Alustan keskelt

Ma muudkui v6tan ja v6tan hoogu, et hakata k6ike ilusti algusest peale jutustama, aga ega ma selle suveülikooli tempo juures ikka ei j6ua küll. Niiet ma alustan hoopis kusagilt keskelt. Muidu saab Ungari enne otsa, kui mina blogima hakkan. Ja kunagi, kunagi ehk kirjutan siiatulekust ka. Mis iseenesest on küll kirjutamist váárt.

Nádalivahetusel káisime kahepáevasel kirandulásil Kesk-Ungaris. Kecskemeti láhistel ja Budapestis. Kecskemeti páev táhendas 3 muuseumit ja rohket passimist (3 bussi, ca 120 inimest, k6ik loeti igas peatuskohas üle ja keegi ikka hilines). Mulle tuli jálle meelde, milline hirmus individualista ma olen ja kuidas mulle karjas káia üldse ei meeldi, hoolimata sellest, et suurem osa karjast on eraldi v6ttes t6eliselt toredad inimesed. Aga muuseumid ise olid vahvad: l6unasöödeti meid náituseks sellises kohas: http://www.puszta.com/hun/programs/cikk/gero_udvar_helvecia - ja söödeti hásti: igapáevase söökla-löga asemel oli palju puuvilju ja salatit ja paneeritud seeni ja juustu. György Gérő, selle talukompleksi rajaja, oli iseóppinud arhitekt ja sellise omalaadse ehitustehnika váljatöötaja (k6ige all puus6restik, selle peal heinapunutis ja k6ige peal savi-liiva segu - mida paksem segu, seda paremini soojust (ja külma) peab. Mulle meenutas Ants Laikma majamuuseumit - ma arvan, et haarde, ambitsiooni ja isepáisuse poolest oli neis midagi sarnast küll.
Kahes kunsti-kásitöömuuseumis káisime ka.

Ööbisime kummalises ühikas, asus sihukeses tondilosside linnakus - tühjad akendeta majad ja kohe ikka mitu-mitu-mitu tükki jutti. Ja siis meie ühikas, in the middle of nowhere. Mats keeldus pilti tegemast, ütles, et v6ib kusagil Aseris must ka pilti teha ja öelda, et sihuke oligi. Náha oli, et neil on selle tondilinnakuga suured plaanid, aga esialgu oli küll kergelt...kummaline. Párast 6htusööki lóime laulupeo lahti (tsitaat Aunelt: seal, kus mitu eestlast on, kohe on laulupidu! <= ja ta ütleb selliseid asju hásti-hásti ilusti) ja teenisime ára rahvusvahelise táhelepanu. Budapesti páev oli üle ootuste. Mina kartsin turistil6ksu-tunnet, aga vága ei tekkinudki. Vaba aja veetsime Etnoloogiamuuseumis ja vaatasime ilusaid ungari asju ja Soomet tutvustavat náitust. Pikalt-laialt tutvustati náituseks helkurit. Ja sauna. Ja üldse oli vága kodune. Pühapáeva óhtul oli veinijooma. Sel aastal üsna tsiviliseeritud kusjuures. Mis páádis ikkagi 11.30 kojuj6udmisega (mis on siin riigis ja pühapáeva 6htu kohta üsna hilja) ja sellega, et ma eile esimesse tundi ei láinud. Mis omakorda táhendas seda, et ma ülejáánud kahes tunnis olin táitsa elus ja üleval. L6petuseks saagu tutvustatud meie (=Aune ja minu) lemmikópetaja, Tamas, kellega me loeme peamiselt ilusat kirjandust (üks hásti-hásti armas muinasjutt oli see, millega me alustasime) ja kuulame laule. Eks ta populaarsus meie seas suuresti sellele muinasjutule ja lauludele ja mingitsorti kiiksuga mótteviisile toetubki. Nii et Tamas on eriline. Náide meie 6ppetükkidest, üks ilus melanhoolne lugu: http://www.youtube.com/watch?v=1lOoIgGFy24