Nyugat-Magyarország és Szlovénia

Probálom valahogyan összefoglálni magyarul is a kirandulásunkat.

Kai és én. Kb 1400 km összesen, 7 nap, stoppoltunk, couchsurfingoztunk. Tök jó volt. Teljesen új fájta MO-got találtam magamnak Nyugat-Magyarországon és beleszeretettem. Mintha Észtország lenne, annyira zöld. Egy szép napon szeretnék egy saját kis hazát/nyaralót venni ott a Nyugat-Magyarországi erdők között, ahova evente n-szor jönni tudnam magyarországozni.

És újfajta Szlovéniat is találtam - ezt az Olaszország szerű, tengerparti, turistas, de szép, idillikus Szlovéniát.

Balatonnál voltunk, Keszthelyen, és végre tudtunk úszni - már regóta hiányzik. Azután Ljubljana, tényleg egy picit mint egy babaváros. És minden annyira tiszta és rendes és olyan, mintha tök gazdágok lennenék - de tényleg jól élnek a szlovének, egy kis irigységet okozhat.

Tengerpart - Koper, Izola, Piran. Jó volt egy teljesen más világba jutni pár napig, külföldön lenni - Magyarország már nem az igazi külföldnék számít számomra - bár Sopron és Győr már tényleg egy másmódi Magyarországot képviselnek.

Vissza Ljubljanaba. Sopron másfél napig. Németország szerű, vagy Ausztria vagy ilyesmi, nem magyaros volt számunkra. Győr se.

Úgyhogy egy igazi országismereti óra + szórakozás + pihenés + önismereti óra - mint mindig, mikor utázik valaki.

Eile nägin ma Ungarit...

(Ruja viisil), ja üleeile ja üleüleeilegi. Enne seda Sloveeniat ja väikest Itaaliat Sloveenias. Ühesõnaga, käisime Kaiga tuuritamas, nädalaga selline korralik tiir, ca 1400 km, ütleb Googlemaps. Ühtlasi maailma ees tänutunde kasvatamise reis = loe: odavreis (söömise peale kulutasime muidugimõista lahke käega), Couchsurfingu, hääle ja põõsas magamisega (1x ainult). Eile just ütlesin-mõtlesin, et NII hästi ja kiiresti kui me sel reisil kogu aeg edasi saime, pole ma veel kunagi hääletades saanudki. Ütle veel, et ungarlased peale ei võta. Säärane tõsta-käsi-ja-2-minutit.

Aga järjekorras: mõte oli minna Lääne-Ungarit avastama ja Bratislavat ja Ljubljanat taasavastama, ja kuna siin vaba (ujumis)veega on halvasti, siis mereäärde minemise plaan tuli ka üsna orgaaniliselt.

Reede, 3. juuni: alustasime Budapestist, pärastlõunasel ajal ja ekseldes, sest kodutöö oli halvasti tehtud. Nii et üritasime algul üsna totrast eeslinnast kiirteele saada, aga et me saime üsna ruttu aru, kui totter koht see on, siis sõitsime teise hääletuspunkti, aeglasema tee äärde ja saime kohe... Székeszfehérvári auto. Järgmise autoga juba Badacsonyisse (veinipiirkond ja asula Balatoni põhjakaldal). Turismiinfos ei teatud szabad strandidest (tasuta randadest-ujumiskohtadest) ööd ega mütsi, täpsemalt väideti, et selliseid polegi, järgmine autojuht seevastu viis meid 2 km edasi just sihukesse vabaranda ujuma. Nii et ujumishooaeg avatuks kuulutet 3. juunil, õhusoojuse poolest võinuks juba kuu aega varem ehk - aga mida siin riigis pole, on vaba vesi - pole nii, et inimõigus nagu Eestis. Enne ujumist sõin veel tõelist "suvetoitu", paneeritud juustu - neil siin just sellised rannatoidud ongi, mida üks eestlane kuumaga väga seedida ei suuda. Badacsonyi lähedane ujumiskoht oli säärane räpane, vetsuta, riietuskabiinideta (tasuta ju!), aga ujuda oli imehea ja vaade oli maaliline.
Tsitaat Kailt, kui meie tellitud auto ei tulnud ega tulnud- bussiplaani vaadates - "17.28 läks Keszthelysse viimane auto!" Õnneks siiski mitte, nii et pärisõhtuks jõudsime ikkagi Keszthelysse nagu plaan ette nägigi. Ööbimispõõsani jõudsime läbi nõuka-kuurorti romantika. Keszthely kesklinn on korras, aga linnaäär näeb jätkuvalt välja selline nagu Klooga rand ehk 15 aastat tagasi, rääbakavõitu. Põõsa leidsime käsikaudu ja pimedas, kellegi aia taga õunapuu all. Polegi varem niimoodi, päris telgitult reisinud (nii, et telki üles ei pane, küll) - ja kohe maksis kätte, 4,5 tundi une teesklemist pideva pinina saatel. Ma ei teadnudki, et neil ka siin riigis nii tohutult palju sääski on.

