Püüan päikest

Ja tõesti on, mida püüda. Ilus novembrikuu on minu jaoks uus kogemus. Vähemalt üle päeva meil päike särab. Ja kraade on kohati 20 ümber - täna näitas kraadiklaas lausa 25 - ilmselt küll päikese käes, aga ikkagi! Pimedaks läheb poole 5 paiku, aga see on enamasti päriselt ka päikese loojumine, mitte helehall-tumehall-kottpime jada. Nii et ma üritan päikesepaistet konserveerida - Eesti jaanuari ja veebruari jaoks juba ette ka.
Cukraszdadest ehk kohvikundusest rääkides olen tutvunud veel ühe täitsa uue nähtusega nagu MAITSVAD kreemikoogid. Ei midagi maximakoogilikku, vaid tõesti head, ja tõesti magusad. Ja siis veel jäätised ja kuum šokolaad ja kohv ja...Niiet ma olengi vaheldumisi koogitanud ja jooksnud-jalutanud-päikest püüdnud. Nii peaks enam-vähem tasakaalus olema.
Bogi sünnipäeva- ja minu ja Anna järelsünnipäevakook

Toitude magususega on üldse nii, et mis peab magus olema, see on kohati kõrvetavalt magus - Spordi šokolaad näituseks, mis mulle maitseb küll, aga on just selline kõrvetavalt magus, ja kohukesed on ka ikka väega magusad ja tee kõrvale antakse peoga suhkrupakikesi. Soolasusega on kohati samamoodi. Rääkimata rasvasusest, eksole. Nii et mu maitsemeel on küllap vist nüüd üsna rikutud. Olen hakanud muuhulgas kangemat kohvi tegema. Aga tervikuna on õige ungari kokakunst(ma ei mõtle sööklandust ega ka kodust õlikihti – see ei ole "igazi" ungari köök) ikka õige hea.

PS Ecolinesi bussiplaani kohaselt maabun Pärnus 21. detsembril kell 21.15

Lühiuudised

1. Täna oli nii ilus ilm, et hõiska ja laula. 16 kraadi. Päike säras.
2. Ungari-Eesti odavpiletite hankimisega on ikka janti kõvasti. Mats vast teab. Ikka veel pole meil midagi. On ainult lahtine, umbes 1150-kroonine PLAAN. Ja mulle ei meeldi, kui asjad lahtised on.
3. Käisin Grand Cafe-s head filmi vaatamas, slovaki filmipäevade raames - peaaegu oleksin isikliku sünkroontõlke saanud. Aga siis selgus, et ingliskeelsed supakad on ka. Nii kurb:()
4. Tõlkelaagrisse sel aastal ei lähe. Aga Aune läheb - niiet muljeid kuulen usaldusväärsest allikast ikka.
Ennyi.

Serbia pilte ja natuke juttu

Serbias käisime ka. Piir on Szegedist 12 kilomeetrit - ilmselgelt liiga lähedal, et mitte minna.
Tegelikult lubas Serbia-sissekande kirjutada Mats, niiet ma ainult hästi natukene kirjutan Oma Serbiat üles.



Serbide pealinn on minu arvates ilus, kordatehtud ja kuidaski värske olekuga, tunne oli eestilikum kui Ungaris. Näituseks toidupoodide valik ja väljapanek oli kodusem (kohtasime me peamiselt Stockmanni-tüüpi, sihukseid klantsitud poode) - õlipudelid ja sool ei trooninud aukohal ja piimatooted tundusid paremad. Enamiku söögikohtade ustel ilutsesid kaardimaksekleepsud. Ja isegi poodide lahtiolekuajad olid midagi Eesti ja Ungari vahepealset. Tegelikult oli vist nii, et kõigepealt tundus värske ja "kuidagi eestilikum" ja siis hakkasime juba ise paralleele otsima.
Siia panin praegu valiku meie ilusatest Serbia piltidest. Enamikul piltidel (need, mis ehk kunagi üles saavad, eksole) on hoopis mingi kolmas reis, ei minu ega Matsi muljete summa, vaid peamiselt see, mille me leidsime logu ja kummalise olevat (sest mis sa ikka ilusat ja/või turistidele mõeldut pildistad, eksole). Aga sellest lubas Mats muljetada.

