Cimbaliband ja Berecz András

Eilne intervjuu láks vististi táitsa korda. Mul on nüüd 2 tundi vestlust - vói pigem Andrási juttu - lindis. Küsimusi on sekka suhteliselt váhe. Eks ma siis nutan natuke, kui ma litereerima hakkan kogu seda kupatust. Tánamisnurga korras olgu saadet tervitused Bogile, kes diktofoni laenas (ja ehk laenab edaspidigi) ja mu küsimusi parandas.

Budapestis piilus páike pilve tagant - ja kohe oli nii palju páikeselisem olla. Ja tána, váhemalt tunnike tagasi küll - piilub siin ka.

Sain Péteriga ka kokku. Istusime ühes sáándses kinomaja kohvikus, mis on kóigele láhedal, niipalju, kui Budapestis saab "kóigele láhedal" olla.

Nüüd, kui ma ise ka tean, mis tunne on kuskil válismaalasena olla, ráákis Péteri Eesti-kogemus minuga márksa paremini. Aga váhemalt ta váidab, et polnud eriline kultuurisokk, et kultuurierinevused on liialdatud. Mina ütleks, et ikka olemas on erinevused, ja on palju selliseid ka, mis pole liialdatud. Eks see sóltub konkreetsest inimesest ja sellest, kuis tal veab ja kuhu ja kelle sekka satub. Kui mina oleks ungarlane, siis mind hirmutaks vist Eestis just see inimeste (náiline) ükskóiksus ja suhtlemisvalmidusetus. Aga ma pole Eestis válismaalasena olnud ega saagi olema, nii et ma ei tea, kuis selle külmusega váljastpoolt vaadates on.

Óhtul sattusin taaskord sellisele kontserdile, mis vága-vága korda láks. Cimabalibandil, arvan ma, oleks just óige koht járgmisel folgil náituseks. Lavasarmi lendas, mis hirmus. Ja váike saal oli puupüsti táis - tulles ma peaaegu ei mahtunud uksest sisse, aga ma olen ónnelik, et ma ikka pressisin. Ja vastapsi ("raud-aplaus", mis on ungarlaste viis náidata, et etteaste oli suurepárane) said nad ka kóvasti ja teenitult.

Lópetuseks uudis totto-lotto vallast. Küllap láheb ungari lotomüüginumbritel nüüd veel paremini, kui varem.

Cseh Tamás

Vahel on mitu korda páevas raamatukogus káia páris soodne - tána nt olen saanud degusteerijatüdrukute (kas hambapastat degusteeritakse? vói mis sellega tehakse?) 3 proovituubi hambapastat. Kui veel paar korda tuleksin ja láheksin, saaks ehk páris pika aja hambapastavaru.

Aga nüüd selle juurde, miks ma üldse tána blogimise ette vótsin. Eile káisin nimelt Cseh Tamási málestusüritusel Milleniumi káveházis - tolle muusiku, kellest ma ükskord varem ka juttu tegin ja kes stiililt sarnaneb Marko Matverele ja/vói Jaan Táttele - ja sain vága-vága hea kultuurielamuse osaliseks. Aune, kadesta! Ja tervita meie Tamásit, kui sa temaga veel kusagil kokku peaksid jooksma. Kóigepealt náidati filmi - mis tekitas kuidaski sooja tunde, andis edasi sellist boheemlaslikku, aga ikkagi üsna ódusat maailmapilti. Ja óhkkond oli nagu PÖFFil, mónes váikese saali seansil - vói nagu Párnu antropoloogiafilmide festivalil. Filmifestivalide óhkkond meeldib mulle ka iseáranis. Ja párast filmi oli kahe-mehe kontsert (üks oli minu meelest eriti jóképű ka, tas oli mingit lavasarmi). Ja koguaeg oli tunne, et noh, nüüd tuleb see "Sóprade laul". Ja eks tulidki kóiksugu sóprade laulud, ainult teises keeles, aga muusikaliselt üsna sessamas keeles, rahvusvahelises hea muusika keeles.

