Igapäevast (kuni järgmise postituseni täiendamisel)

nüüd juba kiire kooliaja järgsest igapäevast. Säärasest laisast. Jõuan mõelda ja lugeda ja lonkida ja plaanin muuseumitada.

15. juuni - istun köögis, öösel kell 1, uks laialt-laialt lahti, sest muidu on hirmus palav (õues on enam-vähem jahe) ja loen ühe silmaga Briti blogi, teisega chatin, siis veel jupike meilikasti ilusat kirjandust ja natukene vaatan, et kas-mis ma peaks ja jõuaks veel mag-töö jaoks kokku koguda - ja mõtlen, et küll Eestis jõuab süveneda, májd, sügisest. Praegu võin selline pealiskaudne ja tuisupäine ja suvine olla.

1. (ametlikult juba 2.) juuni: nüsisin peegli ees küünekääridega oma tukka (välja tuli nagu 5-aastase lõikus, aga peaasi, et laps ise rahul oleks) ja mõtlesin, et Ungari on "minu südamemaa arusaamatutel põhjustel" - ma pole kunagi täpselt aru saanud, miks ta mulle nii meeldib. Ja kui küsitakse, räägin ka ikka selle loo, kuidas mulle kunagi ammu kohe siin meeldis ja siis hakkasin keelt õppima ja näe, siin ma nüüd olen. Reaktsioone on vist laias laastus kahte sorti - kes ei saa aru, et mis ma siin leian ja kes rõõmustab. Mulle meeldib viimane variant rohkem, sest mina ju rõõmustan ka, kui keegi Eestis lihtsalt niisama heast peast oma südameriigi on avastanud (ja lepib sellega, et Eestiga kaasneb ka pime, külm ja novembrikole, inimesed, kes talvel mässuvad mantli sisse, kõvasti-kõvasti, mehed, "kes ei räägi", ja kultuur, milles teise inimese piiride austamine maksab rohkem kui huvi või soojuse väljanäitamine - just niisama nagu mina lepin siin kuuma, kaeblemise, veniva asjaajamise ja kohatise pahura teenindusega ja veel hulga muude asjadega, mis meil justkui paremini on).

Június 1.: Éppen vágtam a frufrumat, olyan lett, mint egy 5-éves vágott volna, és gondolkoztam azon, hogy Magyarország "a szívem országa érthetetlen okokból" - soha sem értem pontosan, miért is szeretem annyira. És mikor valaki kérdezi, hogy miért, akkor mindig szoktam azt a sztorit elmesélni, hogy azonnal tetszeni kezdett, mikor itt voltam először, talán 2003ban és májd 2006ban kezdettem a nyelvet tanulni és, hát, most itt vagyok. Nagyából kétfajta reakciót tapasztaltam - van, aki nem érti, és van, aki örül annak. Nekem jobban az utolsó tetszik, mert én is nagyon örülök, mikor valaki csak úgy talál, hogy Észtország a szíve országa (és azt is tolerálja, hogy ahhoz az országhoz tartozik sötetség, hidég, és szörnyű november, emberek, akik télen melég ruhába bújnak, ferfiak, akik "nem nagyon szoktak beszélni, különösen a fontos dolgokról", és kultúra, amelyben a másik ember hataraira jobban szoktunk figyelni mint arra, hogy figyelmesek és kifejezetten barátságosak legyünk egymáshoz - pont olyan módon, mint én itt kibírom túl meleg időt, azt, hogy magyarok sokat panaszkodnak, hogy mindenfelé ügyintezés lassú és fáradságos, hogy néha boltban egy eladó nagyon jól tudja kifejezni, hogy éppen rossz a kedve és egyéb dolgokat, amelyek otthon mintha jobban működnek).

Täna, 30. mail, sain kätte oma esimese kaardi, juhhuu! Ungari Posti imed. Hea, et niigi läits, ma ütlen. Müsteerium, aru ma ei saa. Kui ma viitsiks, ma oleks nende kõigi eelmiste pärast, mis kaduma läinud või tagasi saadetud on, kole vihane. Aga ma väga ei viitsi vihastada. Parem üks kaart käes kui... oma südant vaevata.

