Eelmisel kolmapä-l käisin esimest korda jooksmas - sillajooksuks ristisin (Margiti sild - Kettsild - Margiti sild). Ja pühapäeval käisin Margiti saarel jooksmas. Seal on täitsa korralik jooksurada.

Neljapä oli väga kooline päev - ja hakkabki olema väga kooline - aga hästi tore. Sain kuhjatäie informatsiooni asjade kohta, mida tõepoolest tasub teada. Kuhu ja millal minnakse etno õppetooliga kirandulni, näituseks.
Reedest esmaspäevani olen olnud Eesti lainel. Reedel käisime Liisidega väljas veinitamas ja ütlemata tore ja huvitav oli. Laupäeval tegin oma korterilepingu ära ja korraldasin endale bussiekskursiooni ühistranspordiga täiesti x-kohta - ja sama targalt tagasi. Ja siis läksin Eesti Instituuti kudumiskluppi - ega kudunud kriipsugi - oleks võind vähemalt oma kindad ära parandada, aga isegi selle unustasin ä. Kudumisklubis oli a) minu keskkooliaegne inglise keele õpetaja, kes mind hästi mäletas - mida ei saa mitte öelda minu kohta b)naine, kes mõned aastad tagasi töötas Varssavis Eesti saatkonnas ja väljastas mulle kojupöördumistunnistuse, pärast seda kui meie kotid olid Bratislavas minema sõitnud c) FB lubaduste põhjal lootsin näha ka toda naist, kelle novelliga ma tõlkelaagris edasi tegelema hakkan - musta tõlke tegin Eestis novembri algul. Harangi Andreat siiski polnud. Maailm on uskumatult pisikene, ütlen ma! Pärast läksime Kai ja Liisiga õhtustama. Kõrtside ja söögikohtadega on siin nii, et pärast haised sa lootusetult suitsu järgi - see sees suitsetamise keeld on Eestis ikka väga mõistlik.

Pühapäeval käisin saatkonnas valimas. Ja kohvetamas sihukeses seltskonnas, et kuulsin üht-teist mustlasprobleemist ja mustlaste tööhõivest. Und jooksmas käisin.
Eile oli jälle Eesti-päev - Eesti Instituudis vaatsime "Nimesid marmortahvlil". Ja ma ei mäletanudki, et see film esindab nii tüüpilist romantikat eesti moodi - noid pilke ja põõsa tagant piilumist ja hillitsetust. Mis on eestlase pilguga vaadates ju armas. Aga suures plaanis ikka väga naiivne on see eesti heroilis-romantiliste ajaloofilmide kood. Ja tegelikult oli veel tänagi üsna Eesti-päev, lobisesime mitu tundi Edaga elust ja olust.
Selline ülevaade siis sedakorda - et ma ise ka pärast mäletaksin.

Magyarország - ílyen módon szeretem

Mõned päevad on olnud selline hõiskamise-aeg - mis on tore - asjad näivad vaikselt laabuvat. Ja inimesed on valdavalt toredad, ilusad ja head (mõtlesin ma eile õhtul, ja täna hommikul, ja ikka aeg-ajalt mõtlen nii :)) - nii minu Eesti inimesed, minu siinsed inimesed kui ka mõned täitsa suvalised inimesed. Muki, mu hõust, näituseks tegi mulle eile õhtul tatrapannkooke (spinatiga vist, sest nad olid rohelised...), täna on minu kord süüa teha. Ja inimesed ütlevad ilusti, kohati veidraid asju, aga häid; huvituvad, hoolivad. Või täpsemalt, mis ma ikka n-vormis kirjutan - te olete öelnud ilusaid asju ja huvitunud ja hoolinud - ja see on ütlemata soe tunne.

