Natuke ripakil tundega

...on need algused alati.
Samas ma olen ikka väga-väga hoolitsetud. Muki, too sloveeni tüdruk, on mind ikka tõsiselt oma tiiva alla võtnud. Reni ka (ja vajadusel oleks vast veel inimesi, kellelt abi paluda). Selline huvitav hoolitsetud tunne on. Mu eneseväljenduslaad on vist ikka üsna emotsionaalne või segadusseajav?, kui mind mitte tunda - eile käisime reggaekontserdil näituseks ja ta kogu aeg küsis, kas mul on kõik korras. Muidugi oli mul kõik korras!
Muki kohta veel niipalju, et olen ka mina hakanud oma inimesi (stereo)tüpiseerima. Nii et kui Kaisa meenutab oma olekult natukene Britti, siis Muki on Sloveenia versioon Katust. Olek - pidune, ja muidu ka - ja silmavaade, käitumislaad natukene. Ikka väega katulik :) Kuidagi tore on ära tunda.
Reedel käisin väega head nüüdistantsu etendust vaatamas tos teatris, kus Reni töötab. Füüsiline. Tehniliselt hea.
Vaadatud on 2 korterit, viimane väga meeldis. Mina ütlesin jah-sõna, nüüd jääb oodata, kas mina ka sobisin või tuleb homme keski ja tahab nt pikemaks ajaks vms.
Homme lähen kooli ja uurin, kes, mis, kus ja millal. Korda, rutiini, oma aega-ruumi ja paigasoleku tunnet igatsen. Väga. Samas ma olen ikka PALJU rahulikum ja easygoingum kui vast veel mõnda aega tagasi. Ja mul on hea meel enda üle. Nii väga ei põe. Tellisin endalt suuremat usaldust elu ja maailma vastu, usku, et asjad laabuvad ilma liigse tõmblemiseta. Ja vaikselt-vaikselt õpin uskuma. Ja laabubki. Ma tean.