Kirjandus(kohtumis)elamus - Suursepa 2

Nüüd olen tegelikult juba 8 päeva järjest kirjanduselamusi saanud, aga kõige viimane oli kuidaski eriti mõjus.
Endre Kukorelly, just hetk tagasi lõpetas. Nagu ma sellistel puhkudel ütlen, kui keegi mind sõnaga haarab, jutuvestja. Siin vist puutuvad kokku mu huvide maailmad - et toda jutuvestmist ma otsin, lugu, ja selle seest omakorda eelkõige emotsiooni, haaramist, sarnast maailmatajumise viisi vist.

Foto: Kati Fekete
Fotol: vasakult Endre Kukorelly, Zoltán Németh



Kukorelly vestluspartneri märksõna, et siiramaid autoreid, pani mind juba kõrva kergitama. Ja see vahetus võlus tõepoolest. Ma ei ole teda lugenud, pole aimugi, kas ta kirjutised mulle ka meeldida võiks. Aga nüüd on ehk põhjust kätte võtta. Alustas tiraadiga sellest, kuidas lõviosa kirjandusest on pagana igav ja tema ei otsi, et oleks palju tarkust ja kirjanduslikku stiili (st - pelgalt see pole põnev, vaevalt et ta stiilitut kirjandust otsib), haarama peab, täienisti kaasa tõmbama peab, kehast peab läbi minema ja droogina tarbitav olema. Egyetértek, täienisti. Ja siis pikk (aga üldse mitte igav ja tüütu) tiraad sellest, kuidas inimesi tuleks lugema meelitada
- Siis ei igavle, ei kaeble, vaid loeb! Ja siis sa oled teinud nii suure heateo, oled nagu ingel, saad paradiisi. Ükskõik, mis vahenditega - kasvõi maksa talle, et loeks! Ja ega see pole selline isetu, altruistlik idee - Mida rohkem inimesi mu ümber end hästi tunneb, seda parem mul ju on - ühesõnaga, ma teen seda puhtast isekusest!

Autentsuse- eheduseihalusest:
Kitšilikust kraamist, kitšilikest süžeedest, sümbolitest, paljukasutatutest - kui neid vahetult, ehedalt kasutada, siis on see hirmhuvitav, sest... siirust on nii vähe. Ainult hullud ja lapsed on üdini ausad, ja siis, kui keegi on, siis on hirmhuvitav.

"Elu on raske, aga kui sa seda positiivsel moel ei ela, siis sa oled puhta loll, sest sa rikud ise oma elu ära!" - oi, kui värskendav on sihukest asja ühe madjari suust kuulda, riigis, kus nad selle elurikkumisega vahetpidamata tegelevad, kipuvad kaeblema, mis kole.

Jutuvestmisest veel - see, mis mind võlus, polegi ehk see, mida, aga too viis, kuidas. Kuidas haarata, kuidas panna kaasa elama, kuidas kuulajaid naerutada. Ma suudan nautida küllap ka "traditsioonilisi kirjanduskohtumisi" - teate küll, jalg üle põlve, targad mehed, vahel naised ka, rääkimas tarka juttu. Aga see oli puhas jutuvestmine. Haaras kujuteldava mikri ja hoidis publikut peos. Minu silme läbi. Lõi mingi konventsioonivälisuse või miski täitsa muu koodi kasutamisega. See ei olnud päris see kirjanik-kohtub-publikuga/tõlkijaga kood. Miski muu, miski isikupärasem.