4. juuni: Hommik algas vara ja magamatult. Loss ja lossiaed, saiapood ja kohvetamine ja tee äärde. Lääne-Ungari maastik on hoopis teistsugune kui Alföld, nii et ma avastasin endale hoopis uue Ungari, rohelisema, künklikuma, päris Sloveenia piiri ääres on juba päris alpiaasalik.
Varaõhtuks jõudsime Ljubljanasse. Nukumajade linn. Heaoluühiskond. Tänavapildi ja mulje põhjal nad tõesti elavad hästi, see artikkel tuli meelde. Korras, puhas, väga Lääne-Euroopa. Oli seda minu mäletamist mööda tegelikult juba aastal 2003. Natuke kadedaks teeb. Käisime üleval kindluses vihmavarjus. Ööbisime Kristi ja Blazi juures, minu esimene ametlik surfatud sohva, ja jäime väga rahule, sest mõistmine oli vist vastastikune - meie ei oodanud, et nad hirmsati meiega tegeleksid ja nemad olid üsna hõivatud. Nii et oli katus ja Internet ja voodi ja vannituba ja tore pererahvas - mis sa veel tahad.

5. juuni oli säärane hea uimane Ljubljanas loivamise päev. Etnograafia muuseum põhiprogrammina. Suur ja rikkalik, nii et vastuvõtuvõime piirid tulid oluliselt enne vastu kui väljapanekute lõpp. Muuseumijalutamiseks nimetaks ma seda, põhjalik vaatamine see nüüd küll polnud. Värske, ebaharilik. Väga tugevalt väljapoole ja tulevikku suunatud kontseptsiooniga. Ei olnud klassikaliselt Sloveenia-keskne, vaid väljapoole ja tulevikku suunatud. Ajutistest väljapanekutest näituseks Amazonase indiaanlaste kultuur või Firenze kohvimasinad. Aga ma nimetaks ka püsiekspositsiooni pisut ebatraditsiooniliseks oma olevikku-tulevikku suunatuselt, mõni ehk ütleks, et kõik oli segiläbi. Niisiis, eksponeeriti kõrvuti näiteks talupoja peakatteid, 19.-20. sajandi linnakübarat ja ... näituseks jalgrattakiivrit. Väga konkreetselt selle sõnumiga näitus, et etnograafia on siin ja praegu ja teie ümber. Vaata, mida sa kannad, kust sa sööd ja mismoodi elad - see on osa sestsamast voolust ja protsessist, mida me siin näitame. Minu jaoks sümpaatne ülesehitus, aga ma ütlen, see on maitse ja vaidlemise asi. Ja taaskord tegi kadedaks - raha olid nad ilmselgelt selle muuseumi arendamiseks saanud, ERM ehk teeb varsti järele. Minu ja Kai ühehäälse poolehoiu võitis SEMi (Slovenski Etnografski Muzej) kohvik. Pärast tuli välja, et see on ka Kristi ja Blazi (meie hõustide) lemmikuid ja üldse linna parimaid (hea nina, hea nina :)).

Esmaspäev, 6. juuni oli rannaturismi päev. Pöörasime nina Sloveenia mereääre poole, imeilusad ja armsad itaalialikud linnakesed (aga Itaalia ongi ju kivikesekesega visata sealt). Koper, Izola, Piran. Täitsa teine maailm - nii Ungari kui ka alpiaasa-Sloveeniaga võrreldes. Tarkusetera SEMist - Sloveenias on 4 etnograafilis-geograafilist piirkonda - vahemereline, alpiline, Kesk-Sloveenia ja Pannoonia. Oi, ja ma sain oma emmele nii ilusa sünnipäevakingi, koos võluva teeninduskogemusega, Izolast. 2 korda käisime Aadrias ujumas, soolane-soolane, sinine-sinine. Seal tuleks ujumiskursusi korraldada, ka lihtsalt hõljudes püsid pinnal, proovisin järele, tõesti ei vaju kusagile selles soolasupis. Tagasi Ljubljanasse sõit oli seikluslik, pool-minutit-ja-peale ja Ljubljanasse lõppes auto katkiminekuga keset kiirteed, nii et me saime ka kiirtee ääres kõndida (sel, kes meid pealevõtnud paarikesele järele tuli, polnud autos ruumi), üsna x-pealesõiduni. Aga sealt korjas meid peale üks teine paar, kes läks Ljubljanasse mööda aeglasemat (ja tasuta - kiirteemaksud on SLOs vist üsna kallid), käänulist ja maalilist teed. Õhtumenüüs burek ja SEMi kohviku kuum puding (nimetavad seda kuumaks šokolaadiks).

