Filmiarvustusi

Laenasin endale nädalivahetuseks 2 Szabolcs Hajdu filmi ja ühe lihtsalt-lahutan-meelt filmi kõikide-naiste-lemmiku CSányi Sándoriga. Ja tána käisime Mukiga "Social Networki" vaatamas.

"Social Networki" puhul üllatasin ennast jälle oma isiklikult võtmisega. Iseenesest ju profilt tehtud film, korralik tükk asja, müüb, vaadatav. Aga mida vaatan mina??? Mina hoopis üritun samastuda - ja kui samastuda ei taha või ei õnnestu, siis vastandun. Ja see film ajas mu kuidaski kurvaks ja närvi ühekorraga. See rikaste ja ilusate (ja pidetute ja nii tühjade) inimeste maailm teeb mind alati kuidagi... no kriibib. Ja siis tahaks ennast hästi oma kookonisse kerida. Ma ei tea, miks sedalaadi pidetus mulle ikka veel niiväga korda läheb. Aga läheb. Ju siis mu enda pesa siin maailmas, mille ma ehitanud olen, on ikka jätkuvalt habras. Eks nood pesad ongi muidugi alati haprad. Aga muiduski võiks "normaalse" filmivaatamise/raamatulugemise jms ka ära õppida. Et vaadata lihtsalt kui filmi, eksole.

Szabolcs Hajdust: "Off Hollywoodi" ei soovita ma mitte. Mis ma Aunele ütlesingi - et kui pole mingit erilist tahtmist tegelda hüsteeria teemaga v6i filmiinimeste raske eluga, siis ei tasu vaadata, on lihtsalt masendav. Ühe end puntrasse-elanud filminaise üks päev. Ta oma naine mängib ses peaosa - ja no mina küll ei tea, mina tema asemel oma kaasat sihukesse rolli ei topiks. Sümboolika siiski! Tol filminaisel nimelt on käsil lahkuminek oma igati ebasümpaatsest mehest.

Seevastu teine film - "Fehér Tenyér" - "Valge peopesa" - oli väga-väga-väga hea ja haarav. Üldse mitte kerge ja lilleline, aga tõeliselt hea filmielamus ("Bibliotheque Pascalist" olin PÖFFil umbes samavõrd sissevõetud) V6imus ja vägivallast, lapsed ja täiskasvanud (ja taustaloona sovjetiaeg, mis ehk täiskasvanute omavoli kuidaski eriti soodustas). Paralleelselt jookseb 2 storyline-i, üks 80-ndate Ungarist, ühe andeka spordipoisi ja despoodist treeneri lugu; ja teine sellesama "poisi" lugu täiskasvanuna, 2000ndate Kanadas, treenerina. Hajdul on minu teada spordiga ka mingi isiklik kana kitkuda.
Värvid, valgus, liikumine, helid tõepoolest väega-väega head ja see on ka film, mis kahtlemata jutustab lugu, psühholoogiliselt ja emotsionaalselt väga kaasakiskuvalt jutustab (ta ise arvab, et filmilooja ülesanne polegi niiv6rd lugu jutustada, kuiv6rd huvitavat filmikeelt luua - kui 6nnestub ka lugu jutustada, siis on juba hásti 6nnestunud). Mina vist pelga huvitava filmikeelega ei lepi - tahan lugu ka!
Sügavalt meestemaailm. Teised kaks, mida ma temalt näinud olen, "Pascal" ja "Off Hollywood", on pigem naise-kesksed filmid.


PS Kui te vastu ei kaja, siis ma hakkan ainult päevikut kirjutama!