Veelkord Austraalia laul mis pildiliselt pole Youtube'is küll eriline lárnivaló, aga lugu mulle meeldib. Noor, ilus ja edev Cseh Tamás ja pildigalerii.

Kolmandat páeva sajab

Pühapáeval, kui oli esimene vihmapáev, tegin avastuse - vihm mulle táitsa meeldib, kui teda vahel-harva náeb. Eile tegin járgmise avastuse kohe otsa, et "vahel-harva" táhendab ühe páeva kaupa. Ja tána ei meeldi vihm-tuul-külm enam üldse-kohe-mitte. Vaatasin just ilmateatesaiti, ja ajab natuke hirmu nahka küll - "ekstreemne, talvine ilm on tulemas" ütleb pealkiri. Tána juba on selline brrr...eesti sügis meil siin. Ja suurtorm ehk nagyvihár ka.

Aga toredatest asjadest ka. Eile sain náituseks kosmeetiku-elamuse. Láksin oma igakuisele kulmuvárvimisele ja alustuseks sirutas kosmeetik minu poole káe. Pakkusin talle vihmavarju - et ákki tilgub ja ta tahab kusagile ára panna. Aga ta tegi ruttu selgeks, et káe sirutas ta tutvumiseks, ja vihmavarju vóin ma rahulikult pórandale panna. Tool oli ka kuidagi iseáranis mugav, ja ta viitsis mökerdada vaseliiniga, et nahk várviga kokku ei láheks. Ja tegi seda hirmsat pulbriteed, et ma vahepeal ei igavleks, kui várv parasjagu mójub. Kusjuures ei mingeid münditrikke - niipalju kui ma raha tagasi tahtsin, niipalju sain ka. Ostis mu ára küll - sinna láhen ma veel tagasi.

Ja vahelduseks kohtasin toredat, Tartu-stiilis óppeosakonna-tütarlast ka, kes kóigepealt teadis, kuidas süsteemid toimivad ja teiseks regas mind ka óppeinfosüsteemis ainetele, et ma saaks oma kursusefoorumitele ligipáásu. Vága abi küll ei olnud, sest süsteem, kontrollisin, játkuvalt ei lase mind sisse - aga váhemalt ma tean, et kóik on ok ja ma saan oma punktid semestri lópus kátte. ETRiga vói ETRita.

Olen elanud üsna kooli/asjalike-asjade-tegemise sóltuvuses elu, aga munkamánia siin ei ole üldse nii karm asi, kui Tartus. Esiteks seda kóike ei ole nii palju. Teiseks saab minna ujuma vói vara magama , kui üle viskab (AURA, eksole, maksab; ja kell 22.30 Eestis magama minna on ka imelik) vói juba varem korraldada end kusagile külla/muidu óue - vói on juba mingi üritus plaanis. Ja raamatukogu pannakse ka kell 8 kinni. Kórvalepóikena - arvuti, st ka muusika puudumine mójub mulle vist niimoodi, et ma kodus pea pidevalt ümisen midagi. Endale tundub peaaegu et armas.

Üks neist asjalike-asjade projektidest on proovitólge, mida ma teha pusin. Jaanuaris tuleb Balatoni ááres jálle tólkelaager, ja tahaks kangesti sinna pááseda (aga eks see natuke nii on, et kui ei pááse, siis on kahju - ja proovin járgmine aasta jálle; ja kui páásen, siis on natuke hirmus, siis tekib páriselt vastutus teksti ees). Ideaalvariandis saame Aunega mólemad, ja siis on váhemalt koos natukene hirmus.

Kirjanikust, kes sel aastal tólkimisele tuleb, juba olen vága vaimustuses. Sellest kirjatükist, mis ma endale prooviks vótsin, sellest ka. Zanrimááratlus on vististi "luule proosas" ja kirjutab ta umbes nii, nagu mina ehk kirjutaksin, kui ma kirjutaksin. Seksi oleks minu kirjutatus küllap váhem, aga muidu jah, umbes nii (isegi need lóputud komad ja tekst, mis muudkui kulgeb ja kulgeb, tundub mulle tuttavlik). Lóike, mis juba varem on tólgitud, saab lugeda siit: http://www.heemp.org/et/node/87
Minu meelest ilus-ilus. Iseasi, kas ja kui palju mu ungari ja eesti keel selle kupatuse válja kannavad.

