Neljapá óhtul käisin Andrási jutuõhtul. Tore oli, aru sain ka rohkem kui augustis. Aga too uurijaroll (ja no, keelepuudulikkus ikka tegelikult ka) segab kuulamisel ikka küll. Vahepeal tabasin ennast ikka mõtlemas selle peale, kuidas ma vaheajal inimestele juurde astun ja meiliaadressi palun, et neid oma küsimustikuga pommitada. Aga õnnestus - saak=6 meiliaadressi. Viisaastakuplaan nägi "vähemalt 5" ette. Andrási jutuvestmine on Pireti omast teatrisuse móttes ikka erinev küll (kuigi, ma játkuvalt jáán selle juurde, et asja tuum on sama) - mikrofon, lava, prozektor, márksa tuntavam saali ja lava piir. Ka paigad/saalid, niipalju kui ma tean, on teistsugused. Aga küllap on olemas vága erinevaid Andrási jutuvestmisi - tahaksin náha teda kusagil váikeses külas vestmas.
Párast láksime Kátliniga táncházi. Inimtüübid on tótt-öelda vága samad, mis náiteks Tartus Tiigi tánavas - on selliseid ilusaid hipisid ja veel ilusamaid seelikuid ja karvaseid ja vanu mehi ja váhemkarvaseid ja noori. Tüübid on ikka vága samad:)
Ja párast seda láksime ööelutuurile (ööd on neil seal pealinnas pikad). Ühes kvartalis on koos mitu-mitu alternatiiv klubi-pubi ja ma tantsisin üle hulga aja. Ja selline Budapest mulle vága meeldib. Turisti-Budapest náiteks eriti ei meeldi (Marini-Budapest meeldis kunagi küll - sealt see Ungari-asi alguse sai). Nii et kui me enne-árasóitu ööks majutust ei leia, siis váhemalt on, kuhu minna.
Majutusin Kátlini juures. Neil olid parasjagu korgid lábi, niiet pimedas. Aga mulle juba óhtul meeldis see korter. Ja páevavalges ka. Olnud ilmselgelt sihuke kunstnike pesa. Minu maitse jaoks natuke jaheda kliimaga (polnud 24 kraadi nagu minu toas), aga suurepárases kohas ja selline kunstihónguline.
Niipalju sedakorda.
Monday, November 23, 2009
Wednesday, November 18, 2009
Püüan päikest
Ja tõesti on, mida püüda. Ilus novembrikuu on minu jaoks uus kogemus. Vähemalt üle päeva meil päike särab. Ja kraade on kohati 20 ümber - täna näitas kraadiklaas lausa 25 - ilmselt küll päikese käes, aga ikkagi! Pimedaks läheb poole 5 paiku, aga see on enamasti päriselt ka päikese loojumine, mitte helehall-tumehall-kottpime jada. Nii et ma üritan päikesepaistet konserveerida - Eesti jaanuari ja veebruari jaoks juba ette ka.
Cukraszdadest ehk kohvikundusest rääkides olen tutvunud veel ühe täitsa uue nähtusega nagu MAITSVAD kreemikoogid. Ei midagi maximakoogilikku, vaid tõesti head, ja tõesti magusad. Ja siis veel jäätised ja kuum šokolaad ja kohv ja...Niiet ma olengi vaheldumisi koogitanud ja jooksnud-jalutanud-päikest püüdnud. Nii peaks enam-vähem tasakaalus olema.
Bogi sünnipäeva- ja minu ja Anna järelsünnipäevakook
Cukraszdadest ehk kohvikundusest rääkides olen tutvunud veel ühe täitsa uue nähtusega nagu MAITSVAD kreemikoogid. Ei midagi maximakoogilikku, vaid tõesti head, ja tõesti magusad. Ja siis veel jäätised ja kuum šokolaad ja kohv ja...Niiet ma olengi vaheldumisi koogitanud ja jooksnud-jalutanud-päikest püüdnud. Nii peaks enam-vähem tasakaalus olema.
Bogi sünnipäeva- ja minu ja Anna järelsünnipäevakook
Toitude magususega on üldse nii, et mis peab magus olema, see on kohati kõrvetavalt magus - Spordi šokolaad näituseks, mis mulle maitseb küll, aga on just selline kõrvetavalt magus, ja kohukesed on ka ikka väega magusad ja tee kõrvale antakse peoga suhkrupakikesi. Soolasusega on kohati samamoodi. Rääkimata rasvasusest, eksole. Nii et mu maitsemeel on küllap vist nüüd üsna rikutud. Olen hakanud muuhulgas kangemat kohvi tegema. Aga tervikuna on õige ungari kokakunst(ma ei mõtle sööklandust ega ka kodust õlikihti – see ei ole "igazi" ungari köök) ikka õige hea.
