Eilne intervjuu láks vististi táitsa korda. Mul on nüüd 2 tundi vestlust - vói pigem Andrási juttu - lindis. Küsimusi on sekka suhteliselt váhe. Eks ma siis nutan natuke, kui ma litereerima hakkan kogu seda kupatust. Tánamisnurga korras olgu saadet tervitused Bogile, kes diktofoni laenas (ja ehk laenab edaspidigi) ja mu küsimusi parandas.
Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.
Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.
Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.
Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.
Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.
Saturday, October 17, 2009
Thursday, October 15, 2009
Cseh Tamás
Vahel on mitu korda páevas raamatukogus káia páris soodne - tána nt olen saanud degusteerijatüdrukute (kas hambapastat degusteeritakse? vói mis sellega tehakse?) 3 proovituubi hambapastat. Kui veel paar korda tuleksin ja láheksin, saaks ehk páris pika aja hambapastavaru.
Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.
Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.
Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.
Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.
Monday, October 12, 2009
Kolmandat páeva sajab
Pühapáeval, kui oli esimene vihmapáev, tegin avastuse - vihm mulle táitsa meeldib, kui teda vahel-harva náeb. Eile tegin járgmise avastuse kohe otsa, et "vahel-harva" táhendab ühe páeva kaupa. Ja tána ei meeldi vihm-tuul-külm enam üldse-kohe-mitte. Vaatasin just ilmateatesaiti, ja ajab natuke hirmu nahka küll - "ekstreemne, talvine ilm on tulemas" ütleb pealkiri. Tána juba on selline brrr...eesti sügis meil siin. Ja suurtorm ehk nagyvihár ka.
Aga toredatest asjadest ka. Eile sain náituseks kosmeetiku-elamuse. Láksin oma igakuisele kulmuvárvimisele ja alustuseks sirutas kosmeetik minu poole káe. Pakkusin talle vihmavarju - et ákki tilgub ja ta tahab kusagile ára panna. Aga ta tegi ruttu selgeks, et káe sirutas ta tutvumiseks, ja vihmavarju vóin ma rahulikult pórandale panna. Tool oli ka kuidagi iseáranis mugav, ja ta viitsis mökerdada vaseliiniga, et nahk várviga kokku ei láheks. Ja tegi seda hirmsat pulbriteed, et ma vahepeal ei igavleks, kui várv parasjagu mójub. Kusjuures ei mingeid münditrikke - niipalju kui ma raha tagasi tahtsin, niipalju sain ka. Ostis mu ára küll - sinna láhen ma veel tagasi.
Ja vahelduseks kohtasin toredat, Tartu-stiilis óppeosakonna-tütarlast ka, kes kóigepealt teadis, kuidas süsteemid toimivad ja teiseks regas mind ka óppeinfosüsteemis ainetele, et ma saaks oma kursusefoorumitele ligipáásu. Vága abi küll ei olnud, sest süsteem, kontrollisin, játkuvalt ei lase mind sisse - aga váhemalt ma tean, et kóik on ok ja ma saan oma punktid semestri lópus kátte. ETRiga vói ETRita.
Olen elanud üsna kooli/asjalike-asjade-tegemise sóltuvuses elu, aga munkamánia siin ei ole üldse nii karm asi, kui Tartus. Esiteks seda kóike ei ole nii palju. Teiseks saab minna ujuma vói vara magama , kui üle viskab (AURA, eksole, maksab; ja kell 22.30 Eestis magama minna on ka imelik) vói juba varem korraldada end kusagile külla/muidu óue - vói on juba mingi üritus plaanis. Ja raamatukogu pannakse ka kell 8 kinni. Kórvalepóikena - arvuti, st ka muusika puudumine mójub mulle vist niimoodi, et ma kodus pea pidevalt ümisen midagi. Endale tundub peaaegu et armas.
Üks neist asjalike-asjade projektidest on proovitólge, mida ma teha pusin. Jaanuaris tuleb Balatoni ááres jálle tólkelaager, ja tahaks kangesti sinna pááseda (aga eks see natuke nii on, et kui ei pááse, siis on kahju - ja proovin járgmine aasta jálle; ja kui páásen, siis on natuke hirmus, siis tekib páriselt vastutus teksti ees). Ideaalvariandis saame Aunega mólemad, ja siis on váhemalt koos natukene hirmus.