Pühapäeval, 29., käisin Szoborparkis, nõukogudeaegsete monumentide väljapanekul. Kui Budapesti üks olulisi vaatamisväärsusi on Kangelaste Väljak, siis Szoborpark võiks ehk pretendeerida antikangelaste väljakuks, asub ka sellises x-kohas, linna servas, nagu meie veaks kõik nood Leninid jms Merivälja taha vms. Kuulu järgi vist oligi nii, et noid hiigelsuuri kujusid polnud kusagile panna ja siis otsustati teha säärane kujude park, panna kõik need erinevad Leninid ja kohalikud kommunistid üksteisega tõtt vahtima. Turistid paistavad teadvat sinna minna küll, sest ungari keelt ma praktiliselt ei kuulnud, küll aga registreerisin soome, rootsi, saksa, hispaania, prantsuse, American Englishi, võib-olla veel midagi.
Kujud olid säändsed... nõukogudeaegsed. Suured, kangelaslikud, otsustavate ilmetega. Ühe mehe puhul ma arvasin, et see on nüüd küll Imre Nágy, nende "hea kommunist", aga ei olnud mitte, oli keegi, kelle nimi mulle midagi ei ütle, täitsa vale näoilme ja kaabuga onu oli. Nagu oleks korralike seltsimeeste sekka sm Panso ära eksinud. Ja üks kuju oli ikka aukartustäratavalt suur.
Szoborparki servas on tore mänguasi, ajarändude telefon, saab erinevatesse aastatesse helistada ja erinevate tähtsate onude erinevaid sõnavõtte kuulata. Sellega mängisin. Kuulsaid Stalini saapaid kaesin - nende lugu on see, et 1956. aasta revolutsiooni ajal otsustasid demonstrandid härra Stalini maha võtta, mis lõpuks ka õnnestus, ainult saapad jäid postamendile alles. Nii et Stalini saapad on siin üks 56. aasta sümboleist.

Kerjustefilosoofiast - neljapäeval olin sunnitud enesele säärase tekitama. Siin linnas on kerjuseid palju, "natuke raha" küsitakse sageli, igapäevaselt vist lausa. Aga neljapäeval ma tundsin end erilise kerjustemagnetina, tuldi ja küsiti, ja sedasi tungivalt. Ma ei anna, ma üritan mitte hakata mõtlema. Mitte lasta endale ligi süütunnet, et ma ei anna. Jah, siin mul korraks ju on raha (Tartus olen täiesti puhta südamega ise ka nii vaene, et suurt ei kripelda miski). Aga ma ei taha seda kellelegi anda sellepärast, et mul on tast hale. Ma tahan anda, siis kui ma tahan, sinna, kuhu ma tahan. Raha on energia, ja haledust ma ei taha anda. Mõistagi, puhtpraktiliselt ka, siin saaks edukalt vaeseks jääda, kui igale küsijale kasvõi natukenegi anda. Mulle ei meeldi, kuidas rõhutakse minu süütundele ja just sellele samale haledusele. Ja ärgu rääkigu mulle, et nad ostavad selle eest süüa. Kui õlleraha, siis oleks vähemalt aus, oleks rohkem lootust. Sama lugu selle tädiga, kes Tartust pidevalt Elvasse ei saa sõidetud. Aga mingi süütunne ja kripeldus - hoolimata minu raudsetest põhimõtetest - ikka jäi. Ja nüüd mul on strateegia, kannan kotis šokolaadi - kui nälgivad, siis peaks šokolaadijupist rohkem kasu olema kui sest 100 forindist, mida nad küsivad. Ja kui ei meeldi, siis ei meeldi. Tegelikult olen siin korra varem ka šokolaadi andnud. See pole sama. See on mingi muu energiaga andmine, kuidagi inimlikum ja võrdsem (pole niipalju seda oh-sa-vaene tunnet). Või kui nt tänavamuusikutele raha annad (sest sul on sünnipäev nt ja päike paistab ja muusika on hea) - hoopis teine tunne. Ja pagan, kui mulle ikka kerjus ei meeldi ja ta selline ülbe ja nahhaalne on, siis ei saa šoksi ka!