7. juuni - Ljubljana - Sopron (Ungari loodenurk, päris Austria piirist ümbritsetud). Sopronis oli meil järgmine hõust. Ljubljanast Maribori lähistele viis kiirabiauto. Politseiautole olen Eestis hääletanud, naersime, et tuletõrje veel puudub kollektsioonist, aga ka see ei lasknud end kaua oodata, Győri sõitsime juba tuletõrjeautos. Nii et minu kollektsioon on nüüd täielik :). Esimene ots Ljubljants-Sopron teekonnast oli kiirteedel jukerdamist, maha-peale-maha, ja teine osa Lääne-Ungari väiksemaid teid. Lääne-Ungari maastik on minu jaoks uus, värskeltavastatud Ungari. Millesse ma otsemaid kiindusin. Nii eestilik, nii roheline, nii kodune. Ma ei tea, miks peab tulema Ungarisse Eestit otsima, aga ära ta minu võlus. Nii et mu peas tekkis väike, armas ja natuke hull unistus minu karjääriväljavaateid arvestades - siia, Lääne-Ungarisse, metsatukkade vahele tahaksin ma oma väikest majakest, kuhu aeg-ajalt Eestist ära sõita ja kuhu kõik mu sõbrad-tuttavad suvitama-talvitama-lihtsalt olema võiks saata või kutsuda. Kus saaks olla nagu Eestis, aga kasvatada aprikoose, ja mõne tunniga jõuda peaaegu kuhu iganes (Aadria meri, Budapest, Alföldi tühermaa jne jne). Nii et kuidagi tuleb jõukaks saada :) Ja eks see on mõistagi rohkem pereplaan, nõuab sellist rändamishimulist, külalislahket ja muidu toredat peresüsteemi - aga no sellist ma ju tahangi. Ja hullud unistused teevad mu rõõmsaks, inspireerivad. Ebarealistlikuse pärast pole mul kombeks küll oma uitmõtteid kinni keerata.

Õhtuks jõudsime Sopronisse, perekond Logansite juurde. Veinikeldri ajalooga maja vanalinnas, 18. sajandist. Ameerika-ungari-vene segaperekond, 2-keelne. Kogu see kamp oli ilmselgelt couchsurferitega harjunud, lapsed lehvitasid juba kaugelt nagu vanadele tuttavatele. Ungarlaslikku on ses perekonnas vähe, külalislahkus ehk, pigem ameeriklaslikku (pereisa Kimo on täienisti ameerika päritolu, pereema Marina pooleldi venelane, pooleldi ungarlane) ja soomlaslikku. Ma ei tea, kust see soomlaslikkus tuleb, aga kontakte on neil Soomega küll, näiteks nüüd, neil päevil sõidavad Kimo ja Marina Soome ja Peterburi oma 13. pulma-aastapäeva tähistama. Selle perega paar ööd ühe katuse all elada oli küll põnev + andis mõtlemisainet peremudelite (seda tahan - seda ei taha) teemadel.
8. juuni: Plaanisime algul jääda üheks ööks, aga Sopron ja meie hõustid võlusid ära + ega meil Bratislavas mingit väga paremat plaani polnud, nii et jäime teiseks ööks veel. Pool päeva metsatuuri Austria piiri vahetus läheduses (Vodafone muudkui tervitas ja tervitas Austriasse jõudmise puhul) ja pool päeva omal käel linnapeal ja veinikeldris. Veinipoode ja -keldreid on Sopronis tõesti igal nurgal, aga selle kandi vein on selline, pigem vist on-kah-vein. Sopron ise tasub igal juhul vaatamist ja külastamist, ja Logansid ka, nii et soovitan soojalt. Hoopis teistsugune, mitte-ungarilik Ungari linn, võiks arhitektuurilis-üldilme poolest olla kus iganes, Austrias, Saksamaal, Eestiski ehk. Eks ta muidugi ongi suuresti sakslaste linn olnud, enne, kui Hitler nad koju kutsus.

9. juuni: Sopron-Győr-Budapest. Eszterhazyde üks paljudest valdustest-mõis-muuseumidest Soproni lähistel, kuhu Kimo meid kohale viis. Auto nr 1, auto nr 2 (meie reisiloost kuuldes: jáj, de tudtok élni! Facebookon rajta vagytok? - Te, tüdrukud oskate elada! Kas te Facebookis olete? - nimetasime ta Tiboriks, 2 lapsetooliga autos), auto nr 3 oli juba see tuletõrjeauto. Tegelikult plaanisime ööseks Győri jääda, hõustki oli juba kokku lepit, aga olles paari tunniga kesklinnale mitu tiiru peale teinud muutsime plaani. Győri kohta ütleks üsna sama, pigem mitte-ungarilik, linn, mis oma ilmelt võiks paikneda kus iganes Euroopas. Õhtul saime ühe otsaga peaaegu koju, minu Budapesti-koju see tähendab.

Igapäevast (kuni järgmise postituseni täiendamisel)

nüüd juba kiire kooliaja järgsest igapäevast. Säärasest laisast. Jõuan mõelda ja lugeda ja lonkida ja plaanin muuseumitada.

