Matsi reisikiri 2

Kell oli 11 paiku hommikul, kui hakkasin Suwalkist kodu poole hääletama. Suwalki on viimane linn Poolas enne Baltikumi. Peaaegu, et märgilise tähendusega on sealt hääletama hakkamine ning samuti Euroopa poole sõites sinna jõudmine :).

Kella kaheks jõudsin Kaunasesse, kuid valele poole ringtee otsa. Teine ots on enam kui 15 km kaugusel, niiet jala seda suure kotiga kõndida ei taha – kuigi tagantjärele teades oleks jala isegi kiiremini jõudnud. Hakkasin igavusest autosid lugema harjutades ungarikeelseid numbreid. Oma hädises olukorras pakkus see kerget lohutust, et mu passimisel on ka positiivne dimensioon!

Jõudsin kuskil 670 juurde, kui lahke leedukas peatus ja viis mind linna teise otsa. Seal ootas mind lahkeid leedukaid nilliv Klaipeda-suunaline armee. Hääletajaid oli 5 ja üldistatult olid neil kõigil seljas dressid või tagi ning käes kas kile- või spordikott. Antud olukorda silmas pidades võtsin stoilise rahuga kerge eine. See ei heidutanud ei hääletajaid ega soojendanud sõidukite südant, niiet olude sunnil pidin väljakutse vastu võtma. Marssisin „teistest” nii kaugele kui võimalik, tõstsin suure koti maha enda kõrvale ja võtsin välja „Riga” sildi. Mina lähen mujale ja ma olen teistsugune ka, ma ei lähe Klaipedasse alkoholi ja mere seltsi suve lõpetama. Mind võetigi kõige enne peale.

Teel, mis kulges esmalt läbi Kaunase, kuna minu juht oli oma asjad sinna maha unustanud, mis andis mulle võimaluse linnaga tutvuda, liitus meiega vene poiss Fred, kes läks samuti Riiga. Fred on Tallinnas sündinud 90. aastal, kuid 7-aastaselt kolis ta Peterburgi. Eesti keeles mõistis ta öelda vaid „tere”, „aitäh” ja „häid pühi”.

Fred oli oma teekonda antud päeval alustanud Minskist, varem aga Ukrainast, kus oli toimunud mingi vikerkaare-festival. Mulle see midagi konkreetset ei öelnud, nii et jäin oma ambivalentsete mõtetega omapead. Välja nägi ta nagu poolkarvane hipi, trumm kaenlas.

Autojuht viis meid Riia kesklinna rongijaama. Istusime Frediga tolle ette maha ning asusime mõtteid koguma.Hetkega liitusid meiega kaks vene poissi vanuses umbes 9-10 aastat, kes olid väga uudishimulikud ning samas teatud mõttes abivalmis. Saades teada, et me tunneme huvi, kus võiks olla netikohvik, olid nad varmalt valmis teed näitama, ning juhatasid meile kätte ka ühe kesklinna hosteli. Meie läksime pahaaimamatul t nendega kaasa ja õigesti tegime, sest hostel oli kena ning ei maksnud ülemäära palju – kümneses toas 6 latti öö. Hosteli („Riga Old Town Hostel”) järelevaataja tegi meile selgeks, et ta annab meile soodukat, kuna me näeme välja nagu vahvad matkasellid :). No vaevalt... ent ära ta ostis.

Me ei olnud arvestanud aga sellega, et poisid tahavad oma teenete eest ka tasutud saada. Nemad ei olnud kahjuks ka arvestanud, et meie ei kavatse lunimisele alluda...

Asjad ära pandud, ise kasitud ja korda teht’, läksime Frediga linna peale jalutama ja kerget õhtueinet võtma. Hosteli administratsioonist soovitati minna meile ühte pelmeenikasse, mis pidi tõenäoliselt ainuke lahti olev koht olema läheduses (see lähedus oli Riia vanalinn!). Tõenäoliselt oli neid muidugi veel.

Pelmeenid olid „okei”, ent koos supi, paari viilu leiva ning mahlaga, läksid nad maksma ca 3 ja pool latti. Mitte ülemäära odav arvestades sellist tüüpi einelaga. Söömine lõpetatud jalutasime Riia vanalinnas ning rääkisime Venemaast, st mina küsisin ja tema oli sunnitud vastama. Venelased pidid olema suuresti apoliitilised ning valitseva režiimi juures meeldib neile stabiilsus. Fred tõi näiteks Ukraina, kus on mitu erakonda võimu jagamas ja tema pärast võitlemas, ning kus seetõttu on pidev mäsu ja kisma...

Riia on üllatavalt puhas – vähemalt vanalinn. Ehk on neilgi loodud hulganisti sotstöökohti näiteks kojameeste näol. Samas hinnalt eestlase jaoks kallis, eriti kui olla tuldud Kesk-Euroopast läbi Ungari, Slovakki ja Poola, mis on üldiselt suhteliselt odavad kohad elamiseks või vähemalt reisimiseks.

Hommikul vahetasin ühe rändur-hipiga viimase ungarikeelse sõna reisi jooksul. Tardusin mõtteis hetkeks, mõistsin siis, mida ta öelda tahtis, ning vastasin samaga – viszontlátásra!

Sõime samas pelmeenikas hommikust ning läksime bussi peale, et sõita linnast välja. Tallinna-tee otsas läksid meie marsruudid lahku – Fred läks paariks päevaks Tallinna, mina aga Tartu. Surusime südamlikult kätt, ning asusime hääletama.

Läti on peaaegu nagu Eesti, ja pärast Lätit ongi juba päris Eesti, niiet sellest pole suurt midagi rääkida.