Regina ja Laci juures käisin külas, vahva elamine, pisikene, ja nii palju sellist päris-oma-kodu sisustamiselevust. Armas ja tore, ja õige pisut ajab kadedaks ka.

Ja tantsutoas-tantsutoas käisin! Lõpuks õiges Ungari tantsutoas. Péter kutsus ja hiiglama tore oli. Moldva tantsud, nood, mida nt Csürrentő õpetab. Ja ma tundsin, et Tartu-Viljandi tantsukool on täitsa tasemel, nii 2/3 olid täitsa tuttavad. Tantsutoatada loodan ikka paar korda siinoleku jooksul veel.

Tegelikult peaks koolist ka kirjutama, aga ehk ma räägin hoopis kunagi. Loodan Tartus Ungari-õhtutada, ehk isegi mitmes jaos. Et päris oma inimestele ja ehk ka koolis, tollest akadeemilisest osast. On olnud hirmus hariv, väga õpetlik ja huvitav, mitmel tasandil juba puht selle akadeemilise/koolimulli sees.

Minu Ungari linnad

Algas mu seekordse Ungari viimane kolmandik. Kuidagi kolmandikeks on see aeg siin jagunenud-jaotatav küll. Viimane paistab selline reisimisrohke tulevat-olevat. Mõelda vaid, terve kolmandik veel - tundub nii imelühikese ajana. Mingil tasandil tõmban juba ammu otsi kokku, ja mingil tasandil ei kavatse siin ju kunagi otsi kokku tõmmata... Oh neid tasandeid ja suhtelisusi küll.
Ühtlasi algas seoses kooliasjade lõpetatuks saamisega suvitushooaeg (natuke seda ja toda asjalikku peaks-tahaks ju teha küll, aga sellises suures plaanis on... suur suvi). Saab aeglaselt-aeglaselt ringi loivata ja ainult enda loodud ja ettevõetud tähtaegadele mõelda, mitte enam nondele kooli omadele.

Reedel läksime Szegedisse veinifestivalitama ja nostalgitsema ja raha laiaks lööma Kaiga. Ja too seekordne Szeged oli täitsa tore und külalislahke. Kõik head põhikohvikud käisime ka läbi. Laupäevaks-pühapäevaks pandi kesklinna sild Sillalaadaks kinni (ostsime ainult peapaelad, tublid tüdrukud - ja neid on siin tõesti vaja selle päikesega, kuigi silmaga oleks küll seda ja toda veel tahtnud). Veinifestivali ja laada pärast oli selline ülelinna festivalimeeleolu, erinevad lavad ja muusikavalik.
Õhtul plaanisime juba lassan koju kotile minna, kui ilmus välja Gábor, üks mu Szegedi-aja tuttav. Ja siis kadus välja ja ilmus jälle, olles meid vahepeal oma sõprade seltskonda sokutanud. Seltskond oli hea, mis lõppes sellega, et kell oli märkamatult 3 ja 4 ja 5 ja pool 6ki saanud ja väljas valge ja festivaliplats tühi. Ja siis me lõime uue pärast-pidu traditsiooni - mitte ainult rämpstoitu ei pea sina sööma, vaid sina pead ka turule minema, rabarbereid otsima (mis siinmaal on haruldus, aga kätte saime), otse peolt. Koju minnes oli juba vaat et palav, kell 7 hommikul. Järgmine päev kulges siis juba eriliselt uimerdamise rütmis, rabarberikooki küpsetusime ka. Ja õhtul oli kultuurirubriik Grand Cafes - "Kuninga kõnet" vaatsime. Minul haakis kuidaski väga, hea film. Haakis nonde hirmude ja piiride teemaga, liigutas, tekitas korraks sisemise vaikuse nagu head kunstitükid mus vahel tekitavad. Aint lõpp oli liig pikaks ja kohmakaks venitet, rikkus sisemise vaikuse tunde ära.

