Sõidan mina pidupäevaeelses (ilusat püha kõikidele ungarlastele!) trammis, pea täis mingeid üsna madala lennuga mõtteid. Käisime Mukiga natukene istumas - tema oli üsna liimist lahti, mina püsin küll üsna liimis, tõtt-öelda, aga lõpuks ujusin ikka kusagile ego-hirmude maale ära. Ühesõnaga, sõidan mina trammis, vaatan, prükkar suure taarat täis plastmassriiuliga. Ja üks sümpaatse olekuga noormees vaatab teda ja naeratab omaette. Mina ei tea, mis või kas varem toimus. Igatahes, kui noormees Blaha Luisa téril maha läks, andis ta onule tahvli šokolaadi ja soovis, et Jumal õnnistaks (see, kui ma õigesti tean, pole mingi eriti religioosne soov, on pigem lihtsalt viis midagi head öelda). Mille peale onu, too prükkar siis, kommenteeris, et näe ... inimesed lähevad millegi peale ilusaks ja heaks. Ja siis kõnetas mind ja sai aru, et ma olen välismaalane ja oli nõus muga ka inglise keeles rääkima. Soovitas Veedasid lugeda ja ennast harida, rääkis reinkarnatsioonist. Et ennast harida ja areneda, et mitte lõputult taassündida. Mille peale ma võtsin arvata, et teid ja viise areneda ja hea inimene olla on palju. Eks ta oli minuga vist nõus. Isegi rahast ja materiaalsetest väärtustest - et ainult vahend, eksole - jõudsime mõtteid vahendada. Onu oli selline sakris ja nokamütsiga, aga - Jaani väljendit kasutades - silmad olid tal selged. Ja SEE kohtumine, kasvõi see šokolaadilugu, tekitas nii hea tunde ja tuju, et selle pärast juba tasus õue minna.
Mina ei tea, kas Eestis lihtsalt ei juhtu selliseid asju, ühistranspordi südamest-südamesse mõttevahetusi, või ma lihtsalt ei märka või mis...
Eks siin on muidugi kõike kordades rohkem. Inimlikku ilu ja headust, kurjust ja kurbust ja lollust ja tarkust ja leidlikkust ja juhtumisi ja võimalusi. Eks meil on palju vähem lihtsalt, vaevalt et määrad kuidaski erineks. Mulle sobib, et ma pigem toda ilusat poolt ligi tõmban.
Budapesti tuli kevad. Täna oli kõik kuidaski nii rahulik ja ... romantiline (teate küll seda esimeste kevadpäevade lumma) keset päeva, kui ma jutufestivali järelüritusele kappasin ühte kohvikusse. Ja ikka ja jälle hirmus hea oli. Avasin välikohviku-hooaja ühtlasi. Ja too mänguline székely jutuvestja-tütarlaps võlus jälle kangesti ära. Teda tahaks ka Eestisse. Häid asju tuleb jagada ja levitada, arvan ma.
No comments:
Post a Comment