Mõte tänapäeva kirjanduse/spordi/mille iganes paremusest mineviku omast. Siinkohal ma ju ehk kohe 100% egyet ei érti, aga mõttena olen taolist juba varemgi kuulnud - paremad mitte sellepärast, et me targemad või paremad oleksime, vaid paremad sellepärast, et me seisame oma esivanemate pärandi najal, toetume sellele, saame seda kõike kasutada.
Ja eelnevast tõukuv mõte koolihariduse, kirjandushariduse kohta:
alustada tuleks kaasajast ja siis minna sealt Homeroseni. Sest tänapäeva kirjanduses on minevikupärand sees, see (suurema tõenäosusega, lisan ma) puudutab lugejat, last, teismelist, keda iganes, ta tunneb seda keelt, noid probleeme, olustikku, see suudab teda võluda ja veenda, et kirjandus on kuradima võluv ja haarav. Ja siis, selle baasi peale saab ehitada vana ja klassikalise. Sellega olen ma paganama nõus. Ehk tõesti peaks baasi ehitamist teisest otsast alustama, minema tuttavalt arhetüüpsemale, traditsioonini, juurteni.

Ühesõnaga, pagana võluv onu. Meenutab mulle mingil täiesti arusaamatul põhjusel András Bereczit, vist just tolle vahetusega, ja jutuvestmisega, arvan ma. Poliitiliste vaadete erinevusest-sarnasusest pole mul aimugi, maailmavaadet ei oska võrrelda. Ja põhimõtteliselt võrdlen ma kõrvitsat ja lampi praegu tõenäoliselt, aga... minu jaoks on mõlemad, noh, näiteks ütleme kollased ja punaste mummudega.

Suursepal Koeramäe jalamil

ehk tõlkelaagrist

6. päev. Olen parajasti parajalt sooda, rasvase toidu, päevaprogrammi (kodus sellist hirmsat väsitavat asja ju küll pole), palju istumise ja vähe liigutamise koosmõju, kumuleeruma kipub.

Laager ise kõlab uhkelt - ja uhke ta ju ongi, see nägude ja nimede galerii on siin väga kihvt ja kirev. Justnagu oleks ühte tuppa 9 päeva jooksul (3 tuleb veel) kokku kutsutud Kivirähk, Kaplinski, Õnnepalu, naiskirjanikkegi on näidat, lastekirjanikke (häid vasteid-näiteid ei tule praegu pähe), kriitikud, õppejõud, kirjandusinimesed.
Päevakava, see väsitav, näeb välja nii, et hommikul on meie toal kas hommikujooks või pole hommikujooksu. Kui on, siis 7.30, kui pole, siis mina magan 8.45ni. Siis hommikusöök (näiteks täna jätsin vahele ja sõin toas jogurtit ja lugesin epl.ee-d, sest hommikul vara, kui teised veel jaol pole, töötab nett üsna talutavalt - internetiühendus on siin küll kohutav, eestlastele ei soovita!) 10-13 tõlgime, st igaüks nokib oma teksti kallal, igaüks oma keelde. Seltskond on rahvusvaheline. See näeb välja umbes nii (fotod: Kati Fekete):



13 on kolmekäiguline lõuna, pärast mida tuleb päeva parim osa. Kohvetamine, või siis ka - kávés komando/csokis csapat/sütis sereg stb asutab end teele kohviku poole. Pärast seda olen ma korda mitu omaette jalutama põgenenud, individualista minus lööb välja. Pluss ümbrus on siin ilus. Pluss liikumisvaegus on üsna suur.


Kella 4-st on loeng (ungari lastekirjandus/draama/proosa/luule/tõlkimine vms). 6 õhtusöök. 8 vestlus mõne kirjanikuga. Umbes 10st vaba programm, vein/õlu/pálinka/tõlketekst/uni/jalutuskäik.

Pööraselt põnev on, väga hariv. Jälle üks uus maailm, sest ungari kirjandust olen ma lugenud häbematult vähe ja taustalugu on umbes ühe ülevaatekursuse jagu, väga hea kursuse, aga ikkagi ainult ühe + veel ehk midagi siit-sealt.

