Kolmandat páeva sajab

Pühapáeval, kui oli esimene vihmapáev, tegin avastuse - vihm mulle táitsa meeldib, kui teda vahel-harva náeb. Eile tegin járgmise avastuse kohe otsa, et "vahel-harva" táhendab ühe páeva kaupa. Ja tána ei meeldi vihm-tuul-külm enam üldse-kohe-mitte. Vaatasin just ilmateatesaiti, ja ajab natuke hirmu nahka küll - "ekstreemne, talvine ilm on tulemas" ütleb pealkiri. Tána juba on selline brrr...eesti sügis meil siin. Ja suurtorm ehk nagyvihár ka.

Aga toredatest asjadest ka. Eile sain náituseks kosmeetiku-elamuse. Láksin oma igakuisele kulmuvárvimisele ja alustuseks sirutas kosmeetik minu poole káe. Pakkusin talle vihmavarju - et ákki tilgub ja ta tahab kusagile ára panna. Aga ta tegi ruttu selgeks, et káe sirutas ta tutvumiseks, ja vihmavarju vóin ma rahulikult pórandale panna. Tool oli ka kuidagi iseáranis mugav, ja ta viitsis mökerdada vaseliiniga, et nahk várviga kokku ei láheks. Ja tegi seda hirmsat pulbriteed, et ma vahepeal ei igavleks, kui várv parasjagu mójub. Kusjuures ei mingeid münditrikke - niipalju kui ma raha tagasi tahtsin, niipalju sain ka. Ostis mu ára küll - sinna láhen ma veel tagasi.

Ja vahelduseks kohtasin toredat, Tartu-stiilis óppeosakonna-tütarlast ka, kes kóigepealt teadis, kuidas süsteemid toimivad ja teiseks regas mind ka óppeinfosüsteemis ainetele, et ma saaks oma kursusefoorumitele ligipáásu. Vága abi küll ei olnud, sest süsteem, kontrollisin, játkuvalt ei lase mind sisse - aga váhemalt ma tean, et kóik on ok ja ma saan oma punktid semestri lópus kátte. ETRiga vói ETRita.

Olen elanud üsna kooli/asjalike-asjade-tegemise sóltuvuses elu, aga munkamánia siin ei ole üldse nii karm asi, kui Tartus. Esiteks seda kóike ei ole nii palju. Teiseks saab minna ujuma vói vara magama , kui üle viskab (AURA, eksole, maksab; ja kell 22.30 Eestis magama minna on ka imelik) vói juba varem korraldada end kusagile külla/muidu óue - vói on juba mingi üritus plaanis. Ja raamatukogu pannakse ka kell 8 kinni. Kórvalepóikena - arvuti, st ka muusika puudumine mójub mulle vist niimoodi, et ma kodus pea pidevalt ümisen midagi. Endale tundub peaaegu et armas.

Üks neist asjalike-asjade projektidest on proovitólge, mida ma teha pusin. Jaanuaris tuleb Balatoni ááres jálle tólkelaager, ja tahaks kangesti sinna pááseda (aga eks see natuke nii on, et kui ei pááse, siis on kahju - ja proovin járgmine aasta jálle; ja kui páásen, siis on natuke hirmus, siis tekib páriselt vastutus teksti ees). Ideaalvariandis saame Aunega mólemad, ja siis on váhemalt koos natukene hirmus.

Kirjanikust, kes sel aastal tólkimisele tuleb, juba olen vága vaimustuses. Sellest kirjatükist, mis ma endale prooviks vótsin, sellest ka. Zanrimááratlus on vististi "luule proosas" ja kirjutab ta umbes nii, nagu mina ehk kirjutaksin, kui ma kirjutaksin. Seksi oleks minu kirjutatus küllap váhem, aga muidu jah, umbes nii (isegi need lóputud komad ja tekst, mis muudkui kulgeb ja kulgeb, tundub mulle tuttavlik). Lóike, mis juba varem on tólgitud, saab lugeda siit: http://www.heemp.org/et/node/87
Minu meelest ilus-ilus. Iseasi, kas ja kui palju mu ungari ja eesti keel selle kupatuse válja kannavad.

Muinasjutuvestmisendusega olen tegelnud niipalju, et koostasin intervjuuküsimused eesti ja ungari keeles - reedel láhen Budapesti Berecz Andrásit intervjueerima. Hoidke mulle pöialt!
Ja siis tuleb Mats ja koolivaheaeg ja ilusam ilm, ma loodan, ja mu munkamánia láheb puhkusele.