Kell 4 öösel startisime Debreceni poole (esialgu küll Nyíregyhaza suunas, üks Gábori sõpradest sõitis sinna, me sokutusime kaasa). Nyíregyhaza on säärane... kuidas ma ütlen, ei-midagi-erilist linnake, isegi päris meelepärast kohvikut me ei leidnud, ja tee äärde tuli matkata jube kaua. Ja kott tundus lõpuks juba raske ja päike oli kuum ja paistis lagipähe. Aga autotellimus toimis esiotsa küll imehästi. Jõudsin mina käe vaid tõsta. Aga siis tuli juhil plaanimuutus, oli vaja keegi Viki peale korjata (- nem baj? - haat, baj-baj, pole siin mingit Vikit :); ja kui juba päike jätkuvalt kuumas, siis me olime Viki peale juba pisut pahased. Aga Debrecasse me saime.

Eile oli täispikk Debreceni-päev. Ja ega ma olegi seal vist kunagi nii korralikult iseseisvalt turistitsenud... Käisin Suurkiriku tornis ja Kölcsey kunstikeskuses. Kölcseys oli 2010 aasta pressifoto võitjapiltide näitus. Too oli ka selline näitus, mis korra hinge lahti ja hellaks võttis - kunst ja kultuur (ja armastus?) nii ju teevadki, kui need õiged ja head on ja kõnetavad. Kogu Ungari 2010 miskis mõttes ühes saalis, mul jooksis paralleelselt silme ees see, kuidas ma Ungari-uudistele ju ikkagi ka Eestis kaasa elasin. Valimised, punane muda, üleujutused. Tegelikult kõike - klatši, glamuuri, sporti, loodusfotot, imeilusaid portreesid, häid hetki, miimikaid.
Õhtul saime Lillaga kokku, Incognitos.

Ja täna hääletasin koju. Aega läks, aga tore oli. Polegi vist varem Ungaris üksi hääletanud. Kahe rekkaga. Ühe pealt tõsteti teise peale. Toredad rekkamehed olid. Üks rääkis pool oma elu ära ja abieluprobleemidest, ja küsis siis omalt poolt ka selliseid isikliku elu küsimusi. Neil on see nii tavaline ikka. Pere- ja armuelust rääkida, täitsa avameelselt. Ja küsida.

Nüüd tuleb Budapesti-nädal ja siis lähme lähipealinnu (ja Lääne-Ungarit) (taas)avastama.

Újpest - Honvéd FC ja félmaraton váltó

Spordinádalavahetus.

Eile käisime Kaiga jalkal, 2 magalarajooni omavahel - Újpest ja Kispest. Ettekäände minna andis see, et Újpestis mängib üks eestlane, Jarmo Ahjupera. Mäng oli minu meelest üsna lahja, aga see, mis mängu kõrval ja lisaks toimus, oli säändne huvitav.

Fännid üürgasid midagi kaunist Kispesti aadressil juba tükk maad enne staadioni, siis, kui ma nina metroost välja pistsin. Ja tädid trammis olid pahandet olekuga hukka läinud nooruse aadressil. Ja meeletul hulgal politseinikke oli väljas, märulipolitseinikke. Kiivri alt paistsid valdavalt täitsa ilusad noored poisid. Kuna ma selle massiga koos tulin, siis tundus, et ju tuleb suur mäng (ega me ju ei teadnud, kuhu me täpselt sattume) - tegelikult mass selle paari trammitäiega piirduski. 2 kotikontrolli, sihvkadega täituv tribüün. Pealtvaatajaid palju ei olnud. Aga pärast mängu toimus korralik politseioperatsioon - kogu see Újpesti fännide kamp võeti märulipolitsei poolt kotti, tundus hästi veider, sest tõesti, siis oli politseinikke vist juba rohkem, kui neid, keda või kelle turvalisust valvati. Liiklus kinni, politseiautod igal pool. Meid lükati sest piiramisrõngast välja. Ja ma ei võtnud politseioperatsiooni üldse tõsiselt ega vajalikuna kuni üks trammiaken puruks löödi ja hetkeks mingi kismaolukord tekkis, st õnnestus tekitada.

