Algas mu seekordse Ungari viimane kolmandik. Kuidagi kolmandikeks on see aeg siin jagunenud-jaotatav küll. Viimane paistab selline reisimisrohke tulevat-olevat. Mõelda vaid, terve kolmandik veel - tundub nii imelühikese ajana. Mingil tasandil tõmban juba ammu otsi kokku, ja mingil tasandil ei kavatse siin ju kunagi otsi kokku tõmmata... Oh neid tasandeid ja suhtelisusi küll.
Ühtlasi algas seoses kooliasjade lõpetatuks saamisega suvitushooaeg (natuke seda ja toda asjalikku peaks-tahaks ju teha küll, aga sellises suures plaanis on... suur suvi). Saab aeglaselt-aeglaselt ringi loivata ja ainult enda loodud ja ettevõetud tähtaegadele mõelda, mitte enam nondele kooli omadele.
Reedel läksime Szegedisse veinifestivalitama ja nostalgitsema ja raha laiaks lööma Kaiga. Ja too seekordne Szeged oli täitsa tore und külalislahke. Kõik head põhikohvikud käisime ka läbi. Laupäevaks-pühapäevaks pandi kesklinna sild Sillalaadaks kinni (ostsime ainult peapaelad, tublid tüdrukud - ja neid on siin tõesti vaja selle päikesega, kuigi silmaga oleks küll seda ja toda veel tahtnud). Veinifestivali ja laada pärast oli selline ülelinna festivalimeeleolu, erinevad lavad ja muusikavalik.
Õhtul plaanisime juba lassan koju kotile minna, kui ilmus välja Gábor, üks mu Szegedi-aja tuttav. Ja siis kadus välja ja ilmus jälle, olles meid vahepeal oma sõprade seltskonda sokutanud. Seltskond oli hea, mis lõppes sellega, et kell oli märkamatult 3 ja 4 ja 5 ja pool 6ki saanud ja väljas valge ja festivaliplats tühi. Ja siis me lõime uue pärast-pidu traditsiooni - mitte ainult rämpstoitu ei pea sina sööma, vaid sina pead ka turule minema, rabarbereid otsima (mis siinmaal on haruldus, aga kätte saime), otse peolt. Koju minnes oli juba vaat et palav, kell 7 hommikul. Järgmine päev kulges siis juba eriliselt uimerdamise rütmis, rabarberikooki küpsetusime ka. Ja õhtul oli kultuurirubriik Grand Cafes - "Kuninga kõnet" vaatsime. Minul haakis kuidaski väga, hea film. Haakis nonde hirmude ja piiride teemaga, liigutas, tekitas korraks sisemise vaikuse nagu head kunstitükid mus vahel tekitavad. Aint lõpp oli liig pikaks ja kohmakaks venitet, rikkus sisemise vaikuse tunde ära.
Kell 4 öösel startisime Debreceni poole (esialgu küll Nyíregyhaza suunas, üks Gábori sõpradest sõitis sinna, me sokutusime kaasa). Nyíregyhaza on säärane... kuidas ma ütlen, ei-midagi-erilist linnake, isegi päris meelepärast kohvikut me ei leidnud, ja tee äärde tuli matkata jube kaua. Ja kott tundus lõpuks juba raske ja päike oli kuum ja paistis lagipähe. Aga autotellimus toimis esiotsa küll imehästi. Jõudsin mina käe vaid tõsta. Aga siis tuli juhil plaanimuutus, oli vaja keegi Viki peale korjata (- nem baj? - haat, baj-baj, pole siin mingit Vikit :); ja kui juba päike jätkuvalt kuumas, siis me olime Viki peale juba pisut pahased. Aga Debrecasse me saime.
Eile oli täispikk Debreceni-päev. Ja ega ma olegi seal vist kunagi nii korralikult iseseisvalt turistitsenud... Käisin Suurkiriku tornis ja Kölcsey kunstikeskuses. Kölcseys oli 2010 aasta pressifoto võitjapiltide näitus. Too oli ka selline näitus, mis korra hinge lahti ja hellaks võttis - kunst ja kultuur (ja armastus?) nii ju teevadki, kui need õiged ja head on ja kõnetavad. Kogu Ungari 2010 miskis mõttes ühes saalis, mul jooksis paralleelselt silme ees see, kuidas ma Ungari-uudistele ju ikkagi ka Eestis kaasa elasin. Valimised, punane muda, üleujutused. Tegelikult kõike - klatši, glamuuri, sporti, loodusfotot, imeilusaid portreesid, häid hetki, miimikaid.
Õhtul saime Lillaga kokku, Incognitos.
Ja täna hääletasin koju. Aega läks, aga tore oli. Polegi vist varem Ungaris üksi hääletanud. Kahe rekkaga. Ühe pealt tõsteti teise peale. Toredad rekkamehed olid. Üks rääkis pool oma elu ära ja abieluprobleemidest, ja küsis siis omalt poolt ka selliseid isikliku elu küsimusi. Neil on see nii tavaline ikka. Pere- ja armuelust rääkida, täitsa avameelselt. Ja küsida.
Nüüd tuleb Budapesti-nädal ja siis lähme lähipealinnu (ja Lääne-Ungarit) (taas)avastama.
No comments:
Post a Comment