Avastan siingi, taas ja taas, kui oluline on mulle suhe inimesse, kirjutavasse inimesse, kõnelevasse inimesse. Võtan asju kuidaski isiklikult ega suuda inimest tema loomingust päris hästi lahutada. Kui inimene ei meeldi, siis loen ka selle häälestatusega. Ja üldse olen ma inimeste suhtes natuke liigtundlik ehk, pirtsakusest rääkimata (- Kuidas sa siis minu välja kannatad? küsis selle peale Reet; mina jälle ei saa aru, kes siis Reeta välja ei kannataks, laulab, tantsib, tõlgib ja on kogu oma munkamániale vaatamata ilmselgelt vägagi elus). Reeda peale olen ma tervislikult kade, tema kui tõlkija, tema kui esinduseestlase (laulab ja tantsib tõesti sääraselt... esinduseestlaslikult), ja eriti kade tema ungari keele peale. Aga see on just selline paras ja tervislik väike kadedus, näitab suunda, kuhu areneda, eksole. Ühtlasi peab ta laagri kroonikat, kui nimele klikkida, saab teiste päevade jupid ka kätte.

Mina püüan omaenda tekstidega täita plaani nautida võimalikult palju ja põdeda võimalikult vähe. Tundub, et õnnestub. Leidsin ühe luuletaja - täpsemalt pistis Péter Rácz, üks kolmest juhendajast, need luuletused pihku - kelle tekstidega tekkis säärane hea keemia - inspireerivad, haaravad ja ma ei tunnegi, et ma otseselt ja hirmsasti neile alla jäeksin (ungari keeleliselt küll). Olen natuke võlutud ja kaalun luulekogu ostmist. Ja nokin nende paari-kolme-nelja luuletuse kallal täiesti vabatahtlikult õhtul ja pauside ajal ka. Hästi oskab joonistada too Gábor Schein, minu kaamera hakkab tööle ja sellise keele kallal ma olen nõus nokkima. Kui tema oskab nii ilusa pildi teha, siis tahaks ju näha, mis eesti keeles sellest välja võiks tulla.

Ja hakkasin juba pooltõsiselt mõtlema Balassi tõlkekoolituse aasta peale. Hirmraske saaks olema. Aga ilmselt hästi huvitav. Mu eluplaanidesse küll väga ei sobi, ja rahaliselt ei kujuta hästi ette. Aga meelde jätan küll. Et kui peaks lähiaastatel tekkima üks vaba aasta ja natuke sääste (kust küll?), siis. Aga eks ma tean ju seda ka, et valida tuleb. Vahel tahaks mitut elu, siin riigis olen näinud niipalju teeotsi ja niipalju asju, mis vääriks süvenemist, et minu ahne hing nutab natuke.

Aga uskuge, mul on Eesti-igatsus! 8 päeva veel, ja siis saab Pärnus vette, ja Wernerisse, ja ratta selga, ja asutada ennast jälle pisut paiksemalt paiga peale. Ja vaadata, mis tunne on.

Ezek az utolsók... (minu ungarlastele 2.) - täieneb

Kedves Krisztina! Tök hálás vagyok érte, hogy annyira jó "házirend" alakult ki, ilyen otthonos hangulat - nem tudom, hogy hogyan te, de én tök jól, tök otthonosan éreztem magám a Barossban. És szerete(tte)m ezeket a spontán konyhai beszelgetéseket. Ezek is hozzatartoznak az otthonossághoz.
Emlékzem, mikor jöttem a lakást megnézni, hát, azelőtt keveset aludtam, picit másnapos is voltam talán, és nagyon fányelven beszéltem, én nem bíztam volna bennem :D.
Szóval, nagyon köszönöm a lakotársaságot (= jó tarsaságot és jó hangulatot végül is)!
/15.06

