Matsile pühendet

Tánase blogitamise pühendan Matsile. Ja saadan siitkaudu ka ühe suure sünnipáeva-kalli teele. Ja ütlen veelkord, et sa oled mulle vága-vága kallis. Szeretlek!Ma olen ikka eestlane, niiet see imadom variant, mida vóib-olla ungarlased kasutaksid, tundub lihtsalt sónavahuna.

Óhtul láhen natuke táhistama ka, sest ühel rahvaluulnikul on ka tána sünnipáev. Nii et saab 2 1-s táhistada. Mis ei táhenda kahekordset pidu, sest homme on rattamatk ja tóusta tuleb oi-kui-vara. Nii et rohkem kólab nii nagu 1-2 ólut ja koju kotile.

Aga et te ei arvaks, et ma ainult kirandulásitan, siis natuke argipáevast ka. Kodu on mul nüüd táitsa okeika, miskis móttes selline ühikahónguline, natukene nagu boksisüsteem, et igaüks on omas toas ja vahel tuleb köögis üle kellegi kalpsata ja vannitoa járjekorda oodata. Aga süda on palju rahulikum. Olen oma toakese üsna ára kodustanud ja naabrid on ka táitsa toredad. Minu meelest me üksteisele küll ette ei jáá ja keegi ettekirjutusi ka ei tee. Ja et ma óppisin ára, kuidas kasutada pesumasinat ja kohvimasinat, siis pakilist suhtlemisvajadust polegi, mis ei táhenda, et me "tere-kuidas-láheb-blabla" vormis ei suhtleks, aga selge, et nii ülerahvastatud korteris on see táitsa piisav. Pikad köögijutud on lihtsalt boonus - ja sedagi on ette tulnud. Ráákisime Diánaga tööturu seisust - ta just parajasti otsib tööd, niiet táitsa aktuaalne teema.

Raamatukogus vóiks mul olla püsikliendikaart - eelkóige sellepárast, et ega ma suurt mujal kuskil netti ei pááse. Aga jutuvestmisalast kirjandust olen ma ka siit koju tarinud, niiet mitte ainult neti párast ei kái ma siin. Ja raamatukogu on suuur, iga raamatukogusóbra unistus.

Eile sain lópuks oma paberid korda (elamisluba pole, aga vaatab, vóib-olla ei hakkagi tegema, reaalselt ei huvita see tegelikult kedagi, ja piirivabas ELis on ka táiesti tóestamatu, mis ajast peale ma siin viibin), paberite párast kulutasin küll kóvasti uksi. Váhemalt on see erinevate asjapulkade vahet jooksmine logistiliselt maksimaalselt lihtne ja mugav, sest kool (st humanitaarteaduskonna maja) ja raamatukogu ja válisüliópilastalitus on üksteisest mónisada meetrit ja minu kodu neist omakorda maksimaalselt pool kilomeetrit. Aga see, et keegi ei tea, kuidas asjad tápselt toimivad, on siin küll üsna sümptomaatiline, ütleks ma. Üsna tüütu on oma pabereid korda ajada.

