Olen parajasti ühe szegedlase kodudiivanil. Küsis, kas mul on vaja oma inimestega ühendust vótta, póhimótteliselt saatis vist emmele-issile meili saatma. Ja ega ma ei saand öelda ka, et ma vahel ikka annan aru, et ma olen elus, aga üldiselt kogu aeg ei helista-vilista ikka küll.
Jóudsime siia linna ja matkasime Matsiga rongijaamast kesklinna ja vásisime koledasti ára. Sel puhul teadupárast aitab tavaliselt ólu. Isegi söök alati mitte, ólu on universaalsem. Istusime suvalisse óllekasse maha. Eestis sihukesi óllekaid ei ole. Siukseid tóupuhtaid óllekaid. Ja tulid kaks tüüpi, uurisid, et kes ja kust. Ja siis varsti pakkusid, et me ei pea telgis ööbima, et saab ühe neist juures ka. Niisiis siin me nüüd oleme, Robi juures, kuskil Szegedi kesklinnast kaugel-kaugel aedlinnas. Enne seda korraldas ta meile kotihoiu oma tüdruku tööjuures sööklas. Aunele (ja teistele ka): oli sihuke korralikku sorti söökla, toit iga kell kordi parem kui Nagyerdei's. Ja siis jalutas meid mitu tundi mööda linna. Ostsime mulle kuulutustelehe, kust ma hakkan korteripakkumisi lábi helistama kui vaja. Kui on veel vaja. Sest homme hommikul náidatakse mulle tolle teise óllekatüübi korterit, kus on tema ja tema tüdruksóbra kórval 1 tuba tühi. Kui sobib, saan selle tühja toa. Eile olime Budapestis jutuvestmisóhtul. Sellest ma jaksan kirjutada varsti. Náituseks ülehomme, kui mu pea enam ungari keele ráákimisest nii paks ei ole. Praegu on küll paks.
Tahaks nüüd óige-kohe eestikeelseid unenágusid vaadata. Sest homme kell 7 hommikul on váljasóit - Robi láheb tööle ja meie seda korterit vaatama ja siis üks korter on veel soolas kell 5 párast lóunat.
No comments:
Post a Comment