15. juuni - istun köögis, öösel kell 1, uks laialt-laialt lahti, sest muidu on hirmus palav (õues on enam-vähem jahe) ja loen ühe silmaga Briti blogi, teisega chatin, siis veel jupike meilikasti ilusat kirjandust ja natukene vaatan, et kas-mis ma peaks ja jõuaks veel mag-töö jaoks kokku koguda - ja mõtlen, et küll Eestis jõuab süveneda, májd, sügisest. Praegu võin selline pealiskaudne ja tuisupäine ja suvine olla.

1. (ametlikult juba 2.) juuni: nüsisin peegli ees küünekääridega oma tukka (välja tuli nagu 5-aastase lõikus, aga peaasi, et laps ise rahul oleks) ja mõtlesin, et Ungari on "minu südamemaa arusaamatutel põhjustel" - ma pole kunagi täpselt aru saanud, miks ta mulle nii meeldib. Ja kui küsitakse, räägin ka ikka selle loo, kuidas mulle kunagi ammu kohe siin meeldis ja siis hakkasin keelt õppima ja näe, siin ma nüüd olen. Reaktsioone on vist laias laastus kahte sorti - kes ei saa aru, et mis ma siin leian ja kes rõõmustab. Mulle meeldib viimane variant rohkem, sest mina ju rõõmustan ka, kui keegi Eestis lihtsalt niisama heast peast oma südameriigi on avastanud (ja lepib sellega, et Eestiga kaasneb ka pime, külm ja novembrikole, inimesed, kes talvel mässuvad mantli sisse, kõvasti-kõvasti, mehed, "kes ei räägi", ja kultuur, milles teise inimese piiride austamine maksab rohkem kui huvi või soojuse väljanäitamine - just niisama nagu mina lepin siin kuuma, kaeblemise, veniva asjaajamise ja kohatise pahura teenindusega ja veel hulga muude asjadega, mis meil justkui paremini on).

Június 1.: Éppen vágtam a frufrumat, olyan lett, mint egy 5-éves vágott volna, és gondolkoztam azon, hogy Magyarország "a szívem országa érthetetlen okokból" - soha sem értem pontosan, miért is szeretem annyira. És mikor valaki kérdezi, hogy miért, akkor mindig szoktam azt a sztorit elmesélni, hogy azonnal tetszeni kezdett, mikor itt voltam először, talán 2003ban és májd 2006ban kezdettem a nyelvet tanulni és, hát, most itt vagyok. Nagyából kétfajta reakciót tapasztaltam - van, aki nem érti, és van, aki örül annak. Nekem jobban az utolsó tetszik, mert én is nagyon örülök, mikor valaki csak úgy talál, hogy Észtország a szíve országa (és azt is tolerálja, hogy ahhoz az országhoz tartozik sötetség, hidég, és szörnyű november, emberek, akik télen melég ruhába bújnak, ferfiak, akik "nem nagyon szoktak beszélni, különösen a fontos dolgokról", és kultúra, amelyben a másik ember hataraira jobban szoktunk figyelni mint arra, hogy figyelmesek és kifejezetten barátságosak legyünk egymáshoz - pont olyan módon, mint én itt kibírom túl meleg időt, azt, hogy magyarok sokat panaszkodnak, hogy mindenfelé ügyintezés lassú és fáradságos, hogy néha boltban egy eladó nagyon jól tudja kifejezni, hogy éppen rossz a kedve és egyéb dolgokat, amelyek otthon mintha jobban működnek).

Täna, 30. mail, sain kätte oma esimese kaardi, juhhuu! Ungari Posti imed. Hea, et niigi läits, ma ütlen. Müsteerium, aru ma ei saa. Kui ma viitsiks, ma oleks nende kõigi eelmiste pärast, mis kaduma läinud või tagasi saadetud on, kole vihane. Aga ma väga ei viitsi vihastada. Parem üks kaart käes kui... oma südant vaevata.

Pühapäeval, 29., käisin Szoborparkis, nõukogudeaegsete monumentide väljapanekul. Kui Budapesti üks olulisi vaatamisväärsusi on Kangelaste Väljak, siis Szoborpark võiks ehk pretendeerida antikangelaste väljakuks, asub ka sellises x-kohas, linna servas, nagu meie veaks kõik nood Leninid jms Merivälja taha vms. Kuulu järgi vist oligi nii, et noid hiigelsuuri kujusid polnud kusagile panna ja siis otsustati teha säärane kujude park, panna kõik need erinevad Leninid ja kohalikud kommunistid üksteisega tõtt vahtima. Turistid paistavad teadvat sinna minna küll, sest ungari keelt ma praktiliselt ei kuulnud, küll aga registreerisin soome, rootsi, saksa, hispaania, prantsuse, American Englishi, võib-olla veel midagi.
Kujud olid säändsed... nõukogudeaegsed. Suured, kangelaslikud, otsustavate ilmetega. Ühe mehe puhul ma arvasin, et see on nüüd küll Imre Nágy, nende "hea kommunist", aga ei olnud mitte, oli keegi, kelle nimi mulle midagi ei ütle, täitsa vale näoilme ja kaabuga onu oli. Nagu oleks korralike seltsimeeste sekka sm Panso ära eksinud. Ja üks kuju oli ikka aukartustäratavalt suur.
Szoborparki servas on tore mänguasi, ajarändude telefon, saab erinevatesse aastatesse helistada ja erinevate tähtsate onude erinevaid sõnavõtte kuulata. Sellega mängisin. Kuulsaid Stalini saapaid kaesin - nende lugu on see, et 1956. aasta revolutsiooni ajal otsustasid demonstrandid härra Stalini maha võtta, mis lõpuks ka õnnestus, ainult saapad jäid postamendile alles. Nii et Stalini saapad on siin üks 56. aasta sümboleist.

