Ja üldse oli 24. vága tegus páev. Sain kokku Gabriellaga, kes oli aasta aega Tallinna Reaalkoolis prantsuse keele ópetaja, náeb válja nagu Bibi tema blondijuukselistel aegadel, oskab öelda "ilus poiss" ja on muidu hásti tore.
Eile oli spordipáev. Káisime rattamatkal, kokku ca 75 kilti. Kaardi peal náeb válja umbes sihuke: Ungari lópp ja Rumeenia algus. Sain natukene ka aimu sellest, millest ráágitakse kui ungarlaste natsionalistlikust meelsusest. Naaberriikidega on neil kanu kitkuda küll ja rumeenlasi vist ka ülearu ei armasta. Ja rumeenlased vist omakorda ei armasta ka ungarlasi just vága. Ja see on ka óige, et lipuvárvesse on neil vóóbatud kóik, mis vóópamist kannatab (laste mánguváljak, pood, váidetavasti ka prügikastid). Aga ega ungarlasedki vága maha ei jáá. Suurungari kaardid, lipud on neil ka igal pool...Piltidel: Marosi jógi, seltskond, ja lagedus-lagedus-lagedus (seda neil siin játkub; valida saab náiteks páevase ja óhtuse lageduse vahel, kui piltidest ráákida):
Spordipáeva kórval oli hariv programm ka. Káisime Kiszombori koduloomuuseumis ja kiriku juurde kuuluvas rotundis. Matsilt palun kunstiajaloolis-semiootilist plákutust allolevate piltide póhjal (tegelikult on mul mingi infovoldik muidugi ka, aga plákutused on alati huvitavamad):
Ja Rumeenia (kirikutorni kell náitab eesti aega - neil lihtsalt on sama ajavöönd) Üle piiri jóudes on kohe "midagi", mis muutub. Ma ei oskagi seda seletada. Jah, náeb vaesem válja - aga on veel "midagi", mis on muu. Maju várvitakse sellist várvi, mida Ungaris naljalt ei náe, poed on teised, asulate ülesehitus on teine, tánaval patseerivad tádid ei ole needsamad ungari nénid:
Aga nüüd ma láhen koju ploomimoosi tegema, sest óhtupoolikul on plaanis pannkoogid. Ilm on meil pea muutumatult ilus. Sellist koduteed mööda:
No comments:
Post a Comment