Õ-tähtedega

Vahepeal oli koolivaheaeg ja Mats oli päris pikalt külas, tuuritasime ringi, kokkas(ime). Sihuke tihe programm oli.

Vaheaeg algas 23. oktoobriga, mis on neil siin riigipüha - siis sai alguse 1956. aasta ülestõus ja 89. aastal taastati sel päeval iseseisvus. Meie käisime Ópustaszeris - madjarite ajalugu tutvustavas vabaõhupargis.

24. ja laupäev oli pühendet koogiküpsetamisele. Et minu koduse ühisköögi ahi on ilmselt aastaid kõiksugu erinevaid õli- ja rasvaroogasid näinud (loe: rantott eri versioonides), nii et mina seda tulekahju hirmus kasutada ei julge - siis küpsetasime Milka juures. Milka on pärit Põhja-Soomest, niiet küllap teab, mida teha, kui metsas karu kohtab. Erasmuslane. Selline põhjamaine koogiküpsetung oli - Milka hispaanlasest korterikaaslane oli ära, nii et polnud kedagi, kes imestanuks, kui (suhteliselt) vaikselt võivad koogitada-teetada-juttu ajada 5 inimest (mina, Mats, Milka, Aune ja Kristiina). Just selline mõnus köögilaua-istumine oli, et võib täitsa kuss ka olla, ja ikka on hea. Ja sa tead, et kõik saavad neist jutupausidest aru. Koogiga läksime kõrtsi mu sünnipäevaõhtut tähistama - siin on vähemasti üks selline, kuhu võib rahulikult oma koogiga minna.




Selgus, et naaberlaua hispaanlane, kes osutus erasmuslaseks, on pärit kusagilt Granada lähedalt. Ja kui me siis ütlesime, et oleme sealkandis käinud (teise korraga õnnestus Jaen-i kurgu-haa arusaadavalt välja hääldada), siis selgus, et just Jaeni see "Granada lähedal olev" koht tähendabki. Mulle sellised kokkusattumused meeldivad, tundus, nagu Anne ja oliivimaa tervitanuks ühekorraga. Anne oli õigupoolest just natuke enne seda helistanud.

Ühe kultuurilise tähelepaneku tegin veel. Kas keegi on näinud foto- või videokaamera eest pagevat itaallast või hispaanlast? Mina näiteks ei ole. See on vist ka sihuke põhjapoolne kiiks.

Cimbaliband ja Berecz András

Eilne intervjuu láks vististi táitsa korda. Mul on nüüd 2 tundi vestlust - vói pigem Andrási juttu - lindis. Küsimusi on sekka suhteliselt váhe. Eks ma siis nutan natuke, kui ma litereerima hakkan kogu seda kupatust. Tánamisnurga korras olgu saadet tervitused Bogile, kes diktofoni laenas (ja ehk laenab edaspidigi) ja mu küsimusi parandas.

Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.

Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.

Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.

Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.

Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.

Cseh Tamás

Vahel on mitu korda páevas raamatukogus káia páris soodne - tána nt olen saanud degusteerijatüdrukute (kas hambapastat degusteeritakse? vói mis sellega tehakse?) 3 proovituubi hambapastat. Kui veel paar korda tuleksin ja láheksin, saaks ehk páris pika aja hambapastavaru.

Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.

Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.

Kolmandat páeva sajab

Pühapáeval, kui oli esimene vihmapáev, tegin avastuse - vihm mulle táitsa meeldib, kui teda vahel-harva náeb. Eile tegin járgmise avastuse kohe otsa, et "vahel-harva" táhendab ühe páeva kaupa. Ja tána ei meeldi vihm-tuul-külm enam üldse-kohe-mitte. Vaatasin just ilmateatesaiti, ja ajab natuke hirmu nahka küll - "ekstreemne, talvine ilm on tulemas" ütleb pealkiri. Tána juba on selline brrr...eesti sügis meil siin. Ja suurtorm ehk nagyvihár ka.