Järjest-järjest tulevad meelde nood asjad, mida ma siin riigis armastan. Kuidas (noor)mehed teevad uksi lahti 50 meetri kauguselt juba, mis on naljakas ja armas; või kuidas toidupoe kassiir huvitub sellest, kust ma tulen ja mida õpin ja soovib edu. Või suvaline naine, kellelt tänaval teed küsin.

Kooli mõttes olen seekord palju paremal stardipositsioonil kui Szegedis, kus ma kedagi ei teadnud ega tundnud - siin on, ka meie osakonnas, päris mitu (sh eestikeelset) inimest, keda ma Tartust tean. Nórat ehk julgen suisa sõbrannaks pidada :); ja Eda, küll hästi ungaristunud, aga tegelikult on ta päris-eestlane.
Tunniplaan veel päris paigas ei ole, aga kohe-varsti saab. Paberitega tuleb ka veel tegelda, nii Tartu suunal kui ka siin.

Ja veel inimtüüpidest rääkides - siin on üks õppejõud (kellega ma ka meilitsi asju ajasin - kiiresti said aetud, ja eba-ungarilikult asjalikult), kes on väga (TÜ folkloristika osakonna) Ergo moodi - kuni välimuse, soengu, loengupidamisstiili, liigutusteni välja. Väga kodune tunne oli - ma muidu ta loengut ei kavatse võtta, aga kui Tartu-igatsus peale tuleb, eks ma siis lähen ja kuulan :)

Kodu peaksin saama 1. märtsist, seni elan Muki pool.

Eile sain Péteriga kokku, põhimõtteliselt tandem-dasime. Ja ta soovitas üht seltskonnatantsu kursust. Täna lähen vaatan. Oleks aeg lõpuks, ammu olen tahtnud. Aune siin ka ütleb, et aega tuleb kasutada enese arendamiseks :D

Hommikul oli meil lumekirme maas, külm on!

Natuke ripakil tundega

...on need algused alati.
Samas ma olen ikka väga-väga hoolitsetud. Muki, too sloveeni tüdruk, on mind ikka tõsiselt oma tiiva alla võtnud. Reni ka (ja vajadusel oleks vast veel inimesi, kellelt abi paluda). Selline huvitav hoolitsetud tunne on. Mu eneseväljenduslaad on vist ikka üsna emotsionaalne või segadusseajav?, kui mind mitte tunda - eile käisime reggaekontserdil näituseks ja ta kogu aeg küsis, kas mul on kõik korras. Muidugi oli mul kõik korras!
Muki kohta veel niipalju, et olen ka mina hakanud oma inimesi (stereo)tüpiseerima. Nii et kui Kaisa meenutab oma olekult natukene Britti, siis Muki on Sloveenia versioon Katust. Olek - pidune, ja muidu ka - ja silmavaade, käitumislaad natukene. Ikka väega katulik :) Kuidagi tore on ära tunda.
Reedel käisin väega head nüüdistantsu etendust vaatamas tos teatris, kus Reni töötab. Füüsiline. Tehniliselt hea.
Vaadatud on 2 korterit, viimane väga meeldis. Mina ütlesin jah-sõna, nüüd jääb oodata, kas mina ka sobisin või tuleb homme keski ja tahab nt pikemaks ajaks vms.
Homme lähen kooli ja uurin, kes, mis, kus ja millal. Korda, rutiini, oma aega-ruumi ja paigasoleku tunnet igatsen. Väga. Samas ma olen ikka PALJU rahulikum ja easygoingum kui vast veel mõnda aega tagasi. Ja mul on hea meel enda üle. Nii väga ei põe. Tellisin endalt suuremat usaldust elu ja maailma vastu, usku, et asjad laabuvad ilma liigse tõmblemiseta. Ja vaikselt-vaikselt õpin uskuma. Ja laabubki. Ma tean.