Újpesti fännide välimääraja midagi ilusat ja paljutõotavat ei näidanud ka, sellised buldoginäoga, äärmusparempoolse olekuga tüübid, osalt sihukese pööbli materjal, kes hea meelega kakleks mistahes puhul kelle tahes poolt või vastu. Ferencvárosi fännid pidada kuulu järgi hullemad olema - või no mis fännid tegelikult, too seltskond huvitus minu meelest rohkem ise mingi olukorra tekitamisest kui jalkast, universaalhuligaanimaterjali oli palju.

Täna käisime teatejooksmas, Kai ja Muki ja mina, kolme peale poolmaraton. Selline tubli inimese tunne on. Ja hamba ajas verele, et tahaks Tallinna sügisjooksule ka. Säärased motiveerivad on need rahvajooksud. Ja kunagi, kunagi ehk terve poolmaraton, kui ma end miskisse korralikumasse jooksuvormi ajan.

Eesti nädal ja IFUSCO ja egyéb

4.-10. maini oli Ungarimaal Eesti nädal, suurem osa üritusi Budapestis. /Siin on neid kõiksugu nädalaid üldse nii palju, et suuremast osast üritustest, kuhu tahaks minna, lihtsalt kuuled ega jõua-jaksa - praegu näiteks on Poola filmipäevad./ Filmindusele jõudsin täpselt nii natukene, et vaatsin ära EKA tudengite animafilmide bloki, mis oli valdavalt hea ja andekas ja täitis animafilmi isu üsna hästi ära, vaat et isegi palju sai. Ja sinna otsa Eesti Lugude sarja dokumentaale, "Maailmameister" oli säärane nekemvaló ehk midagi mulle - säärane eluterve ja vahva. Papi, kes läheb amatöörsportlaste maailmameistrivõistlustele ja mida ta sellest kõigest arvab. Moonika Siimetsa film (Moonika järgi ma sain endale nime, ei saa mina mitte mainimata jätta). Laupäeval tuli Kai, ja tegelikult plaanisime pärast grillimist "Üht minu sõpra" vaatama minna, aga üsna ruttu andsime kultuuriprogrammi osas alla. See-eest oli säärane ilusa looduse, matkamise, lõkkesussutamise ja väga-väga hea seltskonna (Regina, Laci, Edgar, Kai, mina) päev. Óbudas kontserdasime veel õhtu lõpuks ka, seal oli midagi umbes sellist nagu väga suur Supilinnapäevade lõpukontsert, kui see tõsta vanalinna majade vahele. Pühapäeval tegin natukene asjalikku nägu, lihtsalt juba väga-väga oli vaja.

