Üllatuskülalised

Kuigi mul on 19. maini nüüd plaanis üsna asjalik ja kooline olla - ettekanded, tähtajad, konverents tulevad üsna tihedalt üksteise järel - ja täna oli ka väga kooline päev plaanis (ja viimane ots päevast oligi kooline, ja enam-vähem valmis jõudsin, mis ma pidin, lihtsalt kiiremini ja asjalikumalt ja ilma feissis passimise pausideta) - siis pool päeva oli hoopis üllatuskülaliste päralt. Minu senise Ungari-aja kõige toredamaid ootamatusi kahtlemata!

Hommikul helistas Péter, et kas ma ühte soome tüdrukut, Ullat, tean. /Muidugi ma tean Ullat, kes siis Ullat ei tea! Too Ulla, kes Viljandis elas. "Iga-soomlane-teab-mida-teha-kui-metsas-karu-vastu-tuleb"-Ulla/ Et ta on parajasti Budapestis ja nad hulguvad Buda kindluses, et kui ma tahan, tulgu ma ka. Läksin. Käisime käsitöö-turistiturul ja siis jalutasime Deák térile. Minu suurepärane orienteerumismeel mitte ei saanud aru, et Buda vár - Deák tér võiks jalutatav vahemaa olla, minu peas asuvad nad väga eri kohtades. Sain oma peas asuvasse Budapesti kaarti ühe kokkuõmbluse jälle juurde, on küll jalutatav vahemaa. Aga et Castro söögikoht oli veel 20 minutit kinni ja vihma sadas ja oodata me ei tahtnud, siis tuli hoopis minu juures väike improviseeritud pannkoogipiknik. Väga hea soolase mögina keerasime pannkookide peale kokku. Ja ühiskeel oli meil - eesti! Isegi laulda sai, üht ungari-soome lugu. Ja augustikuuks on põhimõtteline plaan Kesk-Soome Ullale külla minna (Britt, sinu peale mõtlesin kohe. Kas sa oleks huvitatud häälega Soome-reisist äkitsi? 500 km eest rongipileteid ma küll maksta ei jõua).

Väga-väga soe ja hea tunne on. Ja mul on nii hea meel, et soome-ugri seltskond (või eesti keele õppijate oma) ja maailm nii pisikesed on, et inimesed kummalisi teid pidi üksteist tunnevad ja ootamatutel hetkedel kokku jooksevad.

Ungaris oli muide täna/eile, st pühapäeval emadepäev. Aga oma emmele ma võin skaipitsi nüüd üht soome emadepäevalaulu laulda, ungari viisiga (kui ungari sõnadega, siis ta pole enam emadepäevalaul)!

Ja Katule saadan palju-palju ilusat sünnipäeva 2. mai puhul!

Aunikene ja Balatonfüred

Forod: Kõik Aune fotokast
1. Buda ööd, ööbuss, Aunega
2. Naistekas Idavaksali lähistel, säändsed me olemegi



Juba päris hea jupp päevi tagasi tuli Aune Ungarimaale. Ja sestpeale olen ma vist vaimselt rohkem Eestis elanud kui siin. Varsti lähevad eestlased ära, saan ehk siis mina ka Ungarisse tagasi. Budapestis käisime kirjandusfestil ja kõrtsitamas, erinevates koosseisudes. Kivirähk esines tollel kirjandusfestil, pärast esinemist vastuvõtt saatkonnas ja kõrtsituur. Vahel on tore und kasulik eestlane olla (ma mõtlen, kui saatkonda kutsutasse). Saime Aune Ungari sõbranna Lillaga kokku, ta on ka néprajzos ja muidu hirmus tore. Ja imbusime sujuvalt ühele grillpeole Budapesti servas. Marie tuli otse lennujaamast ja pidi, vaeseke, meie programmiga lihtsalt leppima.