Kirjanikust, kes sel aastal tólkimisele tuleb, juba olen vága vaimustuses. Sellest kirjatükist, mis ma endale prooviks vótsin, sellest ka. Zanrimááratlus on vististi "luule proosas" ja kirjutab ta umbes nii, nagu mina ehk kirjutaksin, kui ma kirjutaksin. Seksi oleks minu kirjutatus küllap váhem, aga muidu jah, umbes nii (isegi need lóputud komad ja tekst, mis muudkui kulgeb ja kulgeb, tundub mulle tuttavlik). Lóike, mis juba varem on tólgitud, saab lugeda siit: http://www.heemp.org/et/node/87
Minu meelest ilus-ilus. Iseasi, kas ja kui palju mu ungari ja eesti keel selle kupatuse válja kannavad.
Muinasjutuvestmisendusega olen tegelnud niipalju, et koostasin intervjuuküsimused eesti ja ungari keeles - reedel láhen Budapesti Berecz Andrásit intervjueerima. Hoidke mulle pöialt!
Ja siis tuleb Mats ja koolivaheaeg ja ilusam ilm, ma loodan, ja mu munkamánia láheb puhkusele.
Aga toredatest asjadest ka. Eile sain náituseks kosmeetiku-elamuse. Láksin oma igakuisele kulmuvárvimisele ja alustuseks sirutas kosmeetik minu poole káe. Pakkusin talle vihmavarju - et ákki tilgub ja ta tahab kusagile ára panna. Aga ta tegi ruttu selgeks, et káe sirutas ta tutvumiseks, ja vihmavarju vóin ma rahulikult pórandale panna. Tool oli ka kuidagi iseáranis mugav, ja ta viitsis mökerdada vaseliiniga, et nahk várviga kokku ei láheks. Ja tegi seda hirmsat pulbriteed, et ma vahepeal ei igavleks, kui várv parasjagu mójub. Kusjuures ei mingeid münditrikke - niipalju kui ma raha tagasi tahtsin, niipalju sain ka. Ostis mu ára küll - sinna láhen ma veel tagasi.
Ja vahelduseks kohtasin toredat, Tartu-stiilis óppeosakonna-tütarlast ka, kes kóigepealt teadis, kuidas süsteemid toimivad ja teiseks regas mind ka óppeinfosüsteemis ainetele, et ma saaks oma kursusefoorumitele ligipáásu. Vága abi küll ei olnud, sest süsteem, kontrollisin, játkuvalt ei lase mind sisse - aga váhemalt ma tean, et kóik on ok ja ma saan oma punktid semestri lópus kátte. ETRiga vói ETRita.
Olen elanud üsna kooli/asjalike-asjade-tegemise sóltuvuses elu, aga munkamánia siin ei ole üldse nii karm asi, kui Tartus. Esiteks seda kóike ei ole nii palju. Teiseks saab minna ujuma vói vara magama , kui üle viskab (AURA, eksole, maksab; ja kell 22.30 Eestis magama minna on ka imelik) vói juba varem korraldada end kusagile külla/muidu óue - vói on juba mingi üritus plaanis. Ja raamatukogu pannakse ka kell 8 kinni. Kórvalepóikena - arvuti, st ka muusika puudumine mójub mulle vist niimoodi, et ma kodus pea pidevalt ümisen midagi. Endale tundub peaaegu et armas.
Üks neist asjalike-asjade projektidest on proovitólge, mida ma teha pusin. Jaanuaris tuleb Balatoni ááres jálle tólkelaager, ja tahaks kangesti sinna pááseda (aga eks see natuke nii on, et kui ei pááse, siis on kahju - ja proovin járgmine aasta jálle; ja kui páásen, siis on natuke hirmus, siis tekib páriselt vastutus teksti ees). Ideaalvariandis saame Aunega mólemad, ja siis on váhemalt koos natukene hirmus.