PS Ecolinesi bussiplaani kohaselt maabun Pärnus 21. detsembril kell 21.15
Monday, November 9, 2009
Lühiuudised
1. Täna oli nii ilus ilm, et hõiska ja laula. 16 kraadi. Päike säras.
2. Ungari-Eesti odavpiletite hankimisega on ikka janti kõvasti. Mats vast teab. Ikka veel pole meil midagi. On ainult lahtine, umbes 1150-kroonine PLAAN. Ja mulle ei meeldi, kui asjad lahtised on.
3. Käisin Grand Cafe-s head filmi vaatamas, slovaki filmipäevade raames - peaaegu oleksin isikliku sünkroontõlke saanud. Aga siis selgus, et ingliskeelsed supakad on ka. Nii kurb:()
4. Tõlkelaagrisse sel aastal ei lähe. Aga Aune läheb - niiet muljeid kuulen usaldusväärsest allikast ikka.
Ennyi.
2. Ungari-Eesti odavpiletite hankimisega on ikka janti kõvasti. Mats vast teab. Ikka veel pole meil midagi. On ainult lahtine, umbes 1150-kroonine PLAAN. Ja mulle ei meeldi, kui asjad lahtised on.
3. Käisin Grand Cafe-s head filmi vaatamas, slovaki filmipäevade raames - peaaegu oleksin isikliku sünkroontõlke saanud. Aga siis selgus, et ingliskeelsed supakad on ka. Nii kurb:()
4. Tõlkelaagrisse sel aastal ei lähe. Aga Aune läheb - niiet muljeid kuulen usaldusväärsest allikast ikka.
Ennyi.
Thursday, November 5, 2009
Serbia pilte ja natuke juttu
Serbias käisime ka. Piir on Szegedist 12 kilomeetrit - ilmselgelt liiga lähedal, et mitte minna.
Tegelikult lubas Serbia-sissekande kirjutada Mats, niiet ma ainult hästi natukene kirjutan Oma Serbiat üles.
Serbide pealinn on minu arvates ilus, kordatehtud ja kuidaski värske olekuga, tunne oli eestilikum kui Ungaris. Näituseks toidupoodide valik ja väljapanek oli kodusem (kohtasime me peamiselt Stockmanni-tüüpi, sihukseid klantsitud poode) - õlipudelid ja sool ei trooninud aukohal ja piimatooted tundusid paremad. Enamiku söögikohtade ustel ilutsesid kaardimaksekleepsud. Ja isegi poodide lahtiolekuajad olid midagi Eesti ja Ungari vahepealset. Tegelikult oli vist nii, et kõigepealt tundus värske ja "kuidagi eestilikum" ja siis hakkasime juba ise paralleele otsima.
Siia panin praegu valiku meie ilusatest Serbia piltidest. Enamikul piltidel (need, mis ehk kunagi üles saavad, eksole) on hoopis mingi kolmas reis, ei minu ega Matsi muljete summa, vaid peamiselt see, mille me leidsime logu ja kummalise olevat (sest mis sa ikka ilusat ja/või turistidele mõeldut pildistad, eksole). Aga sellest lubas Mats muljetada.
Tegelikult lubas Serbia-sissekande kirjutada Mats, niiet ma ainult hästi natukene kirjutan Oma Serbiat üles.
Serbide pealinn on minu arvates ilus, kordatehtud ja kuidaski värske olekuga, tunne oli eestilikum kui Ungaris. Näituseks toidupoodide valik ja väljapanek oli kodusem (kohtasime me peamiselt Stockmanni-tüüpi, sihukseid klantsitud poode) - õlipudelid ja sool ei trooninud aukohal ja piimatooted tundusid paremad. Enamiku söögikohtade ustel ilutsesid kaardimaksekleepsud. Ja isegi poodide lahtiolekuajad olid midagi Eesti ja Ungari vahepealset. Tegelikult oli vist nii, et kõigepealt tundus värske ja "kuidagi eestilikum" ja siis hakkasime juba ise paralleele otsima.
Siia panin praegu valiku meie ilusatest Serbia piltidest. Enamikul piltidel (need, mis ehk kunagi üles saavad, eksole) on hoopis mingi kolmas reis, ei minu ega Matsi muljete summa, vaid peamiselt see, mille me leidsime logu ja kummalise olevat (sest mis sa ikka ilusat ja/või turistidele mõeldut pildistad, eksole). Aga sellest lubas Mats muljetada.
Õ-tähtedega
Vahepeal oli koolivaheaeg ja Mats oli päris pikalt külas, tuuritasime ringi, kokkas(ime). Sihuke tihe programm oli.
Vaheaeg algas 23. oktoobriga, mis on neil siin riigipüha - siis sai alguse 1956. aasta ülestõus ja 89. aastal taastati sel päeval iseseisvus. Meie käisime Ópustaszeris - madjarite ajalugu tutvustavas vabaõhupargis.
