6. päev. Olen parajasti parajalt sooda, rasvase toidu, päevaprogrammi (kodus sellist hirmsat väsitavat asja ju küll pole), palju istumise ja vähe liigutamise koosmõju, kumuleeruma kipub.
Laager ise kõlab uhkelt - ja uhke ta ju ongi, see nägude ja nimede galerii on siin väga kihvt ja kirev. Justnagu oleks ühte tuppa 9 päeva jooksul (3 tuleb veel) kokku kutsutud Kivirähk, Kaplinski, Õnnepalu, naiskirjanikkegi on näidat, lastekirjanikke (häid vasteid-näiteid ei tule praegu pähe), kriitikud, õppejõud, kirjandusinimesed.
Päevakava, see väsitav, näeb välja nii, et hommikul on meie toal kas hommikujooks või pole hommikujooksu. Kui on, siis 7.30, kui pole, siis mina magan 8.45ni. Siis hommikusöök (näiteks täna jätsin vahele ja sõin toas jogurtit ja lugesin epl.ee-d, sest hommikul vara, kui teised veel jaol pole, töötab nett üsna talutavalt - internetiühendus on siin küll kohutav, eestlastele ei soovita!) 10-13 tõlgime, st igaüks nokib oma teksti kallal, igaüks oma keelde. Seltskond on rahvusvaheline. See näeb välja umbes nii (fotod: Kati Fekete):
13 on kolmekäiguline lõuna, pärast mida tuleb päeva parim osa. Kohvetamine, või siis ka - kávés komando/csokis csapat/sütis sereg stb asutab end teele kohviku poole. Pärast seda olen ma korda mitu omaette jalutama põgenenud, individualista minus lööb välja. Pluss ümbrus on siin ilus. Pluss liikumisvaegus on üsna suur.
Kella 4-st on loeng (ungari lastekirjandus/draama/proosa/luule/tõlkimine vms). 6 õhtusöök. 8 vestlus mõne kirjanikuga. Umbes 10st vaba programm, vein/õlu/pálinka/tõlketekst/uni/jalutuskäik.
Pööraselt põnev on, väga hariv. Jälle üks uus maailm, sest ungari kirjandust olen ma lugenud häbematult vähe ja taustalugu on umbes ühe ülevaatekursuse jagu, väga hea kursuse, aga ikkagi ainult ühe + veel ehk midagi siit-sealt.
Avastan siingi, taas ja taas, kui oluline on mulle suhe inimesse, kirjutavasse inimesse, kõnelevasse inimesse. Võtan asju kuidaski isiklikult ega suuda inimest tema loomingust päris hästi lahutada. Kui inimene ei meeldi, siis loen ka selle häälestatusega. Ja üldse olen ma inimeste suhtes natuke liigtundlik ehk, pirtsakusest rääkimata (- Kuidas sa siis minu välja kannatad? küsis selle peale Reet; mina jälle ei saa aru, kes siis Reeta välja ei kannataks, laulab, tantsib, tõlgib ja on kogu oma munkamániale vaatamata ilmselgelt vägagi elus). Reeda peale olen ma tervislikult kade, tema kui tõlkija, tema kui esinduseestlase (laulab ja tantsib tõesti sääraselt... esinduseestlaslikult), ja eriti kade tema ungari keele peale. Aga see on just selline paras ja tervislik väike kadedus, näitab suunda, kuhu areneda, eksole. Ühtlasi peab ta laagri kroonikat, kui nimele klikkida, saab teiste päevade jupid ka kätte.
Mina püüan omaenda tekstidega täita plaani nautida võimalikult palju ja põdeda võimalikult vähe. Tundub, et õnnestub. Leidsin ühe luuletaja - täpsemalt pistis Péter Rácz, üks kolmest juhendajast, need luuletused pihku - kelle tekstidega tekkis säärane hea keemia - inspireerivad, haaravad ja ma ei tunnegi, et ma otseselt ja hirmsasti neile alla jäeksin (ungari keeleliselt küll). Olen natuke võlutud ja kaalun luulekogu ostmist. Ja nokin nende paari-kolme-nelja luuletuse kallal täiesti vabatahtlikult õhtul ja pauside ajal ka. Hästi oskab joonistada too Gábor Schein, minu kaamera hakkab tööle ja sellise keele kallal ma olen nõus nokkima. Kui tema oskab nii ilusa pildi teha, siis tahaks ju näha, mis eesti keeles sellest välja võiks tulla.
Ja hakkasin juba pooltõsiselt mõtlema Balassi tõlkekoolituse aasta peale. Hirmraske saaks olema. Aga ilmselt hästi huvitav. Mu eluplaanidesse küll väga ei sobi, ja rahaliselt ei kujuta hästi ette. Aga meelde jätan küll. Et kui peaks lähiaastatel tekkima üks vaba aasta ja natuke sääste (kust küll?), siis. Aga eks ma tean ju seda ka, et valida tuleb. Vahel tahaks mitut elu, siin riigis olen näinud niipalju teeotsi ja niipalju asju, mis vääriks süvenemist, et minu ahne hing nutab natuke.
Aga uskuge, mul on Eesti-igatsus! 8 päeva veel, ja siis saab Pärnus vette, ja Wernerisse, ja ratta selga, ja asutada ennast jälle pisut paiksemalt paiga peale. Ja vaadata, mis tunne on.
No comments:
Post a Comment