nüüd juba kiire kooliaja järgsest igapäevast. Säärasest laisast. Jõuan mõelda ja lugeda ja lonkida ja plaanin muuseumitada.
15. juuni - istun köögis, öösel kell 1, uks laialt-laialt lahti, sest muidu on hirmus palav (õues on enam-vähem jahe) ja loen ühe silmaga Briti blogi, teisega chatin, siis veel jupike meilikasti ilusat kirjandust ja natukene vaatan, et kas-mis ma peaks ja jõuaks veel mag-töö jaoks kokku koguda - ja mõtlen, et küll Eestis jõuab süveneda, májd, sügisest. Praegu võin selline pealiskaudne ja tuisupäine ja suvine olla.
1. (ametlikult juba 2.) juuni: nüsisin peegli ees küünekääridega oma tukka (välja tuli nagu 5-aastase lõikus, aga peaasi, et laps ise rahul oleks) ja mõtlesin, et Ungari on "minu südamemaa arusaamatutel põhjustel" - ma pole kunagi täpselt aru saanud, miks ta mulle nii meeldib. Ja kui küsitakse, räägin ka ikka selle loo, kuidas mulle kunagi ammu kohe siin meeldis ja siis hakkasin keelt õppima ja näe, siin ma nüüd olen. Reaktsioone on vist laias laastus kahte sorti - kes ei saa aru, et mis ma siin leian ja kes rõõmustab. Mulle meeldib viimane variant rohkem, sest mina ju rõõmustan ka, kui keegi Eestis lihtsalt niisama heast peast oma südameriigi on avastanud (ja lepib sellega, et Eestiga kaasneb ka pime, külm ja novembrikole, inimesed, kes talvel mässuvad mantli sisse, kõvasti-kõvasti, mehed, "kes ei räägi", ja kultuur, milles teise inimese piiride austamine maksab rohkem kui huvi või soojuse väljanäitamine - just niisama nagu mina lepin siin kuuma, kaeblemise, veniva asjaajamise ja kohatise pahura teenindusega ja veel hulga muude asjadega, mis meil justkui paremini on).
Június 1.: Éppen vágtam a frufrumat, olyan lett, mint egy 5-éves vágott volna, és gondolkoztam azon, hogy Magyarország "a szívem országa érthetetlen okokból" - soha sem értem pontosan, miért is szeretem annyira. És mikor valaki kérdezi, hogy miért, akkor mindig szoktam azt a sztorit elmesélni, hogy azonnal tetszeni kezdett, mikor itt voltam először, talán 2003ban és májd 2006ban kezdettem a nyelvet tanulni és, hát, most itt vagyok. Nagyából kétfajta reakciót tapasztaltam - van, aki nem érti, és van, aki örül annak. Nekem jobban az utolsó tetszik, mert én is nagyon örülök, mikor valaki csak úgy talál, hogy Észtország a szíve országa (és azt is tolerálja, hogy ahhoz az országhoz tartozik sötetség, hidég, és szörnyű november, emberek, akik télen melég ruhába bújnak, ferfiak, akik "nem nagyon szoktak beszélni, különösen a fontos dolgokról", és kultúra, amelyben a másik ember hataraira jobban szoktunk figyelni mint arra, hogy figyelmesek és kifejezetten barátságosak legyünk egymáshoz - pont olyan módon, mint én itt kibírom túl meleg időt, azt, hogy magyarok sokat panaszkodnak, hogy mindenfelé ügyintezés lassú és fáradságos, hogy néha boltban egy eladó nagyon jól tudja kifejezni, hogy éppen rossz a kedve és egyéb dolgokat, amelyek otthon mintha jobban működnek).
Täna, 30. mail, sain kätte oma esimese kaardi, juhhuu! Ungari Posti imed. Hea, et niigi läits, ma ütlen. Müsteerium, aru ma ei saa. Kui ma viitsiks, ma oleks nende kõigi eelmiste pärast, mis kaduma läinud või tagasi saadetud on, kole vihane. Aga ma väga ei viitsi vihastada. Parem üks kaart käes kui... oma südant vaevata.
Pühapäeval, 29., käisin Szoborparkis, nõukogudeaegsete monumentide väljapanekul. Kui Budapesti üks olulisi vaatamisväärsusi on Kangelaste Väljak, siis Szoborpark võiks ehk pretendeerida antikangelaste väljakuks, asub ka sellises x-kohas, linna servas, nagu meie veaks kõik nood Leninid jms Merivälja taha vms. Kuulu järgi vist oligi nii, et noid hiigelsuuri kujusid polnud kusagile panna ja siis otsustati teha säärane kujude park, panna kõik need erinevad Leninid ja kohalikud kommunistid üksteisega tõtt vahtima. Turistid paistavad teadvat sinna minna küll, sest ungari keelt ma praktiliselt ei kuulnud, küll aga registreerisin soome, rootsi, saksa, hispaania, prantsuse, American Englishi, võib-olla veel midagi.
