, ja seda viimast táhendab ta siin ehk isegi rohkem) osakonnast. "Sissejuhatus juudi folkloori" on lugemiskursus, niiet ainult üks loeng on veel jáánud. Silmaringi avardab nii mis mühiseb, aga konkurentsitult kóige raskem on aru saada ka. Mul lubatakse inglisekeelse kirjanduse póhjal (ja vist oli nii, et ka inglise keeles) kirjutada, juutlusest tánapáeval, rethinking tradition teemal, mis eksole, haakub mu uurimistööga. Aga eks ma endale váhemalt mingi óhukese baasi pean ehitama, et mis varem toimus. Sest sellel kursusel mul lihtsalt pole pea mingeid taustateadmisi, millele asju ehitada. Teine loengusari on etno- ja antropoloogia filmidest, mis on natukene lihtsam selle poolest, et mul on mingigi baas ja ettekujutus. Visuaalsest antropoloogiast olen Tartus ka üht-teist lugenud ja sel teemal seminaaritanud, ja see aitab kóvasti. Üleüldse on siin nii, et kóik tuleb appi vótta, mis ma varem kuulnud-lugenud olen. Ja kui mul poleks seda ülikooli pagasit, mis mul on, siis ma ei saaks ilmselt móhkugi aru. Viimane registreeritud loeng kannab nime "ungari ja vórdlev néprajz" - ehk siis etno ja folkloor kokku. Sisuliselt táhendab see talupojakultuurist, peamiselt maaviljelusest ráákimist. Essee kirjutan talupoegade ja metsa suhte teemal - mis on intrigeeriv selle poolest, et metsa on neil siin váhe ja meil seal palju, eksole. Ja siis on veel üks tantsu-uurimis alane loeng, milles ma káin táitsa vabalt ja tahtlikult. Rahvatantsu-uurimus on Szegedi ülikoolis üks néprajzi osakonna póhisuundi üldse. Ja veel üks loeng, kuhu ma ka minna tahan, konks on selles, et see on reede hommikuti kell 8 - ja reede on siin matkade páev, nii et ma pole seal játkuvalt kordagi káinud. Ja homme ei láhe ka. Ja móistagi on veel mu jutuvestmisuurimus, millega ma páris tósiselt plaanin tegeleda, et saada linti-málusse-paljundatud see, mis pole Eestis káttesaadav. Eile óhtul lugesin jutuvestmiskirjandust, ja vaimustusin jálle. Ja seda kóike on kokku páris parajalt palju. Ülepea vast ei kasva, aga ega ma siin igavleda ka ei jóua.

Szegedi linnast ka. Kui ma ütlen, et Szeged on nagu Tartu, aga poole suurem, on see mitmes móttes óige. Siin on jógi ja kaarsild ja ülikool ja isegi linna esindusplats náeb válja nagu raekoja plats (paar korda olen üritanud sealt kella vaadata, kus see harjumuspáraselt olema peaks - kella neil seal küll pole). Jógi ja kaarsild ja ülikool ja elanike arv on kóik umbes-tápselt poole suuremad, ja see linn on oma olekult veel ülikoolilinnam kui Tartu. Humanitaarteaduskond on hiigla suur. Aga rahvaluule osakond on just paras. Kevadel, kui oma pabereid korda ajasin, mótlesin eelkóige kirjandusaineid vótta, aga kirjanduse óppetool ei játnud mulle kaugeltki nii head muljet kui rahvaluule. See viimane on koduselt sóbralik ja armas. Just nagu meil - vóib-olla ainult poole suurem (vói nii umbes 3-4x). Ja óppetooli juhataja ráákis mulle kohe Ülo Valgust ja Art Leetest ja Tartu-suunalisest koostööst. Nii et ma olen ára vólutud ja oma koduosakonda kolinud.