Ja esmaspäeval hakkas IFUSCO, rahvusvaheline soomeugri tudengikonverents. Ja saatkonnas T. H. Ilvese vastuvõtt - ta tuli Ungarisse e-tervishoiust rääkima. Õhtul läksime konverentsi-õhtuprogrammile. Tartust tulnute seltskonna keeleline-rahvuslik koosseis, kusjuures, jättis mulje, justkui emakeelseid eestlasi soomeugrindus ei huvitaks, TÜ esindus oli valdavalt venekeelne. Mul on kuri kahtlus, et mingi jama on info levikuga, sest kus oli näituseks Jaanika Jaanits või teised, kes otseselt soomeugri teemaga tegelevad.
Teisipäev oli korralik täispikk konverentsipäev, mh minu ettekande päev. Ettekanne läks minu meelest täitsa hästi (inglise keeles, ungari supakatega :) - materjal oli üsna sarnane sellele, mida ma Tartus Noorte Häältel viimati rääkisin - Berecz Andrási suhtumisest-hoiakutest-ideoloogiast jutuvestjana.
Ja õhtul Vägilaste kontsert - väga suurepärane, tõmbasid tantsu kohe käima. Sain pool oma 3-4 kuu jooksul kogunenud tantsunälga kustutet, pool jäi järgmiseks õhtuks. Aga tõesti silmisäratavalt hea oli.
Kolmapáeval saime Kai ja Rauniga, ühe Kai soomlasega, privaatlinnaekskursiooni osaliseks. Ildiko (toosama, kes Tartus on - oli siin IFUSCO puhul käimas ja korraldusmeeskonnas ühtlasi) tegi meile tuuri. 3 kesklinna sünagoogi, ooperimaja, Andrássy út, Kangelaste väljak, Vajdahunyadi loss. Jälle üks pisut teistsugune pilk Budapestile, uued kohviku- ja jalutamismarsruutide ideed. Ja säärane isikliku lähenemisega turistitsemine mulle meeldib.
Kolmapä õhtul vedasin ennast üsna väsinult Cimbalibandi kontserdile, tasus vedamist. See on see bänd, mis tuleb vahel Eestisse käima panna, sest mina ei saa ju ka alati siin käia neid kuulamas. Balkani/folk/tantsukas muusika + palju lavasarmi, ühele folkidest täpselt paras. Hiiu Folk 2012?
Ja eile kandsin koolis ette Josip Broz Tito teemal - tema kultus ja peegeldus veebisaitidel. Kangelase loome. Olla huvitav olnud (jah, mu ettekandmisoskus ungari keeles vist vaikselt areneb). Ja siis lippasin Sofi Oksaneni "Stalini lehmade" esitlusele, aga sellise hilinemisega, et nägin esitluse sabaotsa. See-eest nägin Liisi ja Bogit, ja Liisi meelitasin teetama. Ja too tee, tolles teemajas, oli parimaid mida ma joonud olen. Säändne tummine.

Tihe aeg jätkub - homme jalka, ülehomme linnajooks, teisipäl üks ettekanne ja neljapäeval teine ja siis... siis peaks läbi olema too kooline aeg.

Teaadaannete poole pealt niipalju, et ostsin ä lennukipileti, nii et peaksin Tallinnas olema 6. juulil k 20.30.

Säärane rikkalik on siin.

Üllatuskülalised

Kuigi mul on 19. maini nüüd plaanis üsna asjalik ja kooline olla - ettekanded, tähtajad, konverents tulevad üsna tihedalt üksteise järel - ja täna oli ka väga kooline päev plaanis (ja viimane ots päevast oligi kooline, ja enam-vähem valmis jõudsin, mis ma pidin, lihtsalt kiiremini ja asjalikumalt ja ilma feissis passimise pausideta) - siis pool päeva oli hoopis üllatuskülaliste päralt. Minu senise Ungari-aja kõige toredamaid ootamatusi kahtlemata!

Hommikul helistas Péter, et kas ma ühte soome tüdrukut, Ullat, tean. /Muidugi ma tean Ullat, kes siis Ullat ei tea! Too Ulla, kes Viljandis elas. "Iga-soomlane-teab-mida-teha-kui-metsas-karu-vastu-tuleb"-Ulla/ Et ta on parajasti Budapestis ja nad hulguvad Buda kindluses, et kui ma tahan, tulgu ma ka. Läksin. Käisime käsitöö-turistiturul ja siis jalutasime Deák térile. Minu suurepärane orienteerumismeel mitte ei saanud aru, et Buda vár - Deák tér võiks jalutatav vahemaa olla, minu peas asuvad nad väga eri kohtades. Sain oma peas asuvasse Budapesti kaarti ühe kokkuõmbluse jälle juurde, on küll jalutatav vahemaa. Aga et Castro söögikoht oli veel 20 minutit kinni ja vihma sadas ja oodata me ei tahtnud, siis tuli hoopis minu juures väike improviseeritud pannkoogipiknik. Väga hea soolase mögina keerasime pannkookide peale kokku. Ja ühiskeel oli meil - eesti! Isegi laulda sai, üht ungari-soome lugu. Ja augustikuuks on põhimõtteline plaan Kesk-Soome Ullale külla minna (Britt, sinu peale mõtlesin kohe. Kas sa oleks huvitatud häälega Soome-reisist äkitsi? 500 km eest rongipileteid ma küll maksta ei jõua).