Kirjanikust, kes sel aastal tólkimisele tuleb, juba olen vága vaimustuses. Sellest kirjatükist, mis ma endale prooviks vótsin, sellest ka. Zanrimááratlus on vististi "luule proosas" ja kirjutab ta umbes nii, nagu mina ehk kirjutaksin, kui ma kirjutaksin. Seksi oleks minu kirjutatus küllap váhem, aga muidu jah, umbes nii (isegi need lóputud komad ja tekst, mis muudkui kulgeb ja kulgeb, tundub mulle tuttavlik). Lóike, mis juba varem on tólgitud, saab lugeda siit: http://www.heemp.org/et/node/87
Minu meelest ilus-ilus. Iseasi, kas ja kui palju mu ungari ja eesti keel selle kupatuse válja kannavad.
Muinasjutuvestmisendusega olen tegelnud niipalju, et koostasin intervjuuküsimused eesti ja ungari keeles - reedel láhen Budapesti Berecz Andrásit intervjueerima. Hoidke mulle pöialt!
Ja siis tuleb Mats ja koolivaheaeg ja ilusam ilm, ma loodan, ja mu munkamánia láheb puhkusele.
Monday, October 5, 2009
Aunele üks hásti suur aitáh
... et sa olemas oled!
Veetsin nimelt hásti toreda nádalivahetuse. Aune oli külas. Ega me óigupoolest midagi erilist ei teinudki - polnud mingit meeletut kultuuriprogrammi vms. Aga mitmete vahvate inimestega saime küll kokku. Reede oli kórtsipáev. Láksime tantsutuppa - ja mitte ei tantsinud, vaid laulsime (teate küll, laulupidu;)). Ja siis kórtsi ees. Ja siis jóeááres. Ja siis Liisi juures. Veel olid Liis ja Consta (ta on udmurt, aga eesti keelt ráágib kui kulda) ja Bogi ja Gabi (mitte see Gabriella, kes náeb válja nagu Bibi, vaid üks teine). Ja ráákisime (mitte ajada segi suhtlemisega) ja veinitasime. Ja laulupidu kestis - kujutage ette - kella 6ni. Korralikud inimesed láksid sel ajal, kui meie koju láksime, juba turule vói tööle. Minu korterikaaslased náiteks tegid köögis kohvi.
Laupáeval tegime kartulisalatit. Korralikku majoneesi ei leidnudki, kóik majoneesid olid sinepiga - aga no ajas see ka asja ára. Ja Triin ja Gabi tulid külla. Seekord too Bibi moodi Gabi. Óhtul istusime Grand Cafe's, mis on kino-baar ja kust saab üsna korralikku veini ja vága head kuuma sokolaadi. Ja eile oli pannkoogipáev. Ujumas káisime ka. Siin on selline hea süsteem, et óhtuti on üliópilaspiletiga ujumine tasuta. Ujumismüts on tegelikult kohustuslik (járgmine kord ostan) ja siis keski ujula töötaja tuli küsis, et miks mul ei ole. Ja ma tükk aega mótlesin, kuidas peaks teesklema, et ma aru ei saa, mis ta tahab. Hoidsin pingsalt keelt hammaste taga, et mitte ungari keeles ráákida. - Do you speak English? Paus. - Head? (náitab pea peale) - Yes? - Do you have? (kehitan ólgu, raputan pead) - OK. Náitab, et vóime minna. Ilma peata ka. Járgmine kord olen korralikum, láhen pea ja plátudega.
Kui ma olen varem pikalt-laialt ráákinud ungarilikust paberimajandusest, sellisest, mida eestlased ei tunne (ja parem ongi), siis tasakaaluks positiivseid kultuurilisi táhelepanekuid ka. Ungari külalislahkus ja siiras uudishimu ja jutulesaamislihtsus on ka midagi, mis Eestis tundmatud. Eile vólusid meid ára náituseks onud, kes istusid Ópusztaszeri (suur etno-vabaóhumuuseum) tutvustavas telgis. Tundsid huvi ja párisid ja ráákisid ja külvasid meid nánni ja infovoldikutega üle. Selline siiras huvi ja külalislahkus on hásti vahva - eks sellist vóltsviisakust on siin ka palju. Sellega vórreldes eestlased pigem ei viitsi vága viisakad olla. Ei vóltsilt ega ehtsalt. Kui ei huvita, siis ei küsi midagi ja mónikord ei küsi isegi siis, kui huvitab.