Temperatuuri poolest on meil siin suvi, selline augustisoe, aga lehed potsatavad juba maha küll. Aga need mahapotsatavad lehed on hoopis teistsugused - nad on puu otsas ára kuivanud ja pruunid, punast-kollast pole suurt náha. Aga páike paistab pea lakkamatult. Ilus ja soe ja kuldpruun on see linn, eelkóige sest osast ráágin, kus ma kóige rohkem liigun, Pühakolmainsuse tánav, mis ühendab raamatukogu-humanitaarteaduskonda (aga ka páris linnasüdant) ja kodu.

Szegedi folkloristid ja Balaton: foto- ja videosüüdistus

Káisin Balatoni ááres pikka nádalivahetust pidamas. Eriti heas seltskonnas, ütleksin ma. Olid szegedi folkloristid, ja móned Pécsist ja móned Budapestist ka. Veini oli palju, vesi oli soe, seltskond - ütlen ma veelkord - oli tóeliselt hea. Selline soe ja vastuvóetud tunne jái.

Matsi reisikiri 2

Kell oli 11 paiku hommikul, kui hakkasin Suwalkist kodu poole hääletama. Suwalki on viimane linn Poolas enne Baltikumi. Peaaegu, et märgilise tähendusega on sealt hääletama hakkamine ning samuti Euroopa poole sõites sinna jõudmine :).

Kella kaheks jõudsin Kaunasesse, kuid valele poole ringtee otsa. Teine ots on enam kui 15 km kaugusel, niiet jala seda suure kotiga kõndida ei taha – kuigi tagantjärele teades oleks jala isegi kiiremini jõudnud. Hakkasin igavusest autosid lugema harjutades ungarikeelseid numbreid. Oma hädises olukorras pakkus see kerget lohutust, et mu passimisel on ka positiivne dimensioon!

Jõudsin kuskil 670 juurde, kui lahke leedukas peatus ja viis mind linna teise otsa. Seal ootas mind lahkeid leedukaid nilliv Klaipeda-suunaline armee. Hääletajaid oli 5 ja üldistatult olid neil kõigil seljas dressid või tagi ning käes kas kile- või spordikott. Antud olukorda silmas pidades võtsin stoilise rahuga kerge eine. See ei heidutanud ei hääletajaid ega soojendanud sõidukite südant, niiet olude sunnil pidin väljakutse vastu võtma. Marssisin „teistest” nii kaugele kui võimalik, tõstsin suure koti maha enda kõrvale ja võtsin välja „Riga” sildi. Mina lähen mujale ja ma olen teistsugune ka, ma ei lähe Klaipedasse alkoholi ja mere seltsi suve lõpetama. Mind võetigi kõige enne peale.

Teel, mis kulges esmalt läbi Kaunase, kuna minu juht oli oma asjad sinna maha unustanud, mis andis mulle võimaluse linnaga tutvuda, liitus meiega vene poiss Fred, kes läks samuti Riiga. Fred on Tallinnas sündinud 90. aastal, kuid 7-aastaselt kolis ta Peterburgi. Eesti keeles mõistis ta öelda vaid „tere”, „aitäh” ja „häid pühi”.

Fred oli oma teekonda antud päeval alustanud Minskist, varem aga Ukrainast, kus oli toimunud mingi vikerkaare-festival. Mulle see midagi konkreetset ei öelnud, nii et jäin oma ambivalentsete mõtetega omapead. Välja nägi ta nagu poolkarvane hipi, trumm kaenlas.

Autojuht viis meid Riia kesklinna rongijaama. Istusime Frediga tolle ette maha ning asusime mõtteid koguma.Hetkega liitusid meiega kaks vene poissi vanuses umbes 9-10 aastat, kes olid väga uudishimulikud ning samas teatud mõttes abivalmis. Saades teada, et me tunneme huvi, kus võiks olla netikohvik, olid nad varmalt valmis teed näitama, ning juhatasid meile kätte ka ühe kesklinna hosteli. Meie läksime pahaaimamatul t nendega kaasa ja õigesti tegime, sest hostel oli kena ning ei maksnud ülemäära palju – kümneses toas 6 latti öö. Hosteli („Riga Old Town Hostel”) järelevaataja tegi meile selgeks, et ta annab meile soodukat, kuna me näeme välja nagu vahvad matkasellid :). No vaevalt... ent ära ta ostis.

