Mina ja Ungari

saame minu viimase Ungari-nädala puhul jälle märksa paremini läbi.
Ilus on siin linnas kõikide nende jõulukaunistuste säras. Tõesti on ilusad - kasiino hangulatist (vilgub-vilgub-punane-roheline-sinine-kollane-kuld-kard) on suudetud täitsa osavalt hoiduda.
Ja pühapä sadas lörtsi - praegugi on maas valge kirmekesekene.
Ja ma võtan allesjäänud aega kuidagi ahne läikega silmis - et kõigest veel viimast võtta. Kõik proovimata asjad veel ära proovida. Eile käisin näituseks Anna fürdős - Türgi-tüüpi spaas, kuhu ma siiani polnud jõudnud. Peamiselt sauna pärast. Ja oli üsna saun, Aurale vast annab enam-vähem silmad ette. Kürtos kalacsi proovisin lõpuks ära - see on selline hiigelsuur rullsai. Kaneeliga KK maitseb näituseks üsna niimoodi nagu üks korralik kaneelisai. Ühes "töölisnoorte kõrtsis" käisin Liisidega, kus käimata ei tohi ka nagu hästi Szegedist ära minna. Niiet sihuke ablas aeg on.
Kooliga on põhimõttelikult ühel pool - üks hinne veel homme üles korjata. Ja ei saa öelda, et nad mind alahinnanud oleks. Olen saanud neli väga kerget 5. Mis minu viimase semestri õppetoetuse-lootusele teeb muidugi ainult head.
Kõik need "viimased" (viimane tund, viimane istumine x-seltskonnaga, viimane kohtumine z-ga) on kuidaski toredad, ja üldse pole kurb ka. Oma peas olen juba vaat et rohkem Eestis ja Tartus ja plaanin edasist elu.
Hästi tänulik olen küll, kõigile neile, kes siin on kuidaski aidanud või muidu toredad olnud. Ja neid pole üldse mitte vähe.

Otsime Tartusse kodu!

Head ja odavat (3000 kuus on vast absoluutne hinnapiir), kesklinna lähedal. Kahele. Lembeinimese lahendus sobib, aga päris tikutoosis ei taha elada. Pesumasin ja külmkapp on väga vajalikud. Ja sanitaarne kord - et midagi ei tilguks, logiseks, laseks läbi ega hallitaks-seenetaks.
Teab keegi - või kellegi keegi - mõnd sellist kodu, mis meid otsib?

Tahan koju! ja toredad koolilapsed

Viimastel nádalatel on jamasid kuidagi nii palju olnud, et juba vága tahaks koju. Sinna, kus on keeleliselt lihtsam enese ja oma óiguste eest seista ja kus ma oskan váhemalt halvasti öelda vói lábi sóimata, kui keski ikka vága varbale astub. Siin on justkui kohustus tánada viisakalt ka neid ametnikke, kes sind mitte kuidagi aidata ei oska-taha-suuda-viitsi-saa. On olnud selliseid asjatuid asjaajamisi, mille káigus lópuks selgub, et sulle anti lihtsalt valeinfot ja poleks üldse vaja olnud jamada. Ja kohe-kohe tuleb hakata jálle erasmuse paberitega jamama - mul ei ole teps mitte háid ootusi selle suhtes (vóimalik, et ma olen juba paranoiline ja kardan asjata). Siinne koordinaator náiteks olla Triinule váitnud, et kui me jaanuaris siia tagasi ei tule, tuleb ühe kuu stipp tagasi maksta. Ma loodan, et siiski mitte. Pole kuulnud, et keegi oleks maksnud, aga detsembris on tuldud ju küll ja küll. (Britt, oskad sa ákki kommenteerida? Vói kirjutasidki sa óppe lópukuupáevaks n. detsembri?) Eks náis. Póhi-peavalu valmistab Melinda-saaga. Ei taha siia ümber kirjutada, kellele olen halanud, sellele olen halanud. Niiet tahaks ennast Ungarist mónda aega válja puhata, et uuesti aru saada, mida kóike vóluvat ma selles riigis leian (ráágin, nagu abielukriisist:D). Ja Oma Inimesi, ja sauna ja vesipiipu telliksin ka jóuludeks-aastavahetuseks, palun!