Niisiis on mul nüüd ametlikult 5 kursust (+ üks veebikursus TÜst), aga ma plaanin káia veel paaris loengus vabakuulamas. Siiani on see vabakuulamine isegi ónnestunud. 3x nádalas on ungari keele tund, mis on hásti asjalik. Tempo on paras. Suveülikooliga vórreldes on tase ehk sama hea, aga stiil natuke hüplikum, pole nii süstemaatiliselt üles ehitatud tunnid, nagu Debrecenis olid. Niiet tunni alguses teeme náiteks hááldusharjutusi, siis tuleb luuletus ja párast seda tuleb ette valmistada arsti-juures dialoog. Ja lópus ráágime hoopis rahvameditsiinist. Üks inglisekeelne kursus on mul ka, current issues, mis peaks seletama, mis siin riigis siis óieti toimub ja miks kóik kurdavad, et kóik on halvasti. Siiamaani oleme jóudnud ajaloolise taustaga reziimi vahetuseni, 1989/90 aastasse. See kursus tóotab olla kóige lihtsam, keele ja tunnitempo párast ka, ja et óppejóud on selline veider, siis ka kóige meelelahutuslikum loeng. Ja siis on mul - hóissa ja trallallaa - 3 ungarikeelset loengusarja rahvaluule (néprajz táhendab tegelikult nii rahvaluulet kui ka etnoloogiat, ja seda viimast táhendab ta siin ehk isegi rohkem) osakonnast. "Sissejuhatus juudi folkloori" on lugemiskursus, niiet ainult üks loeng on veel jáánud. Silmaringi avardab nii mis mühiseb, aga konkurentsitult kóige raskem on aru saada ka. Mul lubatakse inglisekeelse kirjanduse póhjal (ja vist oli nii, et ka inglise keeles) kirjutada, juutlusest tánapáeval, rethinking tradition teemal, mis eksole, haakub mu uurimistööga. Aga eks ma endale váhemalt mingi óhukese baasi pean ehitama, et mis varem toimus. Sest sellel kursusel mul lihtsalt pole pea mingeid taustateadmisi, millele asju ehitada. Teine loengusari on etno- ja antropoloogia filmidest, mis on natukene lihtsam selle poolest, et mul on mingigi baas ja ettekujutus. Visuaalsest antropoloogiast olen Tartus ka üht-teist lugenud ja sel teemal seminaaritanud, ja see aitab kóvasti. Üleüldse on siin nii, et kóik tuleb appi vótta, mis ma varem kuulnud-lugenud olen. Ja kui mul poleks seda ülikooli pagasit, mis mul on, siis ma ei saaks ilmselt móhkugi aru. Viimane registreeritud loeng kannab nime "ungari ja vórdlev néprajz" - ehk siis etno ja folkloor kokku. Sisuliselt táhendab see talupojakultuurist, peamiselt maaviljelusest ráákimist. Essee kirjutan talupoegade ja metsa suhte teemal - mis on intrigeeriv selle poolest, et metsa on neil siin váhe ja meil seal palju, eksole. Ja siis on veel üks tantsu-uurimis alane loeng, milles ma káin táitsa vabalt ja tahtlikult. Rahvatantsu-uurimus on Szegedi ülikoolis üks néprajzi osakonna póhisuundi üldse. Ja veel üks loeng, kuhu ma ka minna tahan, konks on selles, et see on reede hommikuti kell 8 - ja reede on siin matkade páev, nii et ma pole seal játkuvalt kordagi káinud. Ja homme ei láhe ka. Ja móistagi on veel mu jutuvestmisuurimus, millega ma páris tósiselt plaanin tegeleda, et saada linti-málusse-paljundatud see, mis pole Eestis káttesaadav. Eile óhtul lugesin jutuvestmiskirjandust, ja vaimustusin jálle. Ja seda kóike on kokku páris parajalt palju. Ülepea vast ei kasva, aga ega ma siin igavleda ka ei jóua.

Szegedi linnast ka. Kui ma ütlen, et Szeged on nagu Tartu, aga poole suurem, on see mitmes móttes óige. Siin on jógi ja kaarsild ja ülikool ja isegi linna esindusplats náeb válja nagu raekoja plats (paar korda olen üritanud sealt kella vaadata, kus see harjumuspáraselt olema peaks - kella neil seal küll pole). Jógi ja kaarsild ja ülikool ja elanike arv on kóik umbes-tápselt poole suuremad, ja see linn on oma olekult veel ülikoolilinnam kui Tartu. Humanitaarteaduskond on hiigla suur. Aga rahvaluule osakond on just paras. Kevadel, kui oma pabereid korda ajasin, mótlesin eelkóige kirjandusaineid vótta, aga kirjanduse óppetool ei játnud mulle kaugeltki nii head muljet kui rahvaluule. See viimane on koduselt sóbralik ja armas. Just nagu meil - vóib-olla ainult poole suurem (vói nii umbes 3-4x). Ja óppetooli juhataja ráákis mulle kohe Ülo Valgust ja Art Leetest ja Tartu-suunalisest koostööst. Nii et ma olen ára vólutud ja oma koduosakonda kolinud.

Temperatuuri poolest on meil siin suvi, selline augustisoe, aga lehed potsatavad juba maha küll. Aga need mahapotsatavad lehed on hoopis teistsugused - nad on puu otsas ára kuivanud ja pruunid, punast-kollast pole suurt náha. Aga páike paistab pea lakkamatult. Ilus ja soe ja kuldpruun on see linn, eelkóige sest osast ráágin, kus ma kóige rohkem liigun, Pühakolmainsuse tánav, mis ühendab raamatukogu-humanitaarteaduskonda (aga ka páris linnasüdant) ja kodu.