Pea nädal aega tõlkelaagerdasime Balatonfüredis. Imearmas ja uhke ja hubane maja. Ja ümbrus - leidsin sealt endale Oma Maja kah :). Ja see linn (kuni ta veel suvehooajale kohaselt turistilõks pole). Selle tõlkelaagri korraldasin endale pisut raskeks ja põdemisrohkeks. Põdesin mingeid ebamääraseid (alaväärsus)komplekse. Aga eks see on üks turvaline põdemine, tegelikult hirmus heas seltskonnas. Ma olen vist eduelamustega ära hellitatud, nii et kui ma milleski pole kohe oma ülesannete kõrgusel, tekib kerge paanika (et ma ei saa, tea, oska).
Aga imeilus on siin küll. Balaton, sinisinine. Künklik maastik - näituseks ronisime Aunega mäe otsa veinikeldrisse. Jooksmas olen käinud. Eesti mõistes on siin suvi, soojade ööde ja pea palavate päevadega. Ja päike võtab mis hirmus kui vaid nina välja pista.
Fotod:
1. Balatoni sini-sinine
2. Tõlkemaja
3. Meie mõisapreili-tuba tõlkemajas
4. Ma ei ole turist, ma elan siin - Balatonfüred
5.-6. Idüll Balatonfüredi lähistelt

Felvidék ja paastu/kannatusaja kirikud

Nädalivahetus oli jälle kombekohaselt kirandulásitamise aeg. Õppereis piiritagustesse Ungari küladesse Slovakkias ehk Felvidékisse. Mängisin Googlemapsiga ka, tulemus selline.
Algas nagu leivareis - vesiveski ja pagaritöökoja (säärane traditsiooniline, perekondlik äri, mille pagarionu paari kuu pärast kinni paneb ja pensionile läheb). Ja siis muutus kirikute-reisiks ja jäigi. Ja juba-juba mul on kõik need kirikud peas sassis mis sassis, ma arvan, et mõniteist tuli kokku küll. Mu hingeilm kõlksub praegu kuidaski väga kokku nonde kirikute paastuaja violetsete altarikatetega. Jõudsin mõelda ja tänulik olla ja orelimängu peale hakkasin peaaegu nutma, tohutult puudutas.

Esimesel õhtul sattusime kogematasel kombel - jutuvestmisele! See on nüüd küll minu määratlus, kes ma jutuvestmist professionaalsest kretinismist iga nurga peal näen, aga minu jaoks oli jutuvestmine mis jutuvestmine. Ööbisime säärases kohas - žanriks ma nimetaks villa-ühikas. Ungarikeelse erakätes oleva kesk-ametikooli ühikas. Ja vot selle peremees Boldizsar, tema kooli asutamise lugu ja slovakkia ungarlaste lugu väga kiiresti jutuvestmiseks kiskuski. Võluv, veenev, tugev, karismaatiline. Ja miskil hetkel sa ei saa enam aru, kus on enam-vähem "tõe", puhta ideoloogilisuse ja oma loo maksmapanemise piir. Läbi raskuste kooli poole - oli üks lugu, täiesti usutav, säärane kihvt ja idealistlik. Teine lugu oli assimileeruvate ja assimileeritavate ungarlaste lugu, mis jooksis muude lugude all ja taustal ju nagunii. Seisukohad olid tal säärased kummalised, mina nimetaks ikks üsna marurahvuslaseks, konservatiiviks ka. Mõtlesin seda juttu kuulates - kuidas emakeelse keskhariduse puudumine assimileerib ja kui halb see on - päris palju eesti hariduspoliitika peale. No see eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes koolides pole ju midagi muud kui seesama assimileerimisüritus. Taustad on muidugi erinevad, tahaks ma eestlasena väita, aga püüe on suuresti sama.

Allpool fotod (kõik Patricialt):
1. meie rahvusvaheline seltskond: Koppány (noormees ungari-argentiina-saksa juurte/seostega), mina ja Pauline Prantsusmaalt - ja fotoka taga Patricia, kes on Prantsusmaal kasvanud ungarlane
2. selline võrratu memm, milliseks minagi kord saada tahaks - ilusate kortsude ja hästi elatud eluga, sündinud 1932
3. kodu õnnistus:
Kus on usk, seal on armastus
Kus on armastus, seal on rahu
Kus on rahu, seal on õnnistus
Kus on õnnistus, seal on Jumal
Kus on Jumal
seal pole puudust/vajadusi


Teisel päeval käisime muuhulgas Csitári mägede jalamil, kust Kodály Zoltán "kogus ja maailmakuulsaks tegi" A Csitári hegyek alatt nimelise rahvalaulu. Üks päris huvitav versioon on see - koos animatsiooniga, ja vähemalt mitte ooperivariant.