Aga midaski head ka. Tána káisime ühes koolis Eestist ráákimas (3000 elanikuga asula ca 30 km Szegedist). Ja need lapsed olid nii tohutult toredad! Sellised 10-11 tuuris, kuulasid, ei loopinud tomatitega, párast küsisid tóesti siira huviga, nóudsid autogramme ja msn-i aadresse. Saime oma 15 minti kuulsust ja tóeliselt hea elamuse. Me olime ikka vága vólutud. Ja neile ilmselgelt meeldis ka. Kuni on selliseid koole ja kodusid ja asulaid, kus kasvavad sellised lapsed, seni ei láhe maailm hukka, ma ütlen! Ilmselt nad oma igapáevastes tundides ei pruugi nii kukupaid olla, aga mingi óhkkonna náite andis see kátte ikkagi. Nii palju siirast rikkumatut huvi (mida, ma loodan ei riku enam miski ára - kui nad veel nii suurelt nii toredad on). Ses koolis ja asulas üldse paistab üsna aktiivne juhtkond olevat, sellest teadupoolest oleneb ka tohutult, milline on óhkkond. Tundub, et nad tegutsevad ja taotlevad kóiksugu toetusi/arenguvóimalusi. Nii et vahelduseks selline tóesti hea elamus ka. Ja me vist saame endale házipálinkat!

Budapest

Neljapá óhtul käisin Andrási jutuõhtul. Tore oli, aru sain ka rohkem kui augustis. Aga too uurijaroll (ja no, keelepuudulikkus ikka tegelikult ka) segab kuulamisel ikka küll. Vahepeal tabasin ennast ikka mõtlemas selle peale, kuidas ma vaheajal inimestele juurde astun ja meiliaadressi palun, et neid oma küsimustikuga pommitada. Aga õnnestus - saak=6 meiliaadressi. Viisaastakuplaan nägi "vähemalt 5" ette. Andrási jutuvestmine on Pireti omast teatrisuse móttes ikka erinev küll (kuigi, ma játkuvalt jáán selle juurde, et asja tuum on sama) - mikrofon, lava, prozektor, márksa tuntavam saali ja lava piir. Ka paigad/saalid, niipalju kui ma tean, on teistsugused. Aga küllap on olemas vága erinevaid Andrási jutuvestmisi - tahaksin náha teda kusagil váikeses külas vestmas.

Párast láksime Kátliniga táncházi. Inimtüübid on tótt-öelda vága samad, mis náiteks Tartus Tiigi tánavas - on selliseid ilusaid hipisid ja veel ilusamaid seelikuid ja karvaseid ja vanu mehi ja váhemkarvaseid ja noori. Tüübid on ikka vága samad:)

Ja párast seda láksime ööelutuurile (ööd on neil seal pealinnas pikad). Ühes kvartalis on koos mitu-mitu alternatiiv klubi-pubi ja ma tantsisin üle hulga aja. Ja selline Budapest mulle vága meeldib. Turisti-Budapest náiteks eriti ei meeldi (Marini-Budapest meeldis kunagi küll - sealt see Ungari-asi alguse sai). Nii et kui me enne-árasóitu ööks majutust ei leia, siis váhemalt on, kuhu minna.

Majutusin Kátlini juures. Neil olid parasjagu korgid lábi, niiet pimedas. Aga mulle juba óhtul meeldis see korter. Ja páevavalges ka. Olnud ilmselgelt sihuke kunstnike pesa. Minu maitse jaoks natuke jaheda kliimaga (polnud 24 kraadi nagu minu toas), aga suurepárases kohas ja selline kunstihónguline.

Niipalju sedakorda.