Kerjustefilosoofiast - neljapäeval olin sunnitud enesele säärase tekitama. Siin linnas on kerjuseid palju, "natuke raha" küsitakse sageli, igapäevaselt vist lausa. Aga neljapäeval ma tundsin end erilise kerjustemagnetina, tuldi ja küsiti, ja sedasi tungivalt. Ma ei anna, ma üritan mitte hakata mõtlema. Mitte lasta endale ligi süütunnet, et ma ei anna. Jah, siin mul korraks ju on raha (Tartus olen täiesti puhta südamega ise ka nii vaene, et suurt ei kripelda miski). Aga ma ei taha seda kellelegi anda sellepärast, et mul on tast hale. Ma tahan anda, siis kui ma tahan, sinna, kuhu ma tahan. Raha on energia, ja haledust ma ei taha anda. Mõistagi, puhtpraktiliselt ka, siin saaks edukalt vaeseks jääda, kui igale küsijale kasvõi natukenegi anda. Mulle ei meeldi, kuidas rõhutakse minu süütundele ja just sellele samale haledusele. Ja ärgu rääkigu mulle, et nad ostavad selle eest süüa. Kui õlleraha, siis oleks vähemalt aus, oleks rohkem lootust. Sama lugu selle tädiga, kes Tartust pidevalt Elvasse ei saa sõidetud. Aga mingi süütunne ja kripeldus - hoolimata minu raudsetest põhimõtetest - ikka jäi. Ja nüüd mul on strateegia, kannan kotis šokolaadi - kui nälgivad, siis peaks šokolaadijupist rohkem kasu olema kui sest 100 forindist, mida nad küsivad. Ja kui ei meeldi, siis ei meeldi. Tegelikult olen siin korra varem ka šokolaadi andnud. See pole sama. See on mingi muu energiaga andmine, kuidagi inimlikum ja võrdsem (pole niipalju seda oh-sa-vaene tunnet). Või kui nt tänavamuusikutele raha annad (sest sul on sünnipäev nt ja päike paistab ja muusika on hea) - hoopis teine tunne. Ja pagan, kui mulle ikka kerjus ei meeldi ja ta selline ülbe ja nahhaalne on, siis ei saa šoksi ka!

Regina ja Laci juures käisin külas, vahva elamine, pisikene, ja nii palju sellist päris-oma-kodu sisustamiselevust. Armas ja tore, ja õige pisut ajab kadedaks ka.

Ja tantsutoas-tantsutoas käisin! Lõpuks õiges Ungari tantsutoas. Péter kutsus ja hiiglama tore oli. Moldva tantsud, nood, mida nt Csürrentő õpetab. Ja ma tundsin, et Tartu-Viljandi tantsukool on täitsa tasemel, nii 2/3 olid täitsa tuttavad. Tantsutoatada loodan ikka paar korda siinoleku jooksul veel.

Tegelikult peaks koolist ka kirjutama, aga ehk ma räägin hoopis kunagi. Loodan Tartus Ungari-õhtutada, ehk isegi mitmes jaos. Et päris oma inimestele ja ehk ka koolis, tollest akadeemilisest osast. On olnud hirmus hariv, väga õpetlik ja huvitav, mitmel tasandil juba puht selle akadeemilise/koolimulli sees.

Minu Ungari linnad

Algas mu seekordse Ungari viimane kolmandik. Kuidagi kolmandikeks on see aeg siin jagunenud-jaotatav küll. Viimane paistab selline reisimisrohke tulevat-olevat. Mõelda vaid, terve kolmandik veel - tundub nii imelühikese ajana. Mingil tasandil tõmban juba ammu otsi kokku, ja mingil tasandil ei kavatse siin ju kunagi otsi kokku tõmmata... Oh neid tasandeid ja suhtelisusi küll.
Ühtlasi algas seoses kooliasjade lõpetatuks saamisega suvitushooaeg (natuke seda ja toda asjalikku peaks-tahaks ju teha küll, aga sellises suures plaanis on... suur suvi). Saab aeglaselt-aeglaselt ringi loivata ja ainult enda loodud ja ettevõetud tähtaegadele mõelda, mitte enam nondele kooli omadele.