Selle reisi ajal jõudsin veel väga-väga austama õppida etnoloogia instituudi juhatajat - peale selle et uskumatult tark mees, kelle rangust õppejõuna vist pisut kardetakse, aga ka väga-väga tore inimene. Oleks ühes kirikus peaaegu käised üles käärinud ja orelit mängima hakanud. Haris ja juhtis tähelepanu lõputult. Luges ette asjakohaseid kõnesid, Pázmányilt. Näitas ette meisterlikku intervjueerimis- ja kohalikel käisesthaaramise tehnikat.

Fotol: Mohay Tamás intézetigazgató

Lõpuks ma olin omadega üsna läbi, sellest paastuaja atmosfäärist, tohutust info- ja elamustetulvast, kolmest päevast ju tegelikult võõraste inimeste keskel. Aga ma sain pool väikest varvast jälle ühe uue maailma ukse vahele, väga huvitav ja hariv oli. Ja endassekukkumise ajana isiklikus mõttes ka väga arendav.

Keelatud pilt, tegelikult selles kirikus pildistada ei lubatud.


Kui ma oleks teistmoodi blogija, siis ma oleks siin kõik need kirikud kirja pannud ja üles lugenud ja puistanud käisest fakte. Aga mina näe ei ole.

Aadress, 2. katse

Meie arvete peal näeb aadress välja nii:
Budapest
Baross u. 112 3 em. 9/A
1082

(Hungary, ja Briti puhul Europe ilmselt, tasuks ka nähtavasti lisada :)

Kleepisin postikasti peale oma nime ka, rohkem ei oska küll teha...

Viisakuskood, tähelepanelikkus ja märkamine

Kuna ma järjekindlalt võtan siin märgata ja ammutada sellest, mis mulle meeldib ja rikastav ja ilus tundub, siis ungarlaste ja Ungari viisakuskoodi päikesepoolest sedakorda. Varjupool on ju ka olemas, eksole – et suur osa sellest nt ei tähenda midagi ja on puhas kood ilma sisuta, lihtsalt mulin; või kohatine pahatujulise teenindaja/ametniku mentaliteet, mida justkui oluliselt rohkem välja näidatakse siin.

Sain eile väga selgelt aru, et üks asi, mida ma siin riigis kõrgelt väärtustan, on tähelepanelikkus ja nende viisakuskood. Alguses on naljakas see galantsus kohati - mis ju tegelikult tähendab ka ootusi minule, eksole, mis sest, et välismaalane, aga ikka püüad ju sobituda ja koodi kombata, automaatselt – nt suud peab tänan-palun-vabandust-ile rohkem kulutama - aga nüüd ma olen vist natukene ära harjunud. Ja see meeldib mulle. Sellest on palju õppida.

Ungari ja/või rahvusvahelises seltskonnas tajun ma end olevat selline... eesti kultuurikoodiga, mis tähendab, et mul ei ole väga kombeks kutsuda/küsida/mainida/viisakustleda st kokkuvõttes ikkagi ju teist inimest ja tema soove-vajadusi-plaane tähele panna ja nendega arvestada. Mitte et lõputult peaks, aga natukene on tore. Uste lahtitegemist ja selle armsust ma olen juba maininud. Aga too viisakuskood ei puuduta üldse ainult mehed-naised sfääri. Ja kui vähegi veab, pole kenaolemisel midagi pistmist millegi tahtmisega. Komplimente tehakse. Ilusti öeldakse. Märgatakse, mis sul seljas või külge riputatud on. Ilusti-ütlemise puudus on Eestis küll ikka kole suur. Mitte ainult blabla-komplimendi tasemel (mis on ka kohati armas), aga ka selliste suurte asjade märkamine-tunnustamine-tagasisidestamine.

Aga ehk ma õpin tõepoolest ise ka siit pisut sellist märkamismentaliteeti ja võtan selle koju kaasa. Ilusti mul on omast arust ikka vahel olnud kombeks öelda. Aga muud märkamist võiks ikka rohkem osata

Avatus on (tegelikult hoopis suurem asi muiduski) teine asi, mida ma siin ja praegu vist üsna eduliselt õpin ja avastan. Et kui avatud ja siirad ja otse võivad inimesed olla. Ja ma ise ka. Ja kui avatud ma olla tahan. Ja et ma tegelikult vajan enda ümber üsna suurt avatusmäära, siirusest rääkimata.

Ja üldse, mulle tundub, et see riik siin mõjub mulle üsna ühemõtteliselt hästi. Et see avab mus mingeid selliseid jooni, mis siiani peidus on olnud. Ma olen siin kuidaski elurõõmsam ja sotsiaalsem ja tunnen end ilusamana ja jõuan rohkem ja väsin teistmoodi. Usun ja loodan ja tõesti kõik lähebki korda.