A búcsú előtti piknik. 19.juunil käisime Margiti saarel piknikutamas, ma ütleks, eriti väikeses ja end hästi valinud seltskonnas - Kai, Muki, mina, Péter, Bori, Reni - ja vaatamata vihmale (selle peale kolisime Muki poole) oli minu arvates hästi tore. Ja nüüd, kus Kai, mu selle semestri põhi törzsvendég - kuidagi kujunes nii, et teda nägin pea kord nädalas - minema lendas ja kokku rääkisime, et varsti, ilmselt Pärnus, näeme, jõudis kuidagi reaalsemalt kohale, et mina ju lendan ka tõesti kohe-varsti, et mul on kokku veel napp nädal Budapestis ja vahepeal Nagykovácsi laagerdamine. Ja kõik. Aga eks ma plaanin Eestis seekord pehmelt maanduda ja jätkata esiotsa seda head ringituuritamise ja vaba inimese elu. Ja alles augusti lõpust-septembrist tuleb asjalikuks, korralikuks ja ilmselt sunnitult säästlikuks hakata./20.06

Estofiilia ja muud elamused

Mul oli täna nii põnev päev, et kohe pean blogima.

Hommikukohvi kõrvale lugesin tulevase tõlkelaagri teksti, lappasin seletussõnaraamatut, tuli jälle meelde, kui algaja ma olen - aga ma vist hakkan sellega leppima ja harjuma. Kui mingi asjaga kuskilt keskelt peale hakata (st - kui teised, kelle sekka sa satud, on kuskil kaugemal ja sina alles päris-päris alguses), siis tuleb endale vist saamatus lihtsalt andeks anda, põdeda nii vähe kui oskad ja rõõmu tunda nii palju kui oskad. Aga ega mulle ei meeldi mitte osata, pagan küll. Aga treenibki kannatlikkust ja võtab egol tuure maha, kui see ennast liiga puhevile kipub ajama.

Ja siis lippasin meiginõustamisele, kus oli lubatud mulle tasuta nägu pähe teha - kaubanduskeskuses astuti juurde, pakuti ja mina ei öelnud ära. Sattusin sihukesse kummalisse maailma, pisut csillog-villog glamuuri poole, kõigepealt seletas mingi mees mulle, kui tegijad nad ikka on - et siin õpitakse-õpetatakse profimeiki, filmidesse, esikaantele - noh, on teil küsimusi? Ja siis pintseldas mind üks tütarlaps. Välja tuli säärane meigitud, ilus, siiamaani pole raatsinud maha võtta. Minu terminites, kelle meigikott on üsna tühi, säärane õhtumeik, rõhutatud silmadega, aga tänavale ma sellega minna julgesin. Aga just see konveier-stuudio maailm oli elamus omaette. Ei, ma ei taha make-up-iga raha teenida. Ja ei, ma ei kavatse siit midagi osta. Selle viimase peale oli mind meikinud tütarlaps silmnähtavalt pettunud, hüvastijätt tuli juba täitsa kõlatu häälega. Olnuks profim, jätnuks ehk pettumuse enda teada - aga võib-olla on see pigem skandinaavia kood, et ostmatuse-tipi jätmatuse-otsese kasu mittesaamisega tuleb leppida naeratusega näol.

Ja siis läksin oma nukukeseks värvit näo ja läbipaistva suvekleidikesega... eesti tantsurühma tundi. Üks tüdruk on juba korduvalt kutsunud. Neil on selline autodidaktide rühm, youtube´i ja muude kättesaadavate allikate põhjal õpivad, tuumik on vist eesti/soomeugri fillid, mh Hõissasaas tantsinud. Sellist laadi entusiasm võlub mind küll - mõelda, õppida eesti lava-rahvatantsu (sinnapoole nad pürgivad) omaalgatuslikult, Budapestis, heast peast, lihtsalt... Minu kokkupuuted rahvatantsuga on sellised kord kahe kuu jooksul tantsutoas käija omad, ja ka siis ma koperdan enne natuke kui meelde tuleb ja keha ka aru saab, mida teha. Nii et nad õpetasid mulle eesti rahvatantsude põhisamme! Kannatlikult. Armsalt. Nii ma olen nõus õppima :) (kurja õpetaja piitsa all ei oleks nõus) Nii et ma sattusin täiesti võõraste estofiilide seltskonda ja... - tundsin end vastuvõetuna ja hästi. Kobana, aga ikkagi hästi. Ja see entusiasm on tõepoolest võluv. Ja niipalju kui mina aru saan, on seal taga päris tõsised ambitsioonid - ikkagi näitamiseks ka, mitte ainult oma lõbuks; ja tantsutaustalt on see seltskond ka vist pigem taustaga kui päris ilma.