Reedel läksime Szegedisse veinifestivalitama ja nostalgitsema ja raha laiaks lööma Kaiga. Ja too seekordne Szeged oli täitsa tore und külalislahke. Kõik head põhikohvikud käisime ka läbi. Laupäevaks-pühapäevaks pandi kesklinna sild Sillalaadaks kinni (ostsime ainult peapaelad, tublid tüdrukud - ja neid on siin tõesti vaja selle päikesega, kuigi silmaga oleks küll seda ja toda veel tahtnud). Veinifestivali ja laada pärast oli selline ülelinna festivalimeeleolu, erinevad lavad ja muusikavalik.
Õhtul plaanisime juba lassan koju kotile minna, kui ilmus välja Gábor, üks mu Szegedi-aja tuttav. Ja siis kadus välja ja ilmus jälle, olles meid vahepeal oma sõprade seltskonda sokutanud. Seltskond oli hea, mis lõppes sellega, et kell oli märkamatult 3 ja 4 ja 5 ja pool 6ki saanud ja väljas valge ja festivaliplats tühi. Ja siis me lõime uue pärast-pidu traditsiooni - mitte ainult rämpstoitu ei pea sina sööma, vaid sina pead ka turule minema, rabarbereid otsima (mis siinmaal on haruldus, aga kätte saime), otse peolt. Koju minnes oli juba vaat et palav, kell 7 hommikul. Järgmine päev kulges siis juba eriliselt uimerdamise rütmis, rabarberikooki küpsetusime ka. Ja õhtul oli kultuurirubriik Grand Cafes - "Kuninga kõnet" vaatsime. Minul haakis kuidaski väga, hea film. Haakis nonde hirmude ja piiride teemaga, liigutas, tekitas korraks sisemise vaikuse nagu head kunstitükid mus vahel tekitavad. Aint lõpp oli liig pikaks ja kohmakaks venitet, rikkus sisemise vaikuse tunde ära.

Kell 4 öösel startisime Debreceni poole (esialgu küll Nyíregyhaza suunas, üks Gábori sõpradest sõitis sinna, me sokutusime kaasa). Nyíregyhaza on säärane... kuidas ma ütlen, ei-midagi-erilist linnake, isegi päris meelepärast kohvikut me ei leidnud, ja tee äärde tuli matkata jube kaua. Ja kott tundus lõpuks juba raske ja päike oli kuum ja paistis lagipähe. Aga autotellimus toimis esiotsa küll imehästi. Jõudsin mina käe vaid tõsta. Aga siis tuli juhil plaanimuutus, oli vaja keegi Viki peale korjata (- nem baj? - haat, baj-baj, pole siin mingit Vikit :); ja kui juba päike jätkuvalt kuumas, siis me olime Viki peale juba pisut pahased. Aga Debrecasse me saime.

Eile oli täispikk Debreceni-päev. Ja ega ma olegi seal vist kunagi nii korralikult iseseisvalt turistitsenud... Käisin Suurkiriku tornis ja Kölcsey kunstikeskuses. Kölcseys oli 2010 aasta pressifoto võitjapiltide näitus. Too oli ka selline näitus, mis korra hinge lahti ja hellaks võttis - kunst ja kultuur (ja armastus?) nii ju teevadki, kui need õiged ja head on ja kõnetavad. Kogu Ungari 2010 miskis mõttes ühes saalis, mul jooksis paralleelselt silme ees see, kuidas ma Ungari-uudistele ju ikkagi ka Eestis kaasa elasin. Valimised, punane muda, üleujutused. Tegelikult kõike - klatši, glamuuri, sporti, loodusfotot, imeilusaid portreesid, häid hetki, miimikaid.
Õhtul saime Lillaga kokku, Incognitos.

Ja täna hääletasin koju. Aega läks, aga tore oli. Polegi vist varem Ungaris üksi hääletanud. Kahe rekkaga. Ühe pealt tõsteti teise peale. Toredad rekkamehed olid. Üks rääkis pool oma elu ära ja abieluprobleemidest, ja küsis siis omalt poolt ka selliseid isikliku elu küsimusi. Neil on see nii tavaline ikka. Pere- ja armuelust rääkida, täitsa avameelselt. Ja küsida.

Nüüd tuleb Budapesti-nädal ja siis lähme lähipealinnu (ja Lääne-Ungarit) (taas)avastama.

Újpest - Honvéd FC ja félmaraton váltó

Spordinádalavahetus.

Eile käisime Kaiga jalkal, 2 magalarajooni omavahel - Újpest ja Kispest. Ettekäände minna andis see, et Újpestis mängib üks eestlane, Jarmo Ahjupera. Mäng oli minu meelest üsna lahja, aga see, mis mängu kõrval ja lisaks toimus, oli säändne huvitav.