Kujud olid säändsed... nõukogudeaegsed. Suured, kangelaslikud, otsustavate ilmetega. Ühe mehe puhul ma arvasin, et see on nüüd küll Imre Nágy, nende "hea kommunist", aga ei olnud mitte, oli keegi, kelle nimi mulle midagi ei ütle, täitsa vale näoilme ja kaabuga onu oli. Nagu oleks korralike seltsimeeste sekka sm Panso ära eksinud. Ja üks kuju oli ikka aukartustäratavalt suur.
Szoborparki servas on tore mänguasi, ajarändude telefon, saab erinevatesse aastatesse helistada ja erinevate tähtsate onude erinevaid sõnavõtte kuulata. Sellega mängisin. Kuulsaid Stalini saapaid kaesin - nende lugu on see, et 1956. aasta revolutsiooni ajal otsustasid demonstrandid härra Stalini maha võtta, mis lõpuks ka õnnestus, ainult saapad jäid postamendile alles. Nii et Stalini saapad on siin üks 56. aasta sümboleist.
Kerjustefilosoofiast - neljapäeval olin sunnitud enesele säärase tekitama. Siin linnas on kerjuseid palju, "natuke raha" küsitakse sageli, igapäevaselt vist lausa. Aga neljapäeval ma tundsin end erilise kerjustemagnetina, tuldi ja küsiti, ja sedasi tungivalt. Ma ei anna, ma üritan mitte hakata mõtlema. Mitte lasta endale ligi süütunnet, et ma ei anna. Jah, siin mul korraks ju on raha (Tartus olen täiesti puhta südamega ise ka nii vaene, et suurt ei kripelda miski). Aga ma ei taha seda kellelegi anda sellepärast, et mul on tast hale. Ma tahan anda, siis kui ma tahan, sinna, kuhu ma tahan. Raha on energia, ja haledust ma ei taha anda. Mõistagi, puhtpraktiliselt ka, siin saaks edukalt vaeseks jääda, kui igale küsijale kasvõi natukenegi anda. Mulle ei meeldi, kuidas rõhutakse minu süütundele ja just sellele samale haledusele. Ja ärgu rääkigu mulle, et nad ostavad selle eest süüa. Kui õlleraha, siis oleks vähemalt aus, oleks rohkem lootust. Sama lugu selle tädiga, kes Tartust pidevalt Elvasse ei saa sõidetud. Aga mingi süütunne ja kripeldus - hoolimata minu raudsetest põhimõtetest - ikka jäi. Ja nüüd mul on strateegia, kannan kotis šokolaadi - kui nälgivad, siis peaks šokolaadijupist rohkem kasu olema kui sest 100 forindist, mida nad küsivad. Ja kui ei meeldi, siis ei meeldi. Tegelikult olen siin korra varem ka šokolaadi andnud. See pole sama. See on mingi muu energiaga andmine, kuidagi inimlikum ja võrdsem (pole niipalju seda oh-sa-vaene tunnet). Või kui nt tänavamuusikutele raha annad (sest sul on sünnipäev nt ja päike paistab ja muusika on hea) - hoopis teine tunne. Ja pagan, kui mulle ikka kerjus ei meeldi ja ta selline ülbe ja nahhaalne on, siis ei saa šoksi ka!
Regina ja Laci juures käisin külas, vahva elamine, pisikene, ja nii palju sellist päris-oma-kodu sisustamiselevust. Armas ja tore, ja õige pisut ajab kadedaks ka.
Ja tantsutoas-tantsutoas käisin! Lõpuks õiges Ungari tantsutoas. Péter kutsus ja hiiglama tore oli. Moldva tantsud, nood, mida nt Csürrentő õpetab. Ja ma tundsin, et Tartu-Viljandi tantsukool on täitsa tasemel, nii 2/3 olid täitsa tuttavad. Tantsutoatada loodan ikka paar korda siinoleku jooksul veel.
Tegelikult peaks koolist ka kirjutama, aga ehk ma räägin hoopis kunagi. Loodan Tartus Ungari-õhtutada, ehk isegi mitmes jaos. Et päris oma inimestele ja ehk ka koolis, tollest akadeemilisest osast. On olnud hirmus hariv, väga õpetlik ja huvitav, mitmel tasandil juba puht selle akadeemilise/koolimulli sees.
No comments:
Post a Comment