Koduteel palus üks kahtlane ja pisut joomane onu mul kellegi Nóra numbrit valida telefoniputkas. Eks ma siis valisin.

Ühe päevaga nii mitmes maailmas. See tempo ja kirevus meeldib mulle.

Nyugat-Magyarország és Szlovénia

Probálom valahogyan összefoglálni magyarul is a kirandulásunkat.

Kai és én. Kb 1400 km összesen, 7 nap, stoppoltunk, couchsurfingoztunk. Tök jó volt. Teljesen új fájta MO-got találtam magamnak Nyugat-Magyarországon és beleszeretettem. Mintha Észtország lenne, annyira zöld. Egy szép napon szeretnék egy saját kis hazát/nyaralót venni ott a Nyugat-Magyarországi erdők között, ahova evente n-szor jönni tudnam magyarországozni.

És újfajta Szlovéniat is találtam - ezt az Olaszország szerű, tengerparti, turistas, de szép, idillikus Szlovéniát.

Balatonnál voltunk, Keszthelyen, és végre tudtunk úszni - már regóta hiányzik. Azután Ljubljana, tényleg egy picit mint egy babaváros. És minden annyira tiszta és rendes és olyan, mintha tök gazdágok lennenék - de tényleg jól élnek a szlovének, egy kis irigységet okozhat.

Tengerpart - Koper, Izola, Piran. Jó volt egy teljesen más világba jutni pár napig, külföldön lenni - Magyarország már nem az igazi külföldnék számít számomra - bár Sopron és Győr már tényleg egy másmódi Magyarországot képviselnek.

Vissza Ljubljanaba. Sopron másfél napig. Németország szerű, vagy Ausztria vagy ilyesmi, nem magyaros volt számunkra. Győr se.

Úgyhogy egy igazi országismereti óra + szórakozás + pihenés + önismereti óra - mint mindig, mikor utázik valaki.

Eile nägin ma Ungarit...

(Ruja viisil), ja üleeile ja üleüleeilegi. Enne seda Sloveeniat ja väikest Itaaliat Sloveenias. Ühesõnaga, käisime Kaiga tuuritamas, nädalaga selline korralik tiir, ca 1400 km, ütleb Googlemaps. Ühtlasi maailma ees tänutunde kasvatamise reis = loe: odavreis (söömise peale kulutasime muidugimõista lahke käega), Couchsurfingu, hääle ja põõsas magamisega (1x ainult). Eile just ütlesin-mõtlesin, et NII hästi ja kiiresti kui me sel reisil kogu aeg edasi saime, pole ma veel kunagi hääletades saanudki. Ütle veel, et ungarlased peale ei võta. Säärane tõsta-käsi-ja-2-minutit.

Aga järjekorras: mõte oli minna Lääne-Ungarit avastama ja Bratislavat ja Ljubljanat taasavastama, ja kuna siin vaba (ujumis)veega on halvasti, siis mereäärde minemise plaan tuli ka üsna orgaaniliselt.