Fännid üürgasid midagi kaunist Kispesti aadressil juba tükk maad enne staadioni, siis, kui ma nina metroost välja pistsin. Ja tädid trammis olid pahandet olekuga hukka läinud nooruse aadressil. Ja meeletul hulgal politseinikke oli väljas, märulipolitseinikke. Kiivri alt paistsid valdavalt täitsa ilusad noored poisid. Kuna ma selle massiga koos tulin, siis tundus, et ju tuleb suur mäng (ega me ju ei teadnud, kuhu me täpselt sattume) - tegelikult mass selle paari trammitäiega piirduski. 2 kotikontrolli, sihvkadega täituv tribüün. Pealtvaatajaid palju ei olnud. Aga pärast mängu toimus korralik politseioperatsioon - kogu see Újpesti fännide kamp võeti märulipolitsei poolt kotti, tundus hästi veider, sest tõesti, siis oli politseinikke vist juba rohkem, kui neid, keda või kelle turvalisust valvati. Liiklus kinni, politseiautod igal pool. Meid lükati sest piiramisrõngast välja. Ja ma ei võtnud politseioperatsiooni üldse tõsiselt ega vajalikuna kuni üks trammiaken puruks löödi ja hetkeks mingi kismaolukord tekkis, st õnnestus tekitada.

Újpesti fännide välimääraja midagi ilusat ja paljutõotavat ei näidanud ka, sellised buldoginäoga, äärmusparempoolse olekuga tüübid, osalt sihukese pööbli materjal, kes hea meelega kakleks mistahes puhul kelle tahes poolt või vastu. Ferencvárosi fännid pidada kuulu järgi hullemad olema - või no mis fännid tegelikult, too seltskond huvitus minu meelest rohkem ise mingi olukorra tekitamisest kui jalkast, universaalhuligaanimaterjali oli palju.

Täna käisime teatejooksmas, Kai ja Muki ja mina, kolme peale poolmaraton. Selline tubli inimese tunne on. Ja hamba ajas verele, et tahaks Tallinna sügisjooksule ka. Säärased motiveerivad on need rahvajooksud. Ja kunagi, kunagi ehk terve poolmaraton, kui ma end miskisse korralikumasse jooksuvormi ajan.

Eesti nädal ja IFUSCO ja egyéb

4.-10. maini oli Ungarimaal Eesti nädal, suurem osa üritusi Budapestis. /Siin on neid kõiksugu nädalaid üldse nii palju, et suuremast osast üritustest, kuhu tahaks minna, lihtsalt kuuled ega jõua-jaksa - praegu näiteks on Poola filmipäevad./ Filmindusele jõudsin täpselt nii natukene, et vaatsin ära EKA tudengite animafilmide bloki, mis oli valdavalt hea ja andekas ja täitis animafilmi isu üsna hästi ära, vaat et isegi palju sai. Ja sinna otsa Eesti Lugude sarja dokumentaale, "Maailmameister" oli säärane nekemvaló ehk midagi mulle - säärane eluterve ja vahva. Papi, kes läheb amatöörsportlaste maailmameistrivõistlustele ja mida ta sellest kõigest arvab. Moonika Siimetsa film (Moonika järgi ma sain endale nime, ei saa mina mitte mainimata jätta). Laupäeval tuli Kai, ja tegelikult plaanisime pärast grillimist "Üht minu sõpra" vaatama minna, aga üsna ruttu andsime kultuuriprogrammi osas alla. See-eest oli säärane ilusa looduse, matkamise, lõkkesussutamise ja väga-väga hea seltskonna (Regina, Laci, Edgar, Kai, mina) päev. Óbudas kontserdasime veel õhtu lõpuks ka, seal oli midagi umbes sellist nagu väga suur Supilinnapäevade lõpukontsert, kui see tõsta vanalinna majade vahele. Pühapäeval tegin natukene asjalikku nägu, lihtsalt juba väga-väga oli vaja.