Me ei olnud arvestanud aga sellega, et poisid tahavad oma teenete eest ka tasutud saada. Nemad ei olnud kahjuks ka arvestanud, et meie ei kavatse lunimisele alluda...

Asjad ära pandud, ise kasitud ja korda teht’, läksime Frediga linna peale jalutama ja kerget õhtueinet võtma. Hosteli administratsioonist soovitati minna meile ühte pelmeenikasse, mis pidi tõenäoliselt ainuke lahti olev koht olema läheduses (see lähedus oli Riia vanalinn!). Tõenäoliselt oli neid muidugi veel.

Pelmeenid olid „okei”, ent koos supi, paari viilu leiva ning mahlaga, läksid nad maksma ca 3 ja pool latti. Mitte ülemäära odav arvestades sellist tüüpi einelaga. Söömine lõpetatud jalutasime Riia vanalinnas ning rääkisime Venemaast, st mina küsisin ja tema oli sunnitud vastama. Venelased pidid olema suuresti apoliitilised ning valitseva režiimi juures meeldib neile stabiilsus. Fred tõi näiteks Ukraina, kus on mitu erakonda võimu jagamas ja tema pärast võitlemas, ning kus seetõttu on pidev mäsu ja kisma...

Riia on üllatavalt puhas – vähemalt vanalinn. Ehk on neilgi loodud hulganisti sotstöökohti näiteks kojameeste näol. Samas hinnalt eestlase jaoks kallis, eriti kui olla tuldud Kesk-Euroopast läbi Ungari, Slovakki ja Poola, mis on üldiselt suhteliselt odavad kohad elamiseks või vähemalt reisimiseks.

Hommikul vahetasin ühe rändur-hipiga viimase ungarikeelse sõna reisi jooksul. Tardusin mõtteis hetkeks, mõistsin siis, mida ta öelda tahtis, ning vastasin samaga – viszontlátásra!

Sõime samas pelmeenikas hommikust ning läksime bussi peale, et sõita linnast välja. Tallinna-tee otsas läksid meie marsruudid lahku – Fred läks paariks päevaks Tallinna, mina aga Tartu. Surusime südamlikult kätt, ning asusime hääletama.

Läti on peaaegu nagu Eesti, ja pärast Lätit ongi juba päris Eesti, niiet sellest pole suurt midagi rääkida.

Minu kirju Szegedi-elu

Kahe nádala párast saab ehk raporteerida juba natukene rahulikumast Szegedi-elust. Mitte, et kirjususel midagi viga oleks, aga tahaks rohkem várve valida...

25. augustil kolisin oma padajanssiga Szegedisse, oma ilusasse kodusse (millel, nagu hiljem selgus, on ka muid ja mitte nii ilusaid omadusi). Samal óhtul marssisin (24h) Tescosse ja ostsin endale lina-padja-padjapüüri. Ega palju rohkem ei jóudnudki teha.
Neil páevil toimus ka "Szegedi Sziget" SZIN - Szegedi aasta suurim muusikafestival. Ja et Melinda kutsus (ta esines seal) - ja et mul oli palju aega, ja muidu ka - láksin páris kallist páevapiletist hoolimata sinna. Nágin ára Tankcsapda ja Melinda enda bándi ja tegelikult kóige elamusem elamus oli üks folklugusid ümbertöötlev bánd, Napra - midagi natukene nagu Vágilased náituseks. Selle saatel me ühe Melinda sóbranna sóbrannaga rokkisime ka. Ja aega veetsin ma SZINil ikka táie raha eest - neljast páeval neljani öösel. Saavutades lópuks staadiumi, kus ungarikeelset loba tuli mu suust juba üsna vabalt. Ei, ma ei joonud palju - lihtsalt vaja oli ráákida ja eks on juba mónda aega Ungaris oldud ka. Ja kui ma saan jutule inimestega, kes kuulata viitsivad ja kes mulle meeldivad, on ráákida palju lihtsam. Kóige raskem ongi vist sónu leida Melindaga - eks seegi oli algusest peale halb márk - ta ei saa ka siis aru, kui ma ütlen óige sóna vale hááldusega. Paljud inimesed saavad konteksti póhjal ka siis aru, kui öelda vale sóna. Ja parandavad. Ja on muidu toredad.