24. ja laupäev oli pühendet koogiküpsetamisele. Et minu koduse ühisköögi ahi on ilmselt aastaid kõiksugu erinevaid õli- ja rasvaroogasid näinud (loe: rantott eri versioonides), nii et mina seda tulekahju hirmus kasutada ei julge - siis küpsetasime Milka juures. Milka on pärit Põhja-Soomest, niiet küllap teab, mida teha, kui metsas karu kohtab. Erasmuslane. Selline põhjamaine koogiküpsetung oli - Milka hispaanlasest korterikaaslane oli ära, nii et polnud kedagi, kes imestanuks, kui (suhteliselt) vaikselt võivad koogitada-teetada-juttu ajada 5 inimest (mina, Mats, Milka, Aune ja Kristiina). Just selline mõnus köögilaua-istumine oli, et võib täitsa kuss ka olla, ja ikka on hea. Ja sa tead, et kõik saavad neist jutupausidest aru. Koogiga läksime kõrtsi mu sünnipäevaõhtut tähistama - siin on vähemasti üks selline, kuhu võib rahulikult oma koogiga minna.
Selgus, et naaberlaua hispaanlane, kes osutus erasmuslaseks, on pärit kusagilt Granada lähedalt. Ja kui me siis ütlesime, et oleme sealkandis käinud (teise korraga õnnestus Jaen-i kurgu-haa arusaadavalt välja hääldada), siis selgus, et just Jaeni see "Granada lähedal olev" koht tähendabki. Mulle sellised kokkusattumused meeldivad, tundus, nagu Anne ja oliivimaa tervitanuks ühekorraga. Anne oli õigupoolest just natuke enne seda helistanud.
Ühe kultuurilise tähelepaneku tegin veel. Kas keegi on näinud foto- või videokaamera eest pagevat itaallast või hispaanlast? Mina näiteks ei ole. See on vist ka sihuke põhjapoolne kiiks.
Vaheaeg algas 23. oktoobriga, mis on neil siin riigipüha - siis sai alguse 1956. aasta ülestõus ja 89. aastal taastati sel päeval iseseisvus. Meie käisime Ópustaszeris - madjarite ajalugu tutvustavas vabaõhupargis.
24. ja laupäev oli pühendet koogiküpsetamisele. Et minu koduse ühisköögi ahi on ilmselt aastaid kõiksugu erinevaid õli- ja rasvaroogasid näinud (loe: rantott eri versioonides), nii et mina seda tulekahju hirmus kasutada ei julge - siis küpsetasime Milka juures. Milka on pärit Põhja-Soomest, niiet küllap teab, mida teha, kui metsas karu kohtab. Erasmuslane. Selline põhjamaine koogiküpsetung oli - Milka hispaanlasest korterikaaslane oli ära, nii et polnud kedagi, kes imestanuks, kui (suhteliselt) vaikselt võivad koogitada-teetada-juttu ajada 5 inimest (mina, Mats, Milka, Aune ja Kristiina). Just selline mõnus köögilaua-istumine oli, et võib täitsa kuss ka olla, ja ikka on hea. Ja sa tead, et kõik saavad neist jutupausidest aru. Koogiga läksime kõrtsi mu sünnipäevaõhtut tähistama - siin on vähemasti üks selline, kuhu võib rahulikult oma koogiga minna.
Selgus, et naaberlaua hispaanlane, kes osutus erasmuslaseks, on pärit kusagilt Granada lähedalt. Ja kui me siis ütlesime, et oleme sealkandis käinud (teise korraga õnnestus Jaen-i kurgu-haa arusaadavalt välja hääldada), siis selgus, et just Jaeni see "Granada lähedal olev" koht tähendabki. Mulle sellised kokkusattumused meeldivad, tundus, nagu Anne ja oliivimaa tervitanuks ühekorraga. Anne oli õigupoolest just natuke enne seda helistanud.
Ühe kultuurilise tähelepaneku tegin veel. Kas keegi on näinud foto- või videokaamera eest pagevat itaallast või hispaanlast? Mina näiteks ei ole. See on vist ka sihuke põhjapoolne kiiks.
Saturday, October 17, 2009
Cimbaliband ja Berecz András
Eilne intervjuu láks vististi táitsa korda. Mul on nüüd 2 tundi vestlust - vói pigem Andrási juttu - lindis. Küsimusi on sekka suhteliselt váhe. Eks ma siis nutan natuke, kui ma litereerima hakkan kogu seda kupatust. Tánamisnurga korras olgu saadet tervitused Bogile, kes diktofoni laenas (ja ehk laenab edaspidigi) ja mu küsimusi parandas.
Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.
Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.
Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.
Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.
Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.
Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.
Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.
Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.
Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.
Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.
Thursday, October 15, 2009
Cseh Tamás
Vahel on mitu korda páevas raamatukogus káia páris soodne - tána nt olen saanud degusteerijatüdrukute (kas hambapastat degusteeritakse? vói mis sellega tehakse?) 3 proovituubi hambapastat. Kui veel paar korda tuleksin ja láheksin, saaks ehk páris pika aja hambapastavaru.
Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.
Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.
Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.
Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.
Subscribe to:
Posts (Atom)