Ja esmaspäeval hakkas IFUSCO, rahvusvaheline soomeugri tudengikonverents. Ja saatkonnas T. H. Ilvese vastuvõtt - ta tuli Ungarisse e-tervishoiust rääkima. Õhtul läksime konverentsi-õhtuprogrammile. Tartust tulnute seltskonna keeleline-rahvuslik koosseis, kusjuures, jättis mulje, justkui emakeelseid eestlasi soomeugrindus ei huvitaks, TÜ esindus oli valdavalt venekeelne. Mul on kuri kahtlus, et mingi jama on info levikuga, sest kus oli näituseks Jaanika Jaanits või teised, kes otseselt soomeugri teemaga tegelevad.
Teisipäev oli korralik täispikk konverentsipäev, mh minu ettekande päev. Ettekanne läks minu meelest täitsa hästi (inglise keeles, ungari supakatega :) - materjal oli üsna sarnane sellele, mida ma Tartus Noorte Häältel viimati rääkisin - Berecz Andrási suhtumisest-hoiakutest-ideoloogiast jutuvestjana.
Ja õhtul Vägilaste kontsert - väga suurepärane, tõmbasid tantsu kohe käima. Sain pool oma 3-4 kuu jooksul kogunenud tantsunälga kustutet, pool jäi järgmiseks õhtuks. Aga tõesti silmisäratavalt hea oli.
Kolmapáeval saime Kai ja Rauniga, ühe Kai soomlasega, privaatlinnaekskursiooni osaliseks. Ildiko (toosama, kes Tartus on - oli siin IFUSCO puhul käimas ja korraldusmeeskonnas ühtlasi) tegi meile tuuri. 3 kesklinna sünagoogi, ooperimaja, Andrássy út, Kangelaste väljak, Vajdahunyadi loss. Jälle üks pisut teistsugune pilk Budapestile, uued kohviku- ja jalutamismarsruutide ideed. Ja säärane isikliku lähenemisega turistitsemine mulle meeldib.
Kolmapä õhtul vedasin ennast üsna väsinult Cimbalibandi kontserdile, tasus vedamist. See on see bänd, mis tuleb vahel Eestisse käima panna, sest mina ei saa ju ka alati siin käia neid kuulamas. Balkani/folk/tantsukas muusika + palju lavasarmi, ühele folkidest täpselt paras. Hiiu Folk 2012?
Ja eile kandsin koolis ette Josip Broz Tito teemal - tema kultus ja peegeldus veebisaitidel. Kangelase loome. Olla huvitav olnud (jah, mu ettekandmisoskus ungari keeles vist vaikselt areneb). Ja siis lippasin Sofi Oksaneni "Stalini lehmade" esitlusele, aga sellise hilinemisega, et nägin esitluse sabaotsa. See-eest nägin Liisi ja Bogit, ja Liisi meelitasin teetama. Ja too tee, tolles teemajas, oli parimaid mida ma joonud olen. Säändne tummine.

Tihe aeg jätkub - homme jalka, ülehomme linnajooks, teisipäl üks ettekanne ja neljapäeval teine ja siis... siis peaks läbi olema too kooline aeg.

Teaadaannete poole pealt niipalju, et ostsin ä lennukipileti, nii et peaksin Tallinnas olema 6. juulil k 20.30.

Säärane rikkalik on siin.

Üllatuskülalised

Kuigi mul on 19. maini nüüd plaanis üsna asjalik ja kooline olla - ettekanded, tähtajad, konverents tulevad üsna tihedalt üksteise järel - ja täna oli ka väga kooline päev plaanis (ja viimane ots päevast oligi kooline, ja enam-vähem valmis jõudsin, mis ma pidin, lihtsalt kiiremini ja asjalikumalt ja ilma feissis passimise pausideta) - siis pool päeva oli hoopis üllatuskülaliste päralt. Minu senise Ungari-aja kõige toredamaid ootamatusi kahtlemata!

Hommikul helistas Péter, et kas ma ühte soome tüdrukut, Ullat, tean. /Muidugi ma tean Ullat, kes siis Ullat ei tea! Too Ulla, kes Viljandis elas. "Iga-soomlane-teab-mida-teha-kui-metsas-karu-vastu-tuleb"-Ulla/ Et ta on parajasti Budapestis ja nad hulguvad Buda kindluses, et kui ma tahan, tulgu ma ka. Läksin. Käisime käsitöö-turistiturul ja siis jalutasime Deák térile. Minu suurepärane orienteerumismeel mitte ei saanud aru, et Buda vár - Deák tér võiks jalutatav vahemaa olla, minu peas asuvad nad väga eri kohtades. Sain oma peas asuvasse Budapesti kaarti ühe kokkuõmbluse jälle juurde, on küll jalutatav vahemaa. Aga et Castro söögikoht oli veel 20 minutit kinni ja vihma sadas ja oodata me ei tahtnud, siis tuli hoopis minu juures väike improviseeritud pannkoogipiknik. Väga hea soolase mögina keerasime pannkookide peale kokku. Ja ühiskeel oli meil - eesti! Isegi laulda sai, üht ungari-soome lugu. Ja augustikuuks on põhimõtteline plaan Kesk-Soome Ullale külla minna (Britt, sinu peale mõtlesin kohe. Kas sa oleks huvitatud häälega Soome-reisist äkitsi? 500 km eest rongipileteid ma küll maksta ei jõua).

Väga-väga soe ja hea tunne on. Ja mul on nii hea meel, et soome-ugri seltskond (või eesti keele õppijate oma) ja maailm nii pisikesed on, et inimesed kummalisi teid pidi üksteist tunnevad ja ootamatutel hetkedel kokku jooksevad.

Ungaris oli muide täna/eile, st pühapäeval emadepäev. Aga oma emmele ma võin skaipitsi nüüd üht soome emadepäevalaulu laulda, ungari viisiga (kui ungari sõnadega, siis ta pole enam emadepäevalaul)!

Ja Katule saadan palju-palju ilusat sünnipäeva 2. mai puhul!