Paari páeva párast jóudis Marie Szegedisse. Ja ma tegelesin jálle oma lemmiktegevusega - helistasin korterikuulutusi lábi, et Marie ja Triin ka endale kodu leiaksid. Niiet siinsetest üürikorteripakkumistest tekkis meil lópuks páris hea pilt. Ja erinevalt náituseks Tartust, kus head kodu leida on enamasti üsna raske (vist on? ma pole kunagi Tartus tósisemalt otsinud), on siin üürikaparadiis. Kuulutusi on palju ja hinnad on igasugused. Móistliku hinna eest saab ka táiesti heas kohas üsna korraliku korteri. Náituseks Marie ja Triinu oma on minu arvates üks sellistest.

Ja siis tuli Triin. Lubasin talle paariks ööks peavarju. Ja mainisin siis Melindale ka, et öösel tuleb üks eesti tüdruk. Tegelikult mótlesin Melindalt ratast laenuks paluda, et kella 2 paiku öösel oleks julgem bussi vastu minna - bussijaamad on ikka natuke kahtlased kohad. Aga ratta laenuks küsimiseni ma ei jóudnud, sest juba öise (vói üldse ööbiva, vói laias laastus üldse külaliste teemal) külalise teema peale láks ta ikka vága pilve. Temale ei meeldivat, kui palju(!) - mul oli sinnamaani ainult Marie külas káinud - külalisi káib, ja kui keegi ööseks jááb, siis peaks ikka tükk aega ette ütlema. Ja üleüldse...külalised on kahtlased asjad - tema neid ju ei tunne ja mida váhem keegi tema kindlusest kodus káib, seda parem. Mul oli ikka páris halb tunne. Láksin siis ja ütlesin Melindale ka, et mul selle külaliste teema suhtes on vága halb tunne, et mulle on oluline, et kodu oleks külalislahke paik. Saime justkui selgeks ráágitud. Aga Triinusse suhtus ta juba márksa jáisemalt kui Mariesse. Ega me sestsaadik enam Melindaga sóbrad ei ole olnud :D.

Esmaspáeval hakkas orientatsiooninádal, mis orienteerimise kórval páris kóvasti disorienteeris. Táitsime erinevaid pabereid, millel igalühel oli erinev funktsioon ja mille abil pidi saama eri kohtadest erinevaid kaarte. Kusjuures iga páev táitsime paar paberit - mitte kóik koos, nagu oleks loogiline. Ühesónaga - infoühiskonnaga harjunud eestlase jaoks, kes on harjunud, et asjad tehakse nii lihtsaks kui vóimalik, on siin totakalt keeruline süsteem. Ja eriti vihale ajab see, et neil on ka sarnane óppeinfosüsteem nagu meil Tartus (mida peetakse ka kohati keeruliseks ja halvaks), aga meie sinna ligi ei pááse. Ja kursuste toimumisajad neil süsteemi avalikus osas kirjas ei ole. Ja isegi osakondade sekretárid-koordinaatorid ei pááse teise osakonna kursusi puudutavale infole ligi.

