Mul oli täna nii põnev päev, et kohe pean blogima.
Hommikukohvi kõrvale lugesin tulevase tõlkelaagri teksti, lappasin seletussõnaraamatut, tuli jälle meelde, kui algaja ma olen - aga ma vist hakkan sellega leppima ja harjuma. Kui mingi asjaga kuskilt keskelt peale hakata (st - kui teised, kelle sekka sa satud, on kuskil kaugemal ja sina alles päris-päris alguses), siis tuleb endale vist saamatus lihtsalt andeks anda, põdeda nii vähe kui oskad ja rõõmu tunda nii palju kui oskad. Aga ega mulle ei meeldi mitte osata, pagan küll. Aga treenibki kannatlikkust ja võtab egol tuure maha, kui see ennast liiga puhevile kipub ajama.
Ja siis lippasin meiginõustamisele, kus oli lubatud mulle tasuta nägu pähe teha - kaubanduskeskuses astuti juurde, pakuti ja mina ei öelnud ära. Sattusin sihukesse kummalisse maailma, pisut csillog-villog glamuuri poole, kõigepealt seletas mingi mees mulle, kui tegijad nad ikka on - et siin õpitakse-õpetatakse profimeiki, filmidesse, esikaantele - noh, on teil küsimusi? Ja siis pintseldas mind üks tütarlaps. Välja tuli säärane meigitud, ilus, siiamaani pole raatsinud maha võtta. Minu terminites, kelle meigikott on üsna tühi, säärane õhtumeik, rõhutatud silmadega, aga tänavale ma sellega minna julgesin. Aga just see konveier-stuudio maailm oli elamus omaette. Ei, ma ei taha make-up-iga raha teenida. Ja ei, ma ei kavatse siit midagi osta. Selle viimase peale oli mind meikinud tütarlaps silmnähtavalt pettunud, hüvastijätt tuli juba täitsa kõlatu häälega. Olnuks profim, jätnuks ehk pettumuse enda teada - aga võib-olla on see pigem skandinaavia kood, et ostmatuse-tipi jätmatuse-otsese kasu mittesaamisega tuleb leppida naeratusega näol.
Ja siis läksin oma nukukeseks värvit näo ja läbipaistva suvekleidikesega... eesti tantsurühma tundi. Üks tüdruk on juba korduvalt kutsunud. Neil on selline autodidaktide rühm, youtube´i ja muude kättesaadavate allikate põhjal õpivad, tuumik on vist eesti/soomeugri fillid, mh Hõissasaas tantsinud. Sellist laadi entusiasm võlub mind küll - mõelda, õppida eesti lava-rahvatantsu (sinnapoole nad pürgivad) omaalgatuslikult, Budapestis, heast peast, lihtsalt... Minu kokkupuuted rahvatantsuga on sellised kord kahe kuu jooksul tantsutoas käija omad, ja ka siis ma koperdan enne natuke kui meelde tuleb ja keha ka aru saab, mida teha. Nii et nad õpetasid mulle eesti rahvatantsude põhisamme! Kannatlikult. Armsalt. Nii ma olen nõus õppima :) (kurja õpetaja piitsa all ei oleks nõus) Nii et ma sattusin täiesti võõraste estofiilide seltskonda ja... - tundsin end vastuvõetuna ja hästi. Kobana, aga ikkagi hästi. Ja see entusiasm on tõepoolest võluv. Ja niipalju kui mina aru saan, on seal taga päris tõsised ambitsioonid - ikkagi näitamiseks ka, mitte ainult oma lõbuks; ja tantsutaustalt on see seltskond ka vist pigem taustaga kui päris ilma.
Koduteel palus üks kahtlane ja pisut joomane onu mul kellegi Nóra numbrit valida telefoniputkas. Eks ma siis valisin.
Ühe päevaga nii mitmes maailmas. See tempo ja kirevus meeldib mulle.
No comments:
Post a Comment