Eilne intervjuu láks vististi táitsa korda. Mul on nüüd 2 tundi vestlust - vói pigem Andrási juttu - lindis. Küsimusi on sekka suhteliselt váhe. Eks ma siis nutan natuke, kui ma litereerima hakkan kogu seda kupatust. Tánamisnurga korras olgu saadet tervitused Bogile, kes diktofoni laenas (ja ehk laenab edaspidigi) ja mu küsimusi parandas.
Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.
Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.
Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.
Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.
Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.
No comments:
Post a Comment