Teisipáeval káisin "oma szegedlastel" - Mókusel (pildil halli sárgiga ja huvitava miimikaga) ja Dóril (ühe nende sóbra haardes) - külas.Toitsid kuninglikult - Mókus ehk Péter on kokk, ja tema puhul on seda toidust tunda ka. Ei olnud ei liiga soolane ega liiga rasvane. Lihtsalt vága hea oli. Ja sain jálle kuni pea valutamiseni ungari keele praktikat. Mókused on erilised. Anne vist kunagi ütles, et esimesed inimesed, keda sa vóóras kohas kohtad, ja kes oma olemisega selle vóóra koha kodusemaks muudavad, et need on ja jáávad erilisteks - ja nende puhul see táiesti kehtib. Nad on nii avameelsed, et meie jutuajamine láks vága isiklikuks. Teate küll, ungarlasi ikka huvitavad mehed-naised-suhted teemad. Ja ikka ei olnud imelik - ja ikka oli tore. Ja mulle tundub, et nad on hásti "minu inimesed" - just oma siiruse ja sóbralikkuse párast. Seda ütlesid nad ka, et üsna ungarlaslik on kahepalgeline olla, et alles nende/meie (Mókus on 24, Dóri kohta ma ei tea) pólvkond hakkab sellest vaikselt üle saama. Ah, eks see selline ungarlaslik enesekriitika on, aga midagi selles on. Pletyka (klats, kuulujutt) on siin populaarne suhtluszanr küll, tundub mulle.
Ja ma sain laenuks Szegedi raamatu - sealt saan detailselt lugeda vaat et iga olulise maja kohta, mis siin linnas on.

Járgmine páev oli seevastu páris kole. Kóigepealt disorientatsioon. Ja párastlóunal, kui ma Tescosse láksin, juhtus midagi, mida Eestis ei kujutaks ette - ma jáin nimelt ratta alla. Mingi tüüp sóitis seljatagant otsa, niiet ma kukkusin oma pólved veriseks. Rattaid on siin tóesti tósiselt palju ja rattateed on korralikud. Ja kohati tundub, et kui nt Tartu on jalakáijate paradiis, siis Szegedis on ratturid kunnid - nt kesklinna sild on jagatud nii, et üks "jalakáijate pool" on puhtalt ratturite páralt ja teise jalakáijate tee kórval jookseb ka ratturite riba. Ratta alla jáin ma sellises kohas, kus jalakáijate ja ratturite tee kulgeb koos - mis on teeplaneerijate poolt üsna ohtlik möödapanek, sest enne seda lóiku on teed lahus. Ja ega kihutajad vága hoogu maha ei vóta. Mina, tuntud verekartja, istusin oma katkiste pólvedega oma 10 minti muru peal, pilt láks ka ára. Rattur oli keskmiselt murelik - oleks vóinud rohkem olla, ma ütlen, oleks vóinud nt apteeki ikka ára saata. Párast, kui pólve puhastasin, siis láks pilt veelkord ára. Lonkasin oma 5-6 páeva, alles nüüd on pólv niipalju korras, et enam ma ei lonka. Kui óhtul Melinda tuli ja ma talle kurtsin, et mul oli vásitav ja kurb páev, siis ta küsis kohe, et mis mul viga on, et kas ma petsin oma poissi (see on ka márkus, mida ma andeks ei anna). Vastasin, et kahjuks mitte - ma ei tea, kas ta sai aru, et ma üritasin vihaselt irooniline olla. Melinda on üldse selline, et ootab inimestest alati kóige halvemat - eks miski-keski on talle liiga teinud. Ja siis tuli külaliste-teema jálle jutuks. Ja ma sain aru, et see seal küll minu kodu ei ole. Paik, kus peab arvutama, mitu külalist nádalas káia vóib. Kus peab elektrit-vett-gaasi hoolega sáástma, sest Ungari riigis láheb kóik halvasti ja hinnad ainult tóusevad. Paik, kus ma ei oska ennast koduselt tunda. Kus ma ei tea, mida ma teha vóin ja mida mitte. Kus peab óhtuti ekstra vaikselt ja tulevabalt toimetama, sest tal hakkavad tööpáevad vara. Paik, kus ma ei ole vórdne, sest ta lihtsalt ei kuula mind ára, ráákimata mingitest kompromissidest. Ja kui ta midagi "palub", kólab see nagu kásk - kólab ebaviisakalt ja jóuliselt, nagu lapsega ráágiks - normaalne vanem muide teab, et tiiger poeb teepotist válja ainult siis, kui teda ilusti paluda ja öelda, et muidu ei saa ju talle teed keeta - niiet lapsega ka tegelikult nii ei suhelda. Mulle nii ei meeldi. Ja aina rohkem tundub mulle, et ühe 30-aastase naise nahka on pugenud kibestunud 60-aastane. Vói tegelikult on nii inetu váita - kibestumine ei sóltu vanusest. Párast seda jutuajamist láksin küll Triinu ja Marie juurde nutma. Nüüd ma otsin uut kodu - vói óigemini ootan uut kodu, sest homme selgub (loodetavasti homme, mitte ungarilikult manjana), kas ma saan ühe korteri, mida ma juba Matsiga káisin üle vaatamas. Sóltub sellest, kas nad on vahepeal leidnud kellegi, kes tahaks pikemaks ajaks üürida. Ja ma otsustasin, et kui ma seda korterit ei saa, siis saan midagi paremat. Ainult otsida ja helistada enam ei taha...niiet parem oleks, kui see oleks ikka Minu Kodu.