Reede, 3. juuni: alustasime Budapestist, pärastlõunasel ajal ja ekseldes, sest kodutöö oli halvasti tehtud. Nii et üritasime algul üsna totrast eeslinnast kiirteele saada, aga et me saime üsna ruttu aru, kui totter koht see on, siis sõitsime teise hääletuspunkti, aeglasema tee äärde ja saime kohe... Székeszfehérvári auto. Järgmise autoga juba Badacsonyisse (veinipiirkond ja asula Balatoni põhjakaldal). Turismiinfos ei teatud szabad strandidest (tasuta randadest-ujumiskohtadest) ööd ega mütsi, täpsemalt väideti, et selliseid polegi, järgmine autojuht seevastu viis meid 2 km edasi just sihukesse vabaranda ujuma. Nii et ujumishooaeg avatuks kuulutet 3. juunil, õhusoojuse poolest võinuks juba kuu aega varem ehk - aga mida siin riigis pole, on vaba vesi - pole nii, et inimõigus nagu Eestis. Enne ujumist sõin veel tõelist "suvetoitu", paneeritud juustu - neil siin just sellised rannatoidud ongi, mida üks eestlane kuumaga väga seedida ei suuda. Badacsonyi lähedane ujumiskoht oli säärane räpane, vetsuta, riietuskabiinideta (tasuta ju!), aga ujuda oli imehea ja vaade oli maaliline.
Tsitaat Kailt, kui meie tellitud auto ei tulnud ega tulnud- bussiplaani vaadates - "17.28 läks Keszthelysse viimane auto!" Õnneks siiski mitte, nii et pärisõhtuks jõudsime ikkagi Keszthelysse nagu plaan ette nägigi. Ööbimispõõsani jõudsime läbi nõuka-kuurorti romantika. Keszthely kesklinn on korras, aga linnaäär näeb jätkuvalt välja selline nagu Klooga rand ehk 15 aastat tagasi, rääbakavõitu. Põõsa leidsime käsikaudu ja pimedas, kellegi aia taga õunapuu all. Polegi varem niimoodi, päris telgitult reisinud (nii, et telki üles ei pane, küll) - ja kohe maksis kätte, 4,5 tundi une teesklemist pideva pinina saatel. Ma ei teadnudki, et neil ka siin riigis nii tohutult palju sääski on.

4. juuni: Hommik algas vara ja magamatult. Loss ja lossiaed, saiapood ja kohvetamine ja tee äärde. Lääne-Ungari maastik on hoopis teistsugune kui Alföld, nii et ma avastasin endale hoopis uue Ungari, rohelisema, künklikuma, päris Sloveenia piiri ääres on juba päris alpiaasalik.
Varaõhtuks jõudsime Ljubljanasse. Nukumajade linn. Heaoluühiskond. Tänavapildi ja mulje põhjal nad tõesti elavad hästi, see artikkel tuli meelde. Korras, puhas, väga Lääne-Euroopa. Oli seda minu mäletamist mööda tegelikult juba aastal 2003. Natuke kadedaks teeb. Käisime üleval kindluses vihmavarjus. Ööbisime Kristi ja Blazi juures, minu esimene ametlik surfatud sohva, ja jäime väga rahule, sest mõistmine oli vist vastastikune - meie ei oodanud, et nad hirmsati meiega tegeleksid ja nemad olid üsna hõivatud. Nii et oli katus ja Internet ja voodi ja vannituba ja tore pererahvas - mis sa veel tahad.