Ja tána ráákisin ühe salli-pesu-sokipoe müüjaga, kes ka tundis huvi. Ei üritanud mulle isegi eriti midagi müüa, vaid lihtsalt küsis Eesti kohta kóiksugu asju. (et milline Balti riik tápselt? ja kas meil kukkus majandus kokku nagu siingi? ja kas pealinn on Riia? Látiga aetakse tihti ikka sassi küll). Ja ma peaaegu solvusin, kui ta küsis, kas ma ei oska ungari keelt - aa oskad, aga váhe, eks:D. Tavaliselt nad ikka ütlevad, et páris hásti ráágin.
Veetsin nimelt hásti toreda nádalivahetuse. Aune oli külas. Ega me óigupoolest midagi erilist ei teinudki - polnud mingit meeletut kultuuriprogrammi vms. Aga mitmete vahvate inimestega saime küll kokku. Reede oli kórtsipáev. Láksime tantsutuppa - ja mitte ei tantsinud, vaid laulsime (teate küll, laulupidu;)). Ja siis kórtsi ees. Ja siis jóeááres. Ja siis Liisi juures. Veel olid Liis ja Consta (ta on udmurt, aga eesti keelt ráágib kui kulda) ja Bogi ja Gabi (mitte see Gabriella, kes náeb válja nagu Bibi, vaid üks teine). Ja ráákisime (mitte ajada segi suhtlemisega) ja veinitasime. Ja laulupidu kestis - kujutage ette - kella 6ni. Korralikud inimesed láksid sel ajal, kui meie koju láksime, juba turule vói tööle. Minu korterikaaslased náiteks tegid köögis kohvi.
Laupáeval tegime kartulisalatit. Korralikku majoneesi ei leidnudki, kóik majoneesid olid sinepiga - aga no ajas see ka asja ára. Ja Triin ja Gabi tulid külla. Seekord too Bibi moodi Gabi. Óhtul istusime Grand Cafe's, mis on kino-baar ja kust saab üsna korralikku veini ja vága head kuuma sokolaadi. Ja eile oli pannkoogipáev. Ujumas káisime ka. Siin on selline hea süsteem, et óhtuti on üliópilaspiletiga ujumine tasuta. Ujumismüts on tegelikult kohustuslik (járgmine kord ostan) ja siis keski ujula töötaja tuli küsis, et miks mul ei ole. Ja ma tükk aega mótlesin, kuidas peaks teesklema, et ma aru ei saa, mis ta tahab. Hoidsin pingsalt keelt hammaste taga, et mitte ungari keeles ráákida. - Do you speak English? Paus. - Head? (náitab pea peale) - Yes? - Do you have? (kehitan ólgu, raputan pead) - OK. Náitab, et vóime minna. Ilma peata ka. Járgmine kord olen korralikum, láhen pea ja plátudega.
Kui ma olen varem pikalt-laialt ráákinud ungarilikust paberimajandusest, sellisest, mida eestlased ei tunne (ja parem ongi), siis tasakaaluks positiivseid kultuurilisi táhelepanekuid ka. Ungari külalislahkus ja siiras uudishimu ja jutulesaamislihtsus on ka midagi, mis Eestis tundmatud. Eile vólusid meid ára náituseks onud, kes istusid Ópusztaszeri (suur etno-vabaóhumuuseum) tutvustavas telgis. Tundsid huvi ja párisid ja ráákisid ja külvasid meid nánni ja infovoldikutega üle. Selline siiras huvi ja külalislahkus on hásti vahva - eks sellist vóltsviisakust on siin ka palju. Sellega vórreldes eestlased pigem ei viitsi vága viisakad olla. Ei vóltsilt ega ehtsalt. Kui ei huvita, siis ei küsi midagi ja mónikord ei küsi isegi siis, kui huvitab.
Ja tána ráákisin ühe salli-pesu-sokipoe müüjaga, kes ka tundis huvi. Ei üritanud mulle isegi eriti midagi müüa, vaid lihtsalt küsis Eesti kohta kóiksugu asju. (et milline Balti riik tápselt? ja kas meil kukkus majandus kokku nagu siingi? ja kas pealinn on Riia? Látiga aetakse tihti ikka sassi küll). Ja ma peaaegu solvusin, kui ta küsis, kas ma ei oska ungari keelt - aa oskad, aga váhe, eks:D. Tavaliselt nad ikka ütlevad, et páris hásti ráágin.
Subscribe to:
Posts (Atom)