Aga toredatest asjadest ka. Eile sain náituseks kosmeetiku-elamuse. Láksin oma igakuisele kulmuvárvimisele ja alustuseks sirutas kosmeetik minu poole káe. Pakkusin talle vihmavarju - et ákki tilgub ja ta tahab kusagile ára panna. Aga ta tegi ruttu selgeks, et káe sirutas ta tutvumiseks, ja vihmavarju vóin ma rahulikult pórandale panna. Tool oli ka kuidagi iseáranis mugav, ja ta viitsis mökerdada vaseliiniga, et nahk várviga kokku ei láheks. Ja tegi seda hirmsat pulbriteed, et ma vahepeal ei igavleks, kui várv parasjagu mójub. Kusjuures ei mingeid münditrikke - niipalju kui ma raha tagasi tahtsin, niipalju sain ka. Ostis mu ára küll - sinna láhen ma veel tagasi.

Ja vahelduseks kohtasin toredat, Tartu-stiilis óppeosakonna-tütarlast ka, kes kóigepealt teadis, kuidas süsteemid toimivad ja teiseks regas mind ka óppeinfosüsteemis ainetele, et ma saaks oma kursusefoorumitele ligipáásu. Vága abi küll ei olnud, sest süsteem, kontrollisin, játkuvalt ei lase mind sisse - aga váhemalt ma tean, et kóik on ok ja ma saan oma punktid semestri lópus kátte. ETRiga vói ETRita.

Olen elanud üsna kooli/asjalike-asjade-tegemise sóltuvuses elu, aga munkamánia siin ei ole üldse nii karm asi, kui Tartus. Esiteks seda kóike ei ole nii palju. Teiseks saab minna ujuma vói vara magama , kui üle viskab (AURA, eksole, maksab; ja kell 22.30 Eestis magama minna on ka imelik) vói juba varem korraldada end kusagile külla/muidu óue - vói on juba mingi üritus plaanis. Ja raamatukogu pannakse ka kell 8 kinni. Kórvalepóikena - arvuti, st ka muusika puudumine mójub mulle vist niimoodi, et ma kodus pea pidevalt ümisen midagi. Endale tundub peaaegu et armas.

Üks neist asjalike-asjade projektidest on proovitólge, mida ma teha pusin. Jaanuaris tuleb Balatoni ááres jálle tólkelaager, ja tahaks kangesti sinna pááseda (aga eks see natuke nii on, et kui ei pááse, siis on kahju - ja proovin járgmine aasta jálle; ja kui páásen, siis on natuke hirmus, siis tekib páriselt vastutus teksti ees). Ideaalvariandis saame Aunega mólemad, ja siis on váhemalt koos natukene hirmus.

Kirjanikust, kes sel aastal tólkimisele tuleb, juba olen vága vaimustuses. Sellest kirjatükist, mis ma endale prooviks vótsin, sellest ka. Zanrimááratlus on vististi "luule proosas" ja kirjutab ta umbes nii, nagu mina ehk kirjutaksin, kui ma kirjutaksin. Seksi oleks minu kirjutatus küllap váhem, aga muidu jah, umbes nii (isegi need lóputud komad ja tekst, mis muudkui kulgeb ja kulgeb, tundub mulle tuttavlik). Lóike, mis juba varem on tólgitud, saab lugeda siit: http://www.heemp.org/et/node/87
Minu meelest ilus-ilus. Iseasi, kas ja kui palju mu ungari ja eesti keel selle kupatuse válja kannavad.

Muinasjutuvestmisendusega olen tegelnud niipalju, et koostasin intervjuuküsimused eesti ja ungari keeles - reedel láhen Budapesti Berecz Andrásit intervjueerima. Hoidke mulle pöialt!
Ja siis tuleb Mats ja koolivaheaeg ja ilusam ilm, ma loodan, ja mu munkamánia láheb puhkusele.