5. juuni oli säärane hea uimane Ljubljanas loivamise päev. Etnograafia muuseum põhiprogrammina. Suur ja rikkalik, nii et vastuvõtuvõime piirid tulid oluliselt enne vastu kui väljapanekute lõpp. Muuseumijalutamiseks nimetaks ma seda, põhjalik vaatamine see nüüd küll polnud. Värske, ebaharilik. Väga tugevalt väljapoole ja tulevikku suunatud kontseptsiooniga. Ei olnud klassikaliselt Sloveenia-keskne, vaid väljapoole ja tulevikku suunatud. Ajutistest väljapanekutest näituseks Amazonase indiaanlaste kultuur või Firenze kohvimasinad. Aga ma nimetaks ka püsiekspositsiooni pisut ebatraditsiooniliseks oma olevikku-tulevikku suunatuselt, mõni ehk ütleks, et kõik oli segiläbi. Niisiis, eksponeeriti kõrvuti näiteks talupoja peakatteid, 19.-20. sajandi linnakübarat ja ... näituseks jalgrattakiivrit. Väga konkreetselt selle sõnumiga näitus, et etnograafia on siin ja praegu ja teie ümber. Vaata, mida sa kannad, kust sa sööd ja mismoodi elad - see on osa sestsamast voolust ja protsessist, mida me siin näitame. Minu jaoks sümpaatne ülesehitus, aga ma ütlen, see on maitse ja vaidlemise asi. Ja taaskord tegi kadedaks - raha olid nad ilmselgelt selle muuseumi arendamiseks saanud, ERM ehk teeb varsti järele. Minu ja Kai ühehäälse poolehoiu võitis SEMi (Slovenski Etnografski Muzej) kohvik. Pärast tuli välja, et see on ka Kristi ja Blazi (meie hõustide) lemmikuid ja üldse linna parimaid (hea nina, hea nina :)).

Esmaspäev, 6. juuni oli rannaturismi päev. Pöörasime nina Sloveenia mereääre poole, imeilusad ja armsad itaalialikud linnakesed (aga Itaalia ongi ju kivikesekesega visata sealt). Koper, Izola, Piran. Täitsa teine maailm - nii Ungari kui ka alpiaasa-Sloveeniaga võrreldes. Tarkusetera SEMist - Sloveenias on 4 etnograafilis-geograafilist piirkonda - vahemereline, alpiline, Kesk-Sloveenia ja Pannoonia. Oi, ja ma sain oma emmele nii ilusa sünnipäevakingi, koos võluva teeninduskogemusega, Izolast. 2 korda käisime Aadrias ujumas, soolane-soolane, sinine-sinine. Seal tuleks ujumiskursusi korraldada, ka lihtsalt hõljudes püsid pinnal, proovisin järele, tõesti ei vaju kusagile selles soolasupis. Tagasi Ljubljanasse sõit oli seikluslik, pool-minutit-ja-peale ja Ljubljanasse lõppes auto katkiminekuga keset kiirteed, nii et me saime ka kiirtee ääres kõndida (sel, kes meid pealevõtnud paarikesele järele tuli, polnud autos ruumi), üsna x-pealesõiduni. Aga sealt korjas meid peale üks teine paar, kes läks Ljubljanasse mööda aeglasemat (ja tasuta - kiirteemaksud on SLOs vist üsna kallid), käänulist ja maalilist teed. Õhtumenüüs burek ja SEMi kohviku kuum puding (nimetavad seda kuumaks šokolaadiks).

7. juuni - Ljubljana - Sopron (Ungari loodenurk, päris Austria piirist ümbritsetud). Sopronis oli meil järgmine hõust. Ljubljanast Maribori lähistele viis kiirabiauto. Politseiautole olen Eestis hääletanud, naersime, et tuletõrje veel puudub kollektsioonist, aga ka see ei lasknud end kaua oodata, Győri sõitsime juba tuletõrjeautos. Nii et minu kollektsioon on nüüd täielik :). Esimene ots Ljubljants-Sopron teekonnast oli kiirteedel jukerdamist, maha-peale-maha, ja teine osa Lääne-Ungari väiksemaid teid. Lääne-Ungari maastik on minu jaoks uus, värskeltavastatud Ungari. Millesse ma otsemaid kiindusin. Nii eestilik, nii roheline, nii kodune. Ma ei tea, miks peab tulema Ungarisse Eestit otsima, aga ära ta minu võlus. Nii et mu peas tekkis väike, armas ja natuke hull unistus minu karjääriväljavaateid arvestades - siia, Lääne-Ungarisse, metsatukkade vahele tahaksin ma oma väikest majakest, kuhu aeg-ajalt Eestist ära sõita ja kuhu kõik mu sõbrad-tuttavad suvitama-talvitama-lihtsalt olema võiks saata või kutsuda. Kus saaks olla nagu Eestis, aga kasvatada aprikoose, ja mõne tunniga jõuda peaaegu kuhu iganes (Aadria meri, Budapest, Alföldi tühermaa jne jne). Nii et kuidagi tuleb jõukaks saada :) Ja eks see on mõistagi rohkem pereplaan, nõuab sellist rändamishimulist, külalislahket ja muidu toredat peresüsteemi - aga no sellist ma ju tahangi. Ja hullud unistused teevad mu rõõmsaks, inspireerivad. Ebarealistlikuse pärast pole mul kombeks küll oma uitmõtteid kinni keerata.