BPs

Ega mul ju veel ühtki väga asjalikku asja öelda ei saa olla, eksole. "Aga mõni inimene polegi asjalik".
Niiet ma panen kirja tunde (mh olgu see loits ja tunde hoidmine) ja natuke muud pudi-padi.
Tunne on hea ja tugev ja vastuvõet. Tuleb hea poolaasta. Ma usun, ma kodustan selle linna ruttu. Tunne on selline. Reni - mu ungari sõbranna - korjas mu lennujaamast peale, ja juba see tekitas sihukese vastuvõet tunde. Ja imelik oli, et ungari keel pole enam mingi salakeel, millest keegi aru ei saa - möendustega saab seda nii kasutada Tartus - vaid just see keel, millest siin aru saadaksegi.
Majutun Muki, ühe sloveeni tüdruku juures. Siia tulin ka nagu koju, siit me viimati läksime ka :) Korteriväljavaated on üle tee, mis oleks tore ja eriti mugav. Aga ma praegu kohe üldse mitte ei viitsi selle pärast muretseda või üldse mõtteid keerutada. <= See muretus on midagi uut!
Tegin ja sõin just Matsi retsepti järgi salatit (kelle retsepte ma ikka siis kasutan) - hea on süüa, kui oled veel noor, ma ütlen. Ja pöttyösi sõin, Aunikene, kadesta :)!
Faktihuvilistele:
LOTi Tallinn-Varssavi liinil sõitis küll üsna väike ja kökats lennuk.
Sai võileiba ja õlut (saanuks ka veini või kohvi, teed, karastusjooke, mahla) ja kommi.
Varssav-Budapest liinil oli lennuk korralikum, menüü üsna sama.
Varssavi lennujaama mölafonide inglise keelest ei saa aru.
Ma olin nii õnnelik, kui ma BP lennukis korralikku ungari keelt kuulsin, selle kahtlase inglise keele asemel.

Ma usun, jalad hakkavad vaikselt maha saama, puhtfüüsiliselt juba. Muidu ehk ka. Ringikolamine tegi head, aga nüüd on ehk aeg natuke paiga peal olla. Natukene head rutiini ehk. Paratamatult kaasneb selle hea rutiiniga hulk asjaajamist, mis siin riigis ilmselt päris valutult minna ei saa. Aga ehk pääsen kuidaski kergemalt seekord. Vaim on hästi meelestatud.

Mina ja Ungari

saame minu viimase Ungari-nädala puhul jälle märksa paremini läbi.
Ilus on siin linnas kõikide nende jõulukaunistuste säras. Tõesti on ilusad - kasiino hangulatist (vilgub-vilgub-punane-roheline-sinine-kollane-kuld-kard) on suudetud täitsa osavalt hoiduda.
Ja pühapä sadas lörtsi - praegugi on maas valge kirmekesekene.
Ja ma võtan allesjäänud aega kuidagi ahne läikega silmis - et kõigest veel viimast võtta. Kõik proovimata asjad veel ära proovida. Eile käisin näituseks Anna fürdős - Türgi-tüüpi spaas, kuhu ma siiani polnud jõudnud. Peamiselt sauna pärast. Ja oli üsna saun, Aurale vast annab enam-vähem silmad ette. Kürtos kalacsi proovisin lõpuks ära - see on selline hiigelsuur rullsai. Kaneeliga KK maitseb näituseks üsna niimoodi nagu üks korralik kaneelisai. Ühes "töölisnoorte kõrtsis" käisin Liisidega, kus käimata ei tohi ka nagu hästi Szegedist ära minna. Niiet sihuke ablas aeg on.
Kooliga on põhimõttelikult ühel pool - üks hinne veel homme üles korjata. Ja ei saa öelda, et nad mind alahinnanud oleks. Olen saanud neli väga kerget 5. Mis minu viimase semestri õppetoetuse-lootusele teeb muidugi ainult head.
Kõik need "viimased" (viimane tund, viimane istumine x-seltskonnaga, viimane kohtumine z-ga) on kuidaski toredad, ja üldse pole kurb ka. Oma peas olen juba vaat et rohkem Eestis ja Tartus ja plaanin edasist elu.
Hästi tänulik olen küll, kõigile neile, kes siin on kuidaski aidanud või muidu toredad olnud. Ja neid pole üldse mitte vähe.

