Olen veetnud erialase nädalivahetuse jutuvestmisfestivalil. Inspireeriv oli, ja oi, kui väsitav. Lõpuks ma tundsin ikka küll, et kõike sai nii hirmus külluslikult, et ma lihtsalt tulin tulema. Tahtsin oma aega ja ruumi ja oma eestikeelseid mõtteid.
6 jutuvestjat - 5 keelt, tõlked, eri stiilid ja energiad. Edaga saime vahepeal eesti keeles muljetada, kommenteerida ja eesti keeles naerda.
Mõtlesin ehtsuse/autentsuse, kunstlikkuse ja selle peale - Liisi termineis - kas ma jään uskuma. Vahel kukkusin uskumisest välja, aga enamasti uskusin, enamasti nad võlusid mu jutumaailma sisse ja ma unustasin ära, et see siin on üks linnatäiskasvanute pagana kummaline ja kunstlik mäng programmi, piletite, korraldaja, projektikirjutuse, imelike rekvisiitide jms-ga, et see, mis toimub, pole ju üldse see "päris" ja "traditsiooniline". On miski uustraditsioon, mida alles kehtestatakse ja mis sestap on vahel pisut harjumatu ja kummaline.
Festivali peakorraldaja on noor plika, minust ehk pisut vanem pealtnäha, kes ütleb enda kohta enesekindlalt jutuvestja - ju ta siis on. Hea korraldaja-tüüpi igal juhul. Sest korraldus toimis, ma ütleks, laitmatult. Ja polnud ka kusagilt näha, et seda festi suuremate toetusteta korraldati. Ju siis tõest oli nii, et tehnika, tõlked (mis olid, muide, tõesti väga head ja tasemel - ja jutuvestmist ju pole teps mitte kerge tõlkida), jutuvestmine ise ja miljon pisiasja töötasid suuremalt jaolt sotsiaalse ja ainult väiksemalt jaolt materiaalse kapitali peal.
Erakordselt võluv oli peruu jutuvestja, tõeliselt võluv mees, tõeliselt võluvad ilusad armastuslood. Piret, kui sa loed, siis teda tahaks/tasuks küll Eestisse kutsuda. Tõeliselt-tõeliselt võluv! Ja norrakas kargema poweriga, teda oli ka väga-väga hea kuulata. Kuidagi kujunes nii, et osade jutustajate puhul kukkusin rohkem lugudekuulamisest välja ja osad võlusid mu rohkem sisse. Eks see selline puhas jutustaja-kuulaja vaheline keemia on. Ja siis üks székely jutuvestja - Transilvaania ungarlaste esindaja - tema mängulust oli ka ikka väga kihvt. Tema esinemist vaadates - inimesed mängisid täie mängulustiga kaasa (ta põhimõtteliselt lavastaski, valis publiku hulgast oma jutule osatäitjad) ja naersid, südamest ja palju- mõtlesin küll, et eks see jutukuulamine üks mängimisvajaduse ja lapseks olemise vajaduse rahuldamine on. Paik, kus sa saad tõesti südamest mängida ja fantaasial lennata lasta - korralikule linnatäiskasvanule korraldatud festivali raames, eksole, KULTUURIürituse raames.
Tagurpidi tagasi minnes: reedel käisime mäe otsas, Buda poolel. János-hegy - 529 m üle merepinna, mis on BP kõige kõrgem punkt. Ronisin kivimüraka, et mitte öelda kaljukamaka otsa, oma väikeste nahksete saapakestega, ja olin enda üle nii uhke. Jalg natuke tudises, aga üles sain. Eesti naine siiski!
Neljapäeval avastasin Kereti, ilmsesti kõige kuulsama mitteametliku jooma/istumiskoha Pestis. Väga õdus, sinna ma läen veel. Süsteem töötab nii, et ametlikult pole seal mingit kõrtsi - ja kõrts olekski halvasti öeldud, selline boheemlaslik õllesalong ehk - tuleb teada, kella helistada ja siis sulle avatakse. Kassatšekilipikuid ei saa, käegakatsutavat joogikaarti pole. Aga teetassid on illosad. Ja teenindus säändne isiklik. Küsisin oma tee juurde piima ja teise teekannu juurde tõi perenaine mulle veel kannukese lisapiima - et näe, eelmine kord sai otsa, äkki on liiga vähe...
Koolis käin päris usinalt, oma isiklikku uurimistöö 5-kuu-plaani täidan ka jõudumööda. Ja lubasin ühel tudengikonverentsil esineda. Ja vaikselt juba kardan.
Kodus sain mööbli paika. Korterikaaslane on jätkuvasti tore - olen teda kohupiimakoogiga moosind, ja näe, vastutasuks sain kardulapannkooke. Tal on parajasti Nyíregyházast kallim külas.
Avastasin, et minus on ikka veel elavalt Melinda-trauma, aga Krisztina, taevale tänu, ei ole Melinda. Elab ise ja laseb teistel elada. Aitas kappi lükata ja kruvis mu raamaturiiulil noaga klaasuksed eest. Neljapäeval tuleb pisike soolaleivaistumine. Kardulasalatiga. Köögi vallas saab must veel ka kunagi asja, võib loota :)
No comments:
Post a Comment