Muinasjutuvestmisendusega olen tegelnud niipalju, et koostasin intervjuuküsimused eesti ja ungari keeles - reedel láhen Budapesti Berecz Andrásit intervjueerima. Hoidke mulle pöialt!
Ja siis tuleb Mats ja koolivaheaeg ja ilusam ilm, ma loodan, ja mu munkamánia láheb puhkusele.

Aunele üks hásti suur aitáh

... et sa olemas oled!
Veetsin nimelt hásti toreda nádalivahetuse. Aune oli külas. Ega me óigupoolest midagi erilist ei teinudki - polnud mingit meeletut kultuuriprogrammi vms. Aga mitmete vahvate inimestega saime küll kokku. Reede oli kórtsipáev. Láksime tantsutuppa - ja mitte ei tantsinud, vaid laulsime (teate küll, laulupidu;)). Ja siis kórtsi ees. Ja siis jóeááres. Ja siis Liisi juures. Veel olid Liis ja Consta (ta on udmurt, aga eesti keelt ráágib kui kulda) ja Bogi ja Gabi (mitte see Gabriella, kes náeb válja nagu Bibi, vaid üks teine). Ja ráákisime (mitte ajada segi suhtlemisega) ja veinitasime. Ja laulupidu kestis - kujutage ette - kella 6ni. Korralikud inimesed láksid sel ajal, kui meie koju láksime, juba turule vói tööle. Minu korterikaaslased náiteks tegid köögis kohvi.
Laupáeval tegime kartulisalatit. Korralikku majoneesi ei leidnudki, kóik majoneesid olid sinepiga - aga no ajas see ka asja ára. Ja Triin ja Gabi tulid külla. Seekord too Bibi moodi Gabi. Óhtul istusime Grand Cafe's, mis on kino-baar ja kust saab üsna korralikku veini ja vága head kuuma sokolaadi. Ja eile oli pannkoogipáev. Ujumas káisime ka. Siin on selline hea süsteem, et óhtuti on üliópilaspiletiga ujumine tasuta. Ujumismüts on tegelikult kohustuslik (járgmine kord ostan) ja siis keski ujula töötaja tuli küsis, et miks mul ei ole. Ja ma tükk aega mótlesin, kuidas peaks teesklema, et ma aru ei saa, mis ta tahab. Hoidsin pingsalt keelt hammaste taga, et mitte ungari keeles ráákida. - Do you speak English? Paus. - Head? (náitab pea peale) - Yes? - Do you have? (kehitan ólgu, raputan pead) - OK. Náitab, et vóime minna. Ilma peata ka. Járgmine kord olen korralikum, láhen pea ja plátudega.

Kui ma olen varem pikalt-laialt ráákinud ungarilikust paberimajandusest, sellisest, mida eestlased ei tunne (ja parem ongi), siis tasakaaluks positiivseid kultuurilisi táhelepanekuid ka. Ungari külalislahkus ja siiras uudishimu ja jutulesaamislihtsus on ka midagi, mis Eestis tundmatud. Eile vólusid meid ára náituseks onud, kes istusid Ópusztaszeri (suur etno-vabaóhumuuseum) tutvustavas telgis. Tundsid huvi ja párisid ja ráákisid ja külvasid meid nánni ja infovoldikutega üle. Selline siiras huvi ja külalislahkus on hásti vahva - eks sellist vóltsviisakust on siin ka palju. Sellega vórreldes eestlased pigem ei viitsi vága viisakad olla. Ei vóltsilt ega ehtsalt. Kui ei huvita, siis ei küsi midagi ja mónikord ei küsi isegi siis, kui huvitab.
Ja tána ráákisin ühe salli-pesu-sokipoe müüjaga, kes ka tundis huvi. Ei üritanud mulle isegi eriti midagi müüa, vaid lihtsalt küsis Eesti kohta kóiksugu asju. (et milline Balti riik tápselt? ja kas meil kukkus majandus kokku nagu siingi? ja kas pealinn on Riia? Látiga aetakse tihti ikka sassi küll). Ja ma peaaegu solvusin, kui ta küsis, kas ma ei oska ungari keelt - aa oskad, aga váhe, eks:D. Tavaliselt nad ikka ütlevad, et páris hásti ráágin.