Comment

Aru ma ei mõista - miks ma ei saa ise kommenteerida siin? Proovisin kõiki variante omast arust ja settingud vaatsin üle ja... Teab keegi? Ilmselt ma olen jätnud mingi väga väikese näpuliigutuse tegemata, aga mille just.

Ja selle kirja-saamisega on mingi jama siis, tundub, sest mul on veel paar tükki justkui pikalt tulemas juba. Ja kohale pole jõudnud ühtki. Õhtul uurin Krisztina (korterikaaslase) käest, et mis värk. Kuigi ma pole kindel, et ta aidata oskab, sest aadress ju oleks nagu õige (arvete peal on sama - ja need tulevad küll kohale :))

Väikesed rõõmud ja Az egyes villamosi linn

Fotol: Kai ja Edgar (ja mina) teel Debreceni - hea tahtmise korral saab ka korralikud inimesed hääletama õpetada, ütlen ma :)

Olin täna lapsikult rõõmus, kui leidsin kooli lähedalt netikeldri, kus sai nii printida, paljundada kui ka kaardiga maksta. Ja kõik käis kiiresti, asjalikult ja odavalt. Hind 6/8 Huf-i, mitte 10/20 või tipphind, mis ma leidnud olen on olnud suisa 30 raha. Hea teenindus (loe: jóképű teenindaja) pealekauba. /30.03

Hakkan ungarlastuma, või mina ka ei tea... Ärkasin kell 6 ja magama enam ei jäänud. Ja kuna mu kodupood, kust ma tahtsin hommikuks süüa osta, avati (alles!) kell 7 - mu Szegedi kodupood tehti küll 6.30 lahti - siis jalutasin ümber kvartali. Ohh, milline hommikuromantika! Elan sellises kohas, kus ühel pool teed on väike Lasnamäe ja teisel pool vanemad uhkemad majad. Minu oma on see kõrgete lagedega ja mitte-lasnamäe tüüpi. Õhk oli veel karge, linnud laulsid mis hirmus ja päike oli säärane hommikune. Ja viljapuud õitsevad! Otse keset väike-Lasnamäed. Ja inimesed ootavad poe ukse taga järjekorras, millal pood lahti tehakse. /31.03

Väikeste rõõmude hulka kuuluvad veel näituseks
- päike, mis on esimese krundi mu näole juba jätnud, ja mis muudkui paistab ja paistab + Eesti mõistes peaaegu et suur suvi, mis meil kätte on jõudnud
Fotod kõik Kailt/Kai fotokast:
- Debreceni Nagyerdő Gundeli pannkoogid (allpool 1. pilt)
2. pilt: Fényes udvar, mis kuulub mu tõlketeksti paikade hulka ja mis sisuliselt on ühe magala sisehoov, selline Lasnamäe hangulatiga
3. pilt: Debreceni Suurkirik õhtupäikeses


-
Aga jätkates väikeste rõõmudega:
Inkognito kõrtsi õhkkond - minu lemmikkõrts Debreceni linnas, mis reklaamib ennast kõrtsileti ja kultuuriga (kult és pult) - mis on Kai pesast 100 sammu
- Debreceni poole-linna-jooks tegi mind ka täitsa rõõmsaks (ja lihased ei valutagi!)
- tõlkelaagriks inspiratsiooni ja õhkkonna ahmimine - see ju mu peaeesmärk oli, miks Debrecasse minna
- minu tellimuste (mis ma maailmale esitan, eksole) imepärane täitumine. Tellin kiire pealesaamise ja auto Budapesti ja juba ta tulebki, või kõik need kergused ja kergelt-võtmised ja -minemised, mis ma siin tellinud olen/ Ma arvan, et "Ahne kalamehe" muinasjutu mõistes - teate küll, muudkui soovib kuldkalalt, kuni Jumalaks saamiseni välja, ja siis kukub kõik kokku, sest ilmselgelt on liiga ahneks mindud - pole ma veel liigahneks muutunud, ega kavatse ka muutuda./ Praegu on natukene hirm nahas küll, sest, jah, maailmale on ka üks suur tellimus sisse antud. Kui tellimus on hea, eks ta siis täitub. Kui ei täitu, ju siis oli jama tellimus. Nii need asjad vist käivad.