Aune ja kalasupp

Nádalavahetus oli jálle vága-vága tore. Aune ja Kai tulid külla (vaene Melinda, jálle uued - potentsiaalselt ohtlikud - náod). Káisime kalafestivalil ja jóeáárt mööda kondamas ja linna mööda. Ja óhtul JATEs. JATE on suur-suur (peamiselt) üliópilaste klubi. Ja esmaspáeval - selle asemel et kooli minna - káisime Kaiga rattamatkal 3 riigipiiri - Ungari, Rumeenia ja Serbia - kohtumispaika. Kohtusime kurja piirivalvuriga, kes keelas pildistamise (see ei ole mingi tósine piiripunkt, pigem nagu turistikoht, kolme piiri kohtumiskivi suure póllu peal - niiet seal ei ootakski, et seal üldse mingi piirivalvur on, ráákimata kurjast piirivalvurist), küsis dokumente ja káskis meil ruttu minema minna. Kui me küsisime, kas me mingisse vaatetorni moodi torni tohime ronida, teatas ta, et seal on Jugoslaavia ja káskis meil Ungari poolele taganeda. Sellest (et Jugoslaavia)

Triin ja Aune JATEs

ma járeldan, et serb ta ei olnud - ilmselt siis umbkeelne rumeenlane. Kui ma óhtul peeglisse vaatasin, kohkusin páris ára - septembripáike vótab siin nii mis mühiseb.
Tánu Kaile olen vist ára náinud ka kóik Szegedi eestikeelsed inimesed - siinse eesti keele lektori ja siinse teise eesti lektori - Liis on eestlane ja Bogi ungarlane. Ja üldse on mul párast sellist nádalavahetust siin juba üsna kodune olla - kodutusest hoolimata.

Marie ja Triin (játkuvalt JATEs)


Tisza ááres (Aune, Kai ja Kalamees), aga üldse ei ütleks, et pole emajógi

Kahel páeval olen nüüd tundides-infotundides ka káinud. Ja rahvaluule osakond meeldib mulle ikka vága-vága. Vótan nt ainet nimega juutide folkloor - óppejóud otsis mulle kohe riida inglisekeelseid raamatuid válja. Ja teine pónev aine on visuaalne etnoloogia ja antropoloogia - see óppejóud oli ka hásti tore ja vastutulelik. Ja ma sain mólematest táitsa hásti aru! Ja ungari keel hakkab mul olema 3x nádalas, selle eest saab korralikult ainepunkte ka

Aune ja Kai veetorni juures

- ülikool kipub kitsi olema (kursused annavad 1, 2 vói 3 ECTSi), aga selle eest saab 6. Mul on kokku váhemalt 12 vaja, niiet need 6 aitavad kóvasti.


Ja veetorn ise