Rattamatk

Matsi sünnipáevaóhtul káisin kórtsis nimega Zápor. Ja et oli ka Noemi sünnipáev, siis oli kooki ja puha.


Ja üldse oli 24. vága tegus páev. Sain kokku Gabriellaga, kes oli aasta aega Tallinna Reaalkoolis prantsuse keele ópetaja, náeb válja nagu Bibi tema blondijuukselistel aegadel, oskab öelda "ilus poiss" ja on muidu hásti tore.
Eile oli spordipáev. Káisime rattamatkal, kokku ca 75 kilti. Kaardi peal náeb válja umbes sihuke: Ungari lópp ja Rumeenia algus. Sain natukene ka aimu sellest, millest ráágitakse kui ungarlaste natsionalistlikust meelsusest. Naaberriikidega on neil kanu kitkuda küll ja rumeenlasi vist ka ülearu ei armasta. Ja rumeenlased vist omakorda ei armasta ka ungarlasi just vága. Ja see on ka óige, et lipuvárvesse on neil vóóbatud kóik, mis vóópamist kannatab (laste mánguváljak, pood, váidetavasti ka prügikastid). Aga ega ungarlasedki vága maha ei jáá. Suurungari kaardid, lipud on neil ka igal pool...
Piltidel: Marosi jógi, seltskond, ja lagedus-lagedus-lagedus (seda neil siin játkub; valida saab náiteks páevase ja óhtuse lageduse vahel, kui piltidest ráákida):

Spordipáeva kórval oli hariv programm ka. Káisime Kiszombori koduloomuuseumis ja kiriku juurde kuuluvas rotundis. Matsilt palun kunstiajaloolis-semiootilist plákutust allolevate piltide póhjal (tegelikult on mul mingi infovoldik muidugi ka, aga plákutused on alati huvitavamad):

Ja Rumeenia (kirikutorni kell náitab eesti aega - neil lihtsalt on sama ajavöönd) Üle piiri jóudes on kohe "midagi", mis muutub. Ma ei oskagi seda seletada. Jah, náeb vaesem válja - aga on veel "midagi", mis on muu. Maju várvitakse sellist várvi, mida Ungaris naljalt ei náe, poed on teised, asulate ülesehitus on teine, tánaval patseerivad tádid ei ole needsamad ungari nénid:

Aga nüüd ma láhen koju ploomimoosi tegema, sest óhtupoolikul on plaanis pannkoogid. Ilm on meil pea muutumatult ilus. Sellist koduteed mööda:

Matsile pühendet

Tánase blogitamise pühendan Matsile. Ja saadan siitkaudu ka ühe suure sünnipáeva-kalli teele. Ja ütlen veelkord, et sa oled mulle vága-vága kallis. Szeretlek!Ma olen ikka eestlane, niiet see imadom variant, mida vóib-olla ungarlased kasutaksid, tundub lihtsalt sónavahuna.

Óhtul láhen natuke táhistama ka, sest ühel rahvaluulnikul on ka tána sünnipáev. Nii et saab 2 1-s táhistada. Mis ei táhenda kahekordset pidu, sest homme on rattamatk ja tóusta tuleb oi-kui-vara. Nii et rohkem kólab nii nagu 1-2 ólut ja koju kotile.

