Busójárás 2011

Busóde marss või busóde karneval on iga-aastane talve ärasaatmispidu Mohácsis, Lõuna-Ungaris. Ühe legendi kohaselt oli algselt tegu maskeerumisega türklaste minemahirmutamiseks Ungari aladelt, teine versioon traditsiooni algupärast on seotud talve minemasaatmisega. Niisiis kevadalguspidustused.

Pühapäeval kambaga käisime. Mitmes mõttes väga põnev oli. Esiteks pole ma kunagi sattunud karnevalile, kus ju tegelikult jooksevad kokku kõik mu erialateadmised. Turismi ja autentsuspüüu suhet oli huvitav jälgida. Surm, sünd, viljakus, tuli, lärm. Palju-palju sümboleid. Ja lõpeks Budapestist oli ka tore välja saada.

Busójárás on meestepidustus (Eda ütles, et meeste-vaste baabaprastnikule), ilmselgelt seotud viljakusriitusega. 2009. aasta sügisest UNESCO vaimse pärandi nimekirjas (sai vist samal ajal seto leeloga). Korraga loitsitakse viljaõnne, titeõnne, päikesepaistet, kevadet. Busód on kolliks riietet mehed, kes karnevali pealt vaatama tulnud tüdrukuid hirmutavad/kallistavad/musitavad/tahma püüavad näkku määrida/juukseid sassi ajada. Tüdrukule pidada see õnne tooma (meie saime kõik oma õnned kätte :)) Puhas viljakusriitus, ma ütlen. Ja oh seda fallosesümboolikat. Pidustused kestavad tegelikult 6 päeva, meie käisime festivali põhipäeval, kui toimus busóde rongkäik, talve matmine (visatakse kirstus Doonausse) ja lõkke süütamine. Busóde ülesanne on muuhulgas teha võimalikult palju lärmi (talve/türklaste minemahirmutamiseks), matta sümboolselt tali, süüdata lõke. /Lõkkematerjaliks olid peamiselt õled - mina mõtlesin kohe ungarlaste mentaliteedi ja "laenuleib ja laastutuli..." közmondási mittetundmise peale :D/ Lõke iseenesest oli võimas und tore.

Festival ise on paras (sise)turismilõks, meeletult palju inimesi. Üüratud vetsujärjekorrad, sodi-podi-kilakola letid igal pool. Vorstisussutamise lõhn. Troppiskulgemine - rahvahulgast lihtsalt ei pääse läbi. Tühjaksostetud poed ja kõrtsid ja kohvikus istumapääsemise järjekord, ja lauakoristajatädi, kes koogitüki pea hammaste vahelt ära kisub ja lapiga üle nina tõmbab. Aga tasus ära kannatada, nood rahvaürituste võlud ja valud. Nüüd on vähemalt õnnistus kätte saadud ja kevad sisse juhatet (see viimane küll eriti ilmas end ilmutanud pole - ikka pagana jahe, st 0 kraadi ümber on). Mohács on muidu 19000 elanikuga linnakene, festivali ajal rahvastik ilmsesti n-kordistub. Minnakse autodega, korraldet bussireisidega. Nagu väike laulupidu.

Laupäev oli spordipäev, käisime Edgariga (üks mu lemmikeestlasi siin linnas) ratastega Szentendres. Kokku u 45 km. Armas linnake, ka üsna turistikas, aga tõest armas. Ja rattaga oli oi kui hea sõita. Ja lihased, vaesekesed, olid pärast oi, kui äraehmatanud. Ja õhtul tegime kardulasalatit ja tuli Kai.