Väga-väga soe ja hea tunne on. Ja mul on nii hea meel, et soome-ugri seltskond (või eesti keele õppijate oma) ja maailm nii pisikesed on, et inimesed kummalisi teid pidi üksteist tunnevad ja ootamatutel hetkedel kokku jooksevad.

Ungaris oli muide täna/eile, st pühapäeval emadepäev. Aga oma emmele ma võin skaipitsi nüüd üht soome emadepäevalaulu laulda, ungari viisiga (kui ungari sõnadega, siis ta pole enam emadepäevalaul)!

Ja Katule saadan palju-palju ilusat sünnipäeva 2. mai puhul!

Aunikene ja Balatonfüred

Forod: Kõik Aune fotokast
1. Buda ööd, ööbuss, Aunega
2. Naistekas Idavaksali lähistel, säändsed me olemegi



Juba päris hea jupp päevi tagasi tuli Aune Ungarimaale. Ja sestpeale olen ma vist vaimselt rohkem Eestis elanud kui siin. Varsti lähevad eestlased ära, saan ehk siis mina ka Ungarisse tagasi. Budapestis käisime kirjandusfestil ja kõrtsitamas, erinevates koosseisudes. Kivirähk esines tollel kirjandusfestil, pärast esinemist vastuvõtt saatkonnas ja kõrtsituur. Vahel on tore und kasulik eestlane olla (ma mõtlen, kui saatkonda kutsutasse). Saime Aune Ungari sõbranna Lillaga kokku, ta on ka néprajzos ja muidu hirmus tore. Ja imbusime sujuvalt ühele grillpeole Budapesti servas. Marie tuli otse lennujaamast ja pidi, vaeseke, meie programmiga lihtsalt leppima.

Pea nädal aega tõlkelaagerdasime Balatonfüredis. Imearmas ja uhke ja hubane maja. Ja ümbrus - leidsin sealt endale Oma Maja kah :). Ja see linn (kuni ta veel suvehooajale kohaselt turistilõks pole). Selle tõlkelaagri korraldasin endale pisut raskeks ja põdemisrohkeks. Põdesin mingeid ebamääraseid (alaväärsus)komplekse. Aga eks see on üks turvaline põdemine, tegelikult hirmus heas seltskonnas. Ma olen vist eduelamustega ära hellitatud, nii et kui ma milleski pole kohe oma ülesannete kõrgusel, tekib kerge paanika (et ma ei saa, tea, oska).
Aga imeilus on siin küll. Balaton, sinisinine. Künklik maastik - näituseks ronisime Aunega mäe otsa veinikeldrisse. Jooksmas olen käinud. Eesti mõistes on siin suvi, soojade ööde ja pea palavate päevadega. Ja päike võtab mis hirmus kui vaid nina välja pista.
Fotod:
1. Balatoni sini-sinine
2. Tõlkemaja
3. Meie mõisapreili-tuba tõlkemajas
4. Ma ei ole turist, ma elan siin - Balatonfüred
5.-6. Idüll Balatonfüredi lähistelt

Felvidék ja paastu/kannatusaja kirikud

Nädalivahetus oli jälle kombekohaselt kirandulásitamise aeg. Õppereis piiritagustesse Ungari küladesse Slovakkias ehk Felvidékisse. Mängisin Googlemapsiga ka, tulemus selline.
Algas nagu leivareis - vesiveski ja pagaritöökoja (säärane traditsiooniline, perekondlik äri, mille pagarionu paari kuu pärast kinni paneb ja pensionile läheb). Ja siis muutus kirikute-reisiks ja jäigi. Ja juba-juba mul on kõik need kirikud peas sassis mis sassis, ma arvan, et mõniteist tuli kokku küll. Mu hingeilm kõlksub praegu kuidaski väga kokku nonde kirikute paastuaja violetsete altarikatetega. Jõudsin mõelda ja tänulik olla ja orelimängu peale hakkasin peaaegu nutma, tohutult puudutas.