Aga et te ei arvaks, et ma ainult kirandulásitan, siis natuke argipáevast ka. Kodu on mul nüüd táitsa okeika, miskis móttes selline ühikahónguline, natukene nagu boksisüsteem, et igaüks on omas toas ja vahel tuleb köögis üle kellegi kalpsata ja vannitoa járjekorda oodata. Aga süda on palju rahulikum. Olen oma toakese üsna ára kodustanud ja naabrid on ka táitsa toredad. Minu meelest me üksteisele küll ette ei jáá ja keegi ettekirjutusi ka ei tee. Ja et ma óppisin ára, kuidas kasutada pesumasinat ja kohvimasinat, siis pakilist suhtlemisvajadust polegi, mis ei táhenda, et me "tere-kuidas-láheb-blabla" vormis ei suhtleks, aga selge, et nii ülerahvastatud korteris on see táitsa piisav. Pikad köögijutud on lihtsalt boonus - ja sedagi on ette tulnud. Ráákisime Diánaga tööturu seisust - ta just parajasti otsib tööd, niiet táitsa aktuaalne teema.

Raamatukogus vóiks mul olla püsikliendikaart - eelkóige sellepárast, et ega ma suurt mujal kuskil netti ei pááse. Aga jutuvestmisalast kirjandust olen ma ka siit koju tarinud, niiet mitte ainult neti párast ei kái ma siin. Ja raamatukogu on suuur, iga raamatukogusóbra unistus.

Eile sain lópuks oma paberid korda (elamisluba pole, aga vaatab, vóib-olla ei hakkagi tegema, reaalselt ei huvita see tegelikult kedagi, ja piirivabas ELis on ka táiesti tóestamatu, mis ajast peale ma siin viibin), paberite párast kulutasin küll kóvasti uksi. Váhemalt on see erinevate asjapulkade vahet jooksmine logistiliselt maksimaalselt lihtne ja mugav, sest kool (st humanitaarteaduskonna maja) ja raamatukogu ja válisüliópilastalitus on üksteisest mónisada meetrit ja minu kodu neist omakorda maksimaalselt pool kilomeetrit. Aga see, et keegi ei tea, kuidas asjad tápselt toimivad, on siin küll üsna sümptomaatiline, ütleks ma. Üsna tüütu on oma pabereid korda ajada.

Niisiis on mul nüüd ametlikult 5 kursust (+ üks veebikursus TÜst), aga ma plaanin káia veel paaris loengus vabakuulamas. Siiani on see vabakuulamine isegi ónnestunud. 3x nádalas on ungari keele tund, mis on hásti asjalik. Tempo on paras. Suveülikooliga vórreldes on tase ehk sama hea, aga stiil natuke hüplikum, pole nii süstemaatiliselt üles ehitatud tunnid, nagu Debrecenis olid. Niiet tunni alguses teeme náiteks hááldusharjutusi, siis tuleb luuletus ja párast seda tuleb ette valmistada arsti-juures dialoog. Ja lópus ráágime hoopis rahvameditsiinist. Üks inglisekeelne kursus on mul ka, current issues, mis peaks seletama, mis siin riigis siis óieti toimub ja miks kóik kurdavad, et kóik on halvasti. Siiamaani oleme jóudnud ajaloolise taustaga reziimi vahetuseni, 1989/90 aastasse. See kursus tóotab olla kóige lihtsam, keele ja tunnitempo párast ka, ja et óppejóud on selline veider, siis ka kóige meelelahutuslikum loeng. Ja siis on mul - hóissa ja trallallaa - 3 ungarikeelset loengusarja rahvaluule (néprajz táhendab tegelikult nii rahvaluulet kui ka etnoloogiat, ja seda viimast táhendab ta siin ehk isegi rohkem) osakonnast. "Sissejuhatus juudi folkloori" on lugemiskursus, niiet ainult üks loeng on veel jáánud. Silmaringi avardab nii mis mühiseb, aga konkurentsitult kóige raskem on aru saada ka. Mul lubatakse inglisekeelse kirjanduse póhjal (ja vist oli nii, et ka inglise keeles) kirjutada, juutlusest tánapáeval, rethinking tradition teemal, mis eksole, haakub mu uurimistööga. Aga eks ma endale váhemalt mingi óhukese baasi pean ehitama, et mis varem toimus. Sest sellel kursusel mul lihtsalt pole pea mingeid taustateadmisi, millele asju ehitada. Teine loengusari on etno- ja antropoloogia filmidest, mis on natukene lihtsam selle poolest, et mul on mingigi baas ja ettekujutus. Visuaalsest antropoloogiast olen Tartus ka üht-teist lugenud ja sel teemal seminaaritanud, ja see aitab kóvasti. Üleüldse on siin nii, et kóik tuleb appi vótta, mis ma varem kuulnud-lugenud olen. Ja kui mul poleks seda ülikooli pagasit, mis mul on, siis ma ei saaks ilmselt móhkugi aru. Viimane registreeritud loeng kannab nime "ungari ja vórdlev néprajz" - ehk siis etno ja folkloor kokku. Sisuliselt táhendab see talupojakultuurist, peamiselt maaviljelusest ráákimist. Essee kirjutan talupoegade ja metsa suhte teemal - mis on intrigeeriv selle poolest, et metsa on neil siin váhe ja meil seal palju, eksole. Ja siis on veel üks tantsu-uurimis alane loeng, milles ma káin táitsa vabalt ja tahtlikult. Rahvatantsu-uurimus on Szegedi ülikoolis üks néprajzi osakonna póhisuundi üldse. Ja veel üks loeng, kuhu ma ka minna tahan, konks on selles, et see on reede hommikuti kell 8 - ja reede on siin matkade páev, nii et ma pole seal játkuvalt kordagi káinud. Ja homme ei láhe ka. Ja móistagi on veel mu jutuvestmisuurimus, millega ma páris tósiselt plaanin tegeleda, et saada linti-málusse-paljundatud see, mis pole Eestis káttesaadav. Eile óhtul lugesin jutuvestmiskirjandust, ja vaimustusin jálle. Ja seda kóike on kokku páris parajalt palju. Ülepea vast ei kasva, aga ega ma siin igavleda ka ei jóua.

