Vaheaeg algas 23. oktoobriga, mis on neil siin riigipüha - siis sai alguse 1956. aasta ülestõus ja 89. aastal taastati sel päeval iseseisvus. Meie käisime Ópustaszeris - madjarite ajalugu tutvustavas vabaõhupargis.
24. ja laupäev oli pühendet koogiküpsetamisele. Et minu koduse ühisköögi ahi on ilmselt aastaid kõiksugu erinevaid õli- ja rasvaroogasid näinud (loe: rantott eri versioonides), nii et mina seda tulekahju hirmus kasutada ei julge - siis küpsetasime Milka juures. Milka on pärit Põhja-Soomest, niiet küllap teab, mida teha, kui metsas karu kohtab. Erasmuslane. Selline põhjamaine koogiküpsetung oli - Milka hispaanlasest korterikaaslane oli ära, nii et polnud kedagi, kes imestanuks, kui (suhteliselt) vaikselt võivad koogitada-teetada-juttu ajada 5 inimest (mina, Mats, Milka, Aune ja Kristiina). Just selline mõnus köögilaua-istumine oli, et võib täitsa kuss ka olla, ja ikka on hea. Ja sa tead, et kõik saavad neist jutupausidest aru. Koogiga läksime kõrtsi mu sünnipäevaõhtut tähistama - siin on vähemasti üks selline, kuhu võib rahulikult oma koogiga minna.
Selgus, et naaberlaua hispaanlane, kes osutus erasmuslaseks, on pärit kusagilt Granada lähedalt. Ja kui me siis ütlesime, et oleme sealkandis käinud (teise korraga õnnestus Jaen-i kurgu-haa arusaadavalt välja hääldada), siis selgus, et just Jaeni see "Granada lähedal olev" koht tähendabki. Mulle sellised kokkusattumused meeldivad, tundus, nagu Anne ja oliivimaa tervitanuks ühekorraga. Anne oli õigupoolest just natuke enne seda helistanud.
Ühe kultuurilise tähelepaneku tegin veel. Kas keegi on näinud foto- või videokaamera eest pagevat itaallast või hispaanlast? Mina näiteks ei ole. See on vist ka sihuke põhjapoolne kiiks.
õõõõõõõõõõõõõõ :D
ReplyDeleteKui Aune ja Kristiina kööki jõudsid, oli kook juba valmis :)
ReplyDelete