Õhtuks jõudsime Sopronisse, perekond Logansite juurde. Veinikeldri ajalooga maja vanalinnas, 18. sajandist. Ameerika-ungari-vene segaperekond, 2-keelne. Kogu see kamp oli ilmselgelt couchsurferitega harjunud, lapsed lehvitasid juba kaugelt nagu vanadele tuttavatele. Ungarlaslikku on ses perekonnas vähe, külalislahkus ehk, pigem ameeriklaslikku (pereisa Kimo on täienisti ameerika päritolu, pereema Marina pooleldi venelane, pooleldi ungarlane) ja soomlaslikku. Ma ei tea, kust see soomlaslikkus tuleb, aga kontakte on neil Soomega küll, näiteks nüüd, neil päevil sõidavad Kimo ja Marina Soome ja Peterburi oma 13. pulma-aastapäeva tähistama. Selle perega paar ööd ühe katuse all elada oli küll põnev + andis mõtlemisainet peremudelite (seda tahan - seda ei taha) teemadel.
8. juuni: Plaanisime algul jääda üheks ööks, aga Sopron ja meie hõustid võlusid ära + ega meil Bratislavas mingit väga paremat plaani polnud, nii et jäime teiseks ööks veel. Pool päeva metsatuuri Austria piiri vahetus läheduses (Vodafone muudkui tervitas ja tervitas Austriasse jõudmise puhul) ja pool päeva omal käel linnapeal ja veinikeldris. Veinipoode ja -keldreid on Sopronis tõesti igal nurgal, aga selle kandi vein on selline, pigem vist on-kah-vein. Sopron ise tasub igal juhul vaatamist ja külastamist, ja Logansid ka, nii et soovitan soojalt. Hoopis teistsugune, mitte-ungarilik Ungari linn, võiks arhitektuurilis-üldilme poolest olla kus iganes, Austrias, Saksamaal, Eestiski ehk. Eks ta muidugi ongi suuresti sakslaste linn olnud, enne, kui Hitler nad koju kutsus.

9. juuni: Sopron-Győr-Budapest. Eszterhazyde üks paljudest valdustest-mõis-muuseumidest Soproni lähistel, kuhu Kimo meid kohale viis. Auto nr 1, auto nr 2 (meie reisiloost kuuldes: jáj, de tudtok élni! Facebookon rajta vagytok? - Te, tüdrukud oskate elada! Kas te Facebookis olete? - nimetasime ta Tiboriks, 2 lapsetooliga autos), auto nr 3 oli juba see tuletõrjeauto. Tegelikult plaanisime ööseks Győri jääda, hõustki oli juba kokku lepit, aga olles paari tunniga kesklinnale mitu tiiru peale teinud muutsime plaani. Győri kohta ütleks üsna sama, pigem mitte-ungarilik, linn, mis oma ilmelt võiks paikneda kus iganes Euroopas. Õhtul saime ühe otsaga peaaegu koju, minu Budapesti-koju see tähendab.