Matsi reisikiri 1 (23. ja pühapáevast káib jutt)

Pühapäeva hommik

Kui ma õigesti mäletan, tõusin ma koos Mooniga umbes poole viie ajal. Moon on mulle hea naine ning heale naisele kohaselt ei saanud ta mul lasta üksi lahkuda. Hirmutav oli aknatagune pimedus ja eelseisev reis. Kuid tühja sest hirmust , kui enda teeleläkitamine oli kordi painavam.

Ungari ja põhja poole jääva maailma vaheline transport ei rahuldanud mind. Lennukiga, jah, saab, kuid kallis. Bussiga, jah, ka, kuid buss sõidab Eestisse vaid 2 korda nädalas. Ainuke välja peilitud „Ungari-Poola“ buss samuti kaks korda nädalas. Nende ajad mulle ei sobinud. Ostsin ronge, mida läheb päevas kaks – üks Varssavisse, teine Krakovisse.

Rahvusvaheliste liinide hindu netist ei leia. Kui infotelefon vastab, teab ta ette vuristada umbes 7 hinnaklassi ent neil pole aimu, kas ka vabu kohti on. Nii jääb võimalus külastada jaamahooned ja otse kõige autensemast allikast järele pärida. Seal esitatakse spets seadmega raudteeministeeriumile päring ning paari minuti pärast oskavad nad öelda, kas soovitud päeval on soovitud klassi pileteid saadaval. Budapestist Varssavisse viival rongil on ette nähtud 12 odavklassi piletit. Ilmselgelt liiga vähe, sest mina oleks saanud seda lõbusõitu teha alles 5 päeva pärast.

Lõpuks ostsin pileti Kosicesse, Slovakkia suuruselt teise linna, kohe Ungari piiri ääres (17 km piirist). Kassapidajanna oma kolme uinunud arvuti keskel vaatas oma rahvusvaheliste liinide vihikust mulle välja kohase hinna ning kandis vajaliku andmed ilusale suurele piletile.

Pühapäevahommikune sõit esmalt Debrecenist Miskolcsi ning sealt edasi Kosice möödus kiiresti. Teel Miskolcsi tegin juttu kohaliku tädiga, kellele mina olin pöördumises „fiatal ember“. Tal olid sugulased ka sõidul seltsiks, üks tädi ja üks päris väike. Mulle ja talle pakuti kommi, peamiselt talle näidati raudtee alt läbi voolavat Tiszat ning taamal kõrguvaid mägesid – noid, mill’ kasvavad kuulsad Tokaj viinamarjad. Üritasin tädidega omal piiratud viisil jutelda, sest adusin, et see võibki jääda mõneks ajaks mu viimaseks jutluseks ungari keeles. Järgmise ungarikeelse sõna laususin tõenäoliselt Riias.

Kosicest sõitsin kohaliku slovaki rongiga Prešovisse – vahemaa 54 km. Rongipilet maksis euro tuuris, millega pidi rahul olema. Pensionäridele oli 4 erinevat hinnaklassi – piletid maksid kas 5, 10, 15 või 20 senti. Iseenesest on mul nende üle hea meel - et riik on nii rikas saades sellist doteerimist lubada, et pensionärid saavad rongisõiduga aega parajaks teha, teisalt aga eelistaks ma pensionärina varianti, kus riik pole tinglikult minu eest ära otsustanud mulle ette nähtud raha otstarvet. Igasuguste vanalaste dotatsioonide asemel võiks selle raha nende pensionile lisada ja vaadaku ise, kas ja millega sõitu teevad.

Prešovist pidin saama umbes 20 km eemale, õige tee otsa pääle. Bussiga sain sealt 6 km kaugusule, jalaga lõpeks kohalegi. Kella poole seitsmeks õhtul oli mul vaja jõuda Rzeszowisse (hääldus vist umbes „žžžešov“:P). Seiklesin kahe autoga Poola, Poolast ühe autoga Rzeszowisse. Sõidu ajal üritasime sõbralikult juttu teha. Isegi ühise keeleta suhtluse kohta mõistsime teineteist üllatavalt vähe – sain selgitatud, et tahan Rzeszowisse ning mõistsin vastata küsimusele, kust ma pärit olen. Sain teada, et panil on sõber, kes „auto grandega“ lähipäevil Eestisse sõidab ning mõistsin, et nad lähevad enne lõpp-punkti jõudmist sõprade-sugulaste juurest läbi. Pani kaasa viipas sõbralikult ja kutsus mindki kohvile.

Jõudsin õnnelikult Rzeszowisse ehk varem välja vaadatud rongi väljumiseni oli jäänud pool tundi. Maksin pileti eest Mooni kaardiga võltsides nahhaalselt allkirja. Õigupoolest ei võltsinud, oma allkirja andsin. Kassatädi tegi mulle nelja zlotiga tünga, sest suutis piletitele märkida läbitavad puntid vales järjekorras – nii tuli kilometraaž pikem. Seda avastasin muidugi alles noid kohti läbides :).

Rong sõitis kokku ca 14 tundi. Esimene ümberistumine toimus Krakowis, teine Czestochowas. Maha ei maganud kumbagi, sest õigupoolest magada ei saanudki – poolakad olid nädala lõpus koju sõitmas ja neid poolakaid on Poolas tõesti piisavalt. Üks pan vedas Poola ühest otsast teise vaarika- ja kirsiistikuid, ent samas läheb järgmisel nädalal puhkusele, eeeee - Nii-Worki või kuhugi. New Yorki. Ega ma loll ei ole, lõpuks sain aru. Ta küsis mult mitmeid küsimusi, ent mulle tundus, et ta kõrvad ei kuulnud, sest ta reageering kõikidele mu vastustele oli umbes „jaa-jaa-ja“.

Plaanisin ümberistumiste vahepeal poes käia ja süüa osta, kuid kahjuks olid poed ja putkad kinni ja nii oli mu põhitoiduks glükoositropsid :).

Esmaspäev

Pärast Varssavit sain natuke magada ka, küll üpris kägaras. Pärast Bialystoki mõned tunnid paremas asendis. Mu kupeekaaslane sai aga 30 zlotti trahvi kuna ta oli end papud jalas siruli heitnud. Jube kurja olemisega tursked püssidega varustatud rongiturvajad olid.

Natuke enne kümmet jõudis rong Suwalkisse, mis on juba peaaegu Baltikum. Hüppasin mäkist läbi ja sõin mõned erakordselt halvad burgerid. Kohv oli selle eest talutav.