Püüan päikest

Ja tõesti on, mida püüda. Ilus novembrikuu on minu jaoks uus kogemus. Vähemalt üle päeva meil päike särab. Ja kraade on kohati 20 ümber - täna näitas kraadiklaas lausa 25 - ilmselt küll päikese käes, aga ikkagi! Pimedaks läheb poole 5 paiku, aga see on enamasti päriselt ka päikese loojumine, mitte helehall-tumehall-kottpime jada. Nii et ma üritan päikesepaistet konserveerida - Eesti jaanuari ja veebruari jaoks juba ette ka.
Cukraszdadest ehk kohvikundusest rääkides olen tutvunud veel ühe täitsa uue nähtusega nagu MAITSVAD kreemikoogid. Ei midagi maximakoogilikku, vaid tõesti head, ja tõesti magusad. Ja siis veel jäätised ja kuum šokolaad ja kohv ja...Niiet ma olengi vaheldumisi koogitanud ja jooksnud-jalutanud-päikest püüdnud. Nii peaks enam-vähem tasakaalus olema.
Bogi sünnipäeva- ja minu ja Anna järelsünnipäevakook

Toitude magususega on üldse nii, et mis peab magus olema, see on kohati kõrvetavalt magus - Spordi šokolaad näituseks, mis mulle maitseb küll, aga on just selline kõrvetavalt magus, ja kohukesed on ka ikka väega magusad ja tee kõrvale antakse peoga suhkrupakikesi. Soolasusega on kohati samamoodi. Rääkimata rasvasusest, eksole. Nii et mu maitsemeel on küllap vist nüüd üsna rikutud. Olen hakanud muuhulgas kangemat kohvi tegema. Aga tervikuna on õige ungari kokakunst(ma ei mõtle sööklandust ega ka kodust õlikihti – see ei ole "igazi" ungari köök) ikka õige hea.

PS Ecolinesi bussiplaani kohaselt maabun Pärnus 21. detsembril kell 21.15

Lühiuudised

1. Täna oli nii ilus ilm, et hõiska ja laula. 16 kraadi. Päike säras.
2. Ungari-Eesti odavpiletite hankimisega on ikka janti kõvasti. Mats vast teab. Ikka veel pole meil midagi. On ainult lahtine, umbes 1150-kroonine PLAAN. Ja mulle ei meeldi, kui asjad lahtised on.
3. Käisin Grand Cafe-s head filmi vaatamas, slovaki filmipäevade raames - peaaegu oleksin isikliku sünkroontõlke saanud. Aga siis selgus, et ingliskeelsed supakad on ka. Nii kurb:()
4. Tõlkelaagrisse sel aastal ei lähe. Aga Aune läheb - niiet muljeid kuulen usaldusväärsest allikast ikka.
Ennyi.

Serbia pilte ja natuke juttu

Serbias käisime ka. Piir on Szegedist 12 kilomeetrit - ilmselgelt liiga lähedal, et mitte minna.
Tegelikult lubas Serbia-sissekande kirjutada Mats, niiet ma ainult hästi natukene kirjutan Oma Serbiat üles.



Serbide pealinn on minu arvates ilus, kordatehtud ja kuidaski värske olekuga, tunne oli eestilikum kui Ungaris. Näituseks toidupoodide valik ja väljapanek oli kodusem (kohtasime me peamiselt Stockmanni-tüüpi, sihukseid klantsitud poode) - õlipudelid ja sool ei trooninud aukohal ja piimatooted tundusid paremad. Enamiku söögikohtade ustel ilutsesid kaardimaksekleepsud. Ja isegi poodide lahtiolekuajad olid midagi Eesti ja Ungari vahepealset. Tegelikult oli vist nii, et kõigepealt tundus värske ja "kuidagi eestilikum" ja siis hakkasime juba ise paralleele otsima.
Siia panin praegu valiku meie ilusatest Serbia piltidest. Enamikul piltidel (need, mis ehk kunagi üles saavad, eksole) on hoopis mingi kolmas reis, ei minu ega Matsi muljete summa, vaid peamiselt see, mille me leidsime logu ja kummalise olevat (sest mis sa ikka ilusat ja/või turistidele mõeldut pildistad, eksole). Aga sellest lubas Mats muljetada.