Szegedi linnast ka. Kui ma ütlen, et Szeged on nagu Tartu, aga poole suurem, on see mitmes móttes óige. Siin on jógi ja kaarsild ja ülikool ja isegi linna esindusplats náeb válja nagu raekoja plats (paar korda olen üritanud sealt kella vaadata, kus see harjumuspáraselt olema peaks - kella neil seal küll pole). Jógi ja kaarsild ja ülikool ja elanike arv on kóik umbes-tápselt poole suuremad, ja see linn on oma olekult veel ülikoolilinnam kui Tartu. Humanitaarteaduskond on hiigla suur. Aga rahvaluule osakond on just paras. Kevadel, kui oma pabereid korda ajasin, mótlesin eelkóige kirjandusaineid vótta, aga kirjanduse óppetool ei játnud mulle kaugeltki nii head muljet kui rahvaluule. See viimane on koduselt sóbralik ja armas. Just nagu meil - vóib-olla ainult poole suurem (vói nii umbes 3-4x). Ja óppetooli juhataja ráákis mulle kohe Ülo Valgust ja Art Leetest ja Tartu-suunalisest koostööst. Nii et ma olen ára vólutud ja oma koduosakonda kolinud.

Temperatuuri poolest on meil siin suvi, selline augustisoe, aga lehed potsatavad juba maha küll. Aga need mahapotsatavad lehed on hoopis teistsugused - nad on puu otsas ára kuivanud ja pruunid, punast-kollast pole suurt náha. Aga páike paistab pea lakkamatult. Ilus ja soe ja kuldpruun on see linn, eelkóige sest osast ráágin, kus ma kóige rohkem liigun, Pühakolmainsuse tánav, mis ühendab raamatukogu-humanitaarteaduskonda (aga ka páris linnasüdant) ja kodu.

Szegedi folkloristid ja Balaton: foto- ja videosüüdistus

Káisin Balatoni ááres pikka nádalivahetust pidamas. Eriti heas seltskonnas, ütleksin ma. Olid szegedi folkloristid, ja móned Pécsist ja móned Budapestist ka. Veini oli palju, vesi oli soe, seltskond - ütlen ma veelkord - oli tóeliselt hea. Selline soe ja vastuvóetud tunne jái.