Endre Kukorelly, just hetk tagasi lõpetas. Nagu ma sellistel puhkudel ütlen, kui keegi mind sõnaga haarab, jutuvestja. Siin vist puutuvad kokku mu huvide maailmad - et toda jutuvestmist ma otsin, lugu, ja selle seest omakorda eelkõige emotsiooni, haaramist, sarnast maailmatajumise viisi vist.
Foto: Kati Fekete
Fotol: vasakult Endre Kukorelly, Zoltán Németh
Kukorelly vestluspartneri märksõna, et siiramaid autoreid, pani mind juba kõrva kergitama. Ja see vahetus võlus tõepoolest. Ma ei ole teda lugenud, pole aimugi, kas ta kirjutised mulle ka meeldida võiks. Aga nüüd on ehk põhjust kätte võtta. Alustas tiraadiga sellest, kuidas lõviosa kirjandusest on pagana igav ja tema ei otsi, et oleks palju tarkust ja kirjanduslikku stiili (st - pelgalt see pole põnev, vaevalt et ta stiilitut kirjandust otsib), haarama peab, täienisti kaasa tõmbama peab, kehast peab läbi minema ja droogina tarbitav olema. Egyetértek, täienisti. Ja siis pikk (aga üldse mitte igav ja tüütu) tiraad sellest, kuidas inimesi tuleks lugema meelitada
- Siis ei igavle, ei kaeble, vaid loeb! Ja siis sa oled teinud nii suure heateo, oled nagu ingel, saad paradiisi. Ükskõik, mis vahenditega - kasvõi maksa talle, et loeks! Ja ega see pole selline isetu, altruistlik idee - Mida rohkem inimesi mu ümber end hästi tunneb, seda parem mul ju on - ühesõnaga, ma teen seda puhtast isekusest!
Autentsuse- eheduseihalusest:
Kitšilikust kraamist, kitšilikest süžeedest, sümbolitest, paljukasutatutest - kui neid vahetult, ehedalt kasutada, siis on see hirmhuvitav, sest... siirust on nii vähe. Ainult hullud ja lapsed on üdini ausad, ja siis, kui keegi on, siis on hirmhuvitav.
"Elu on raske, aga kui sa seda positiivsel moel ei ela, siis sa oled puhta loll, sest sa rikud ise oma elu ära!" - oi, kui värskendav on sihukest asja ühe madjari suust kuulda, riigis, kus nad selle elurikkumisega vahetpidamata tegelevad, kipuvad kaeblema, mis kole.
Jutuvestmisest veel - see, mis mind võlus, polegi ehk see, mida, aga too viis, kuidas. Kuidas haarata, kuidas panna kaasa elama, kuidas kuulajaid naerutada. Ma suudan nautida küllap ka "traditsioonilisi kirjanduskohtumisi" - teate küll, jalg üle põlve, targad mehed, vahel naised ka, rääkimas tarka juttu. Aga see oli puhas jutuvestmine. Haaras kujuteldava mikri ja hoidis publikut peos. Minu silme läbi. Lõi mingi konventsioonivälisuse või miski täitsa muu koodi kasutamisega. See ei olnud päris see kirjanik-kohtub-publikuga/tõlkijaga kood. Miski muu, miski isikupärasem.
Mõte tänapäeva kirjanduse/spordi/mille iganes paremusest mineviku omast. Siinkohal ma ju ehk kohe 100% egyet ei érti, aga mõttena olen taolist juba varemgi kuulnud - paremad mitte sellepärast, et me targemad või paremad oleksime, vaid paremad sellepärast, et me seisame oma esivanemate pärandi najal, toetume sellele, saame seda kõike kasutada.
Ja eelnevast tõukuv mõte koolihariduse, kirjandushariduse kohta:
alustada tuleks kaasajast ja siis minna sealt Homeroseni. Sest tänapäeva kirjanduses on minevikupärand sees, see (suurema tõenäosusega, lisan ma) puudutab lugejat, last, teismelist, keda iganes, ta tunneb seda keelt, noid probleeme, olustikku, see suudab teda võluda ja veenda, et kirjandus on kuradima võluv ja haarav. Ja siis, selle baasi peale saab ehitada vana ja klassikalise. Sellega olen ma paganama nõus. Ehk tõesti peaks baasi ehitamist teisest otsast alustama, minema tuttavalt arhetüüpsemale, traditsioonini, juurteni.
Ühesõnaga, pagana võluv onu. Meenutab mulle mingil täiesti arusaamatul põhjusel András Bereczit, vist just tolle vahetusega, ja jutuvestmisega, arvan ma. Poliitiliste vaadete erinevusest-sarnasusest pole mul aimugi, maailmavaadet ei oska võrrelda. Ja põhimõtteliselt võrdlen ma kõrvitsat ja lampi praegu tõenäoliselt, aga... minu jaoks on mõlemad, noh, näiteks ütleme kollased ja punaste mummudega.
No comments:
Post a Comment