Otsime Tartusse kodu!

Head ja odavat (3000 kuus on vast absoluutne hinnapiir), kesklinna lähedal. Kahele. Lembeinimese lahendus sobib, aga päris tikutoosis ei taha elada. Pesumasin ja külmkapp on väga vajalikud. Ja sanitaarne kord - et midagi ei tilguks, logiseks, laseks läbi ega hallitaks-seenetaks.
Teab keegi - või kellegi keegi - mõnd sellist kodu, mis meid otsib?

Tahan koju! ja toredad koolilapsed

Viimastel nádalatel on jamasid kuidagi nii palju olnud, et juba vága tahaks koju. Sinna, kus on keeleliselt lihtsam enese ja oma óiguste eest seista ja kus ma oskan váhemalt halvasti öelda vói lábi sóimata, kui keski ikka vága varbale astub. Siin on justkui kohustus tánada viisakalt ka neid ametnikke, kes sind mitte kuidagi aidata ei oska-taha-suuda-viitsi-saa. On olnud selliseid asjatuid asjaajamisi, mille káigus lópuks selgub, et sulle anti lihtsalt valeinfot ja poleks üldse vaja olnud jamada. Ja kohe-kohe tuleb hakata jálle erasmuse paberitega jamama - mul ei ole teps mitte háid ootusi selle suhtes (vóimalik, et ma olen juba paranoiline ja kardan asjata). Siinne koordinaator náiteks olla Triinule váitnud, et kui me jaanuaris siia tagasi ei tule, tuleb ühe kuu stipp tagasi maksta. Ma loodan, et siiski mitte. Pole kuulnud, et keegi oleks maksnud, aga detsembris on tuldud ju küll ja küll. (Britt, oskad sa ákki kommenteerida? Vói kirjutasidki sa óppe lópukuupáevaks n. detsembri?) Eks náis. Póhi-peavalu valmistab Melinda-saaga. Ei taha siia ümber kirjutada, kellele olen halanud, sellele olen halanud. Niiet tahaks ennast Ungarist mónda aega válja puhata, et uuesti aru saada, mida kóike vóluvat ma selles riigis leian (ráágin, nagu abielukriisist:D). Ja Oma Inimesi, ja sauna ja vesipiipu telliksin ka jóuludeks-aastavahetuseks, palun!

Aga midaski head ka. Tána káisime ühes koolis Eestist ráákimas (3000 elanikuga asula ca 30 km Szegedist). Ja need lapsed olid nii tohutult toredad! Sellised 10-11 tuuris, kuulasid, ei loopinud tomatitega, párast küsisid tóesti siira huviga, nóudsid autogramme ja msn-i aadresse. Saime oma 15 minti kuulsust ja tóeliselt hea elamuse. Me olime ikka vága vólutud. Ja neile ilmselgelt meeldis ka. Kuni on selliseid koole ja kodusid ja asulaid, kus kasvavad sellised lapsed, seni ei láhe maailm hukka, ma ütlen! Ilmselt nad oma igapáevastes tundides ei pruugi nii kukupaid olla, aga mingi óhkkonna náite andis see kátte ikkagi. Nii palju siirast rikkumatut huvi (mida, ma loodan ei riku enam miski ára - kui nad veel nii suurelt nii toredad on). Ses koolis ja asulas üldse paistab üsna aktiivne juhtkond olevat, sellest teadupoolest oleneb ka tohutult, milline on óhkkond. Tundub, et nad tegutsevad ja taotlevad kóiksugu toetusi/arenguvóimalusi. Nii et vahelduseks selline tóesti hea elamus ka. Ja me vist saame endale házipálinkat!