Felvidék ja paastu/kannatusaja kirikud

Nädalivahetus oli jälle kombekohaselt kirandulásitamise aeg. Õppereis piiritagustesse Ungari küladesse Slovakkias ehk Felvidékisse. Mängisin Googlemapsiga ka, tulemus selline.
Algas nagu leivareis - vesiveski ja pagaritöökoja (säärane traditsiooniline, perekondlik äri, mille pagarionu paari kuu pärast kinni paneb ja pensionile läheb). Ja siis muutus kirikute-reisiks ja jäigi. Ja juba-juba mul on kõik need kirikud peas sassis mis sassis, ma arvan, et mõniteist tuli kokku küll. Mu hingeilm kõlksub praegu kuidaski väga kokku nonde kirikute paastuaja violetsete altarikatetega. Jõudsin mõelda ja tänulik olla ja orelimängu peale hakkasin peaaegu nutma, tohutult puudutas.

Esimesel õhtul sattusime kogematasel kombel - jutuvestmisele! See on nüüd küll minu määratlus, kes ma jutuvestmist professionaalsest kretinismist iga nurga peal näen, aga minu jaoks oli jutuvestmine mis jutuvestmine. Ööbisime säärases kohas - žanriks ma nimetaks villa-ühikas. Ungarikeelse erakätes oleva kesk-ametikooli ühikas. Ja vot selle peremees Boldizsar, tema kooli asutamise lugu ja slovakkia ungarlaste lugu väga kiiresti jutuvestmiseks kiskuski. Võluv, veenev, tugev, karismaatiline. Ja miskil hetkel sa ei saa enam aru, kus on enam-vähem "tõe", puhta ideoloogilisuse ja oma loo maksmapanemise piir. Läbi raskuste kooli poole - oli üks lugu, täiesti usutav, säärane kihvt ja idealistlik. Teine lugu oli assimileeruvate ja assimileeritavate ungarlaste lugu, mis jooksis muude lugude all ja taustal ju nagunii. Seisukohad olid tal säärased kummalised, mina nimetaks ikks üsna marurahvuslaseks, konservatiiviks ka. Mõtlesin seda juttu kuulates - kuidas emakeelse keskhariduse puudumine assimileerib ja kui halb see on - päris palju eesti hariduspoliitika peale. No see eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes koolides pole ju midagi muud kui seesama assimileerimisüritus. Taustad on muidugi erinevad, tahaks ma eestlasena väita, aga püüe on suuresti sama.

Allpool fotod (kõik Patricialt):
1. meie rahvusvaheline seltskond: Koppány (noormees ungari-argentiina-saksa juurte/seostega), mina ja Pauline Prantsusmaalt - ja fotoka taga Patricia, kes on Prantsusmaal kasvanud ungarlane
2. selline võrratu memm, milliseks minagi kord saada tahaks - ilusate kortsude ja hästi elatud eluga, sündinud 1932
3. kodu õnnistus:
Kus on usk, seal on armastus
Kus on armastus, seal on rahu
Kus on rahu, seal on õnnistus
Kus on õnnistus, seal on Jumal
Kus on Jumal
seal pole puudust/vajadusi


Teisel päeval käisime muuhulgas Csitári mägede jalamil, kust Kodály Zoltán "kogus ja maailmakuulsaks tegi" A Csitári hegyek alatt nimelise rahvalaulu. Üks päris huvitav versioon on see - koos animatsiooniga, ja vähemalt mitte ooperivariant.

Selle reisi ajal jõudsin veel väga-väga austama õppida etnoloogia instituudi juhatajat - peale selle et uskumatult tark mees, kelle rangust õppejõuna vist pisut kardetakse, aga ka väga-väga tore inimene. Oleks ühes kirikus peaaegu käised üles käärinud ja orelit mängima hakanud. Haris ja juhtis tähelepanu lõputult. Luges ette asjakohaseid kõnesid, Pázmányilt. Näitas ette meisterlikku intervjueerimis- ja kohalikel käisesthaaramise tehnikat.

Fotol: Mohay Tamás intézetigazgató

Lõpuks ma olin omadega üsna läbi, sellest paastuaja atmosfäärist, tohutust info- ja elamustetulvast, kolmest päevast ju tegelikult võõraste inimeste keskel. Aga ma sain pool väikest varvast jälle ühe uue maailma ukse vahele, väga huvitav ja hariv oli. Ja endassekukkumise ajana isiklikus mõttes ka väga arendav.

Keelatud pilt, tegelikult selles kirikus pildistada ei lubatud.


Kui ma oleks teistmoodi blogija, siis ma oleks siin kõik need kirikud kirja pannud ja üles lugenud ja puistanud käisest fakte. Aga mina näe ei ole.