Esimesel õhtul sattusime kogematasel kombel - jutuvestmisele! See on nüüd küll minu määratlus, kes ma jutuvestmist professionaalsest kretinismist iga nurga peal näen, aga minu jaoks oli jutuvestmine mis jutuvestmine. Ööbisime säärases kohas - žanriks ma nimetaks villa-ühikas. Ungarikeelse erakätes oleva kesk-ametikooli ühikas. Ja vot selle peremees Boldizsar, tema kooli asutamise lugu ja slovakkia ungarlaste lugu väga kiiresti jutuvestmiseks kiskuski. Võluv, veenev, tugev, karismaatiline. Ja miskil hetkel sa ei saa enam aru, kus on enam-vähem "tõe", puhta ideoloogilisuse ja oma loo maksmapanemise piir. Läbi raskuste kooli poole - oli üks lugu, täiesti usutav, säärane kihvt ja idealistlik. Teine lugu oli assimileeruvate ja assimileeritavate ungarlaste lugu, mis jooksis muude lugude all ja taustal ju nagunii. Seisukohad olid tal säärased kummalised, mina nimetaks ikks üsna marurahvuslaseks, konservatiiviks ka. Mõtlesin seda juttu kuulates - kuidas emakeelse keskhariduse puudumine assimileerib ja kui halb see on - päris palju eesti hariduspoliitika peale. No see eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes koolides pole ju midagi muud kui seesama assimileerimisüritus. Taustad on muidugi erinevad, tahaks ma eestlasena väita, aga püüe on suuresti sama.

Allpool fotod (kõik Patricialt):
1. meie rahvusvaheline seltskond: Koppány (noormees ungari-argentiina-saksa juurte/seostega), mina ja Pauline Prantsusmaalt - ja fotoka taga Patricia, kes on Prantsusmaal kasvanud ungarlane
2. selline võrratu memm, milliseks minagi kord saada tahaks - ilusate kortsude ja hästi elatud eluga, sündinud 1932
3. kodu õnnistus:
Kus on usk, seal on armastus
Kus on armastus, seal on rahu
Kus on rahu, seal on õnnistus
Kus on õnnistus, seal on Jumal
Kus on Jumal
seal pole puudust/vajadusi


Teisel päeval käisime muuhulgas Csitári mägede jalamil, kust Kodály Zoltán "kogus ja maailmakuulsaks tegi" A Csitári hegyek alatt nimelise rahvalaulu. Üks päris huvitav versioon on see - koos animatsiooniga, ja vähemalt mitte ooperivariant.

Selle reisi ajal jõudsin veel väga-väga austama õppida etnoloogia instituudi juhatajat - peale selle et uskumatult tark mees, kelle rangust õppejõuna vist pisut kardetakse, aga ka väga-väga tore inimene. Oleks ühes kirikus peaaegu käised üles käärinud ja orelit mängima hakanud. Haris ja juhtis tähelepanu lõputult. Luges ette asjakohaseid kõnesid, Pázmányilt. Näitas ette meisterlikku intervjueerimis- ja kohalikel käisesthaaramise tehnikat.

Fotol: Mohay Tamás intézetigazgató

Lõpuks ma olin omadega üsna läbi, sellest paastuaja atmosfäärist, tohutust info- ja elamustetulvast, kolmest päevast ju tegelikult võõraste inimeste keskel. Aga ma sain pool väikest varvast jälle ühe uue maailma ukse vahele, väga huvitav ja hariv oli. Ja endassekukkumise ajana isiklikus mõttes ka väga arendav.

Keelatud pilt, tegelikult selles kirikus pildistada ei lubatud.


Kui ma oleks teistmoodi blogija, siis ma oleks siin kõik need kirikud kirja pannud ja üles lugenud ja puistanud käisest fakte. Aga mina näe ei ole.