Aunele üks hásti suur aitáh

... et sa olemas oled!
Veetsin nimelt hásti toreda nádalivahetuse. Aune oli külas. Ega me óigupoolest midagi erilist ei teinudki - polnud mingit meeletut kultuuriprogrammi vms. Aga mitmete vahvate inimestega saime küll kokku. Reede oli kórtsipáev. Láksime tantsutuppa - ja mitte ei tantsinud, vaid laulsime (teate küll, laulupidu;)). Ja siis kórtsi ees. Ja siis jóeááres. Ja siis Liisi juures. Veel olid Liis ja Consta (ta on udmurt, aga eesti keelt ráágib kui kulda) ja Bogi ja Gabi (mitte see Gabriella, kes náeb válja nagu Bibi, vaid üks teine). Ja ráákisime (mitte ajada segi suhtlemisega) ja veinitasime. Ja laulupidu kestis - kujutage ette - kella 6ni. Korralikud inimesed láksid sel ajal, kui meie koju láksime, juba turule vói tööle. Minu korterikaaslased náiteks tegid köögis kohvi.
Laupáeval tegime kartulisalatit. Korralikku majoneesi ei leidnudki, kóik majoneesid olid sinepiga - aga no ajas see ka asja ára. Ja Triin ja Gabi tulid külla. Seekord too Bibi moodi Gabi. Óhtul istusime Grand Cafe's, mis on kino-baar ja kust saab üsna korralikku veini ja vága head kuuma sokolaadi. Ja eile oli pannkoogipáev. Ujumas káisime ka. Siin on selline hea süsteem, et óhtuti on üliópilaspiletiga ujumine tasuta. Ujumismüts on tegelikult kohustuslik (járgmine kord ostan) ja siis keski ujula töötaja tuli küsis, et miks mul ei ole. Ja ma tükk aega mótlesin, kuidas peaks teesklema, et ma aru ei saa, mis ta tahab. Hoidsin pingsalt keelt hammaste taga, et mitte ungari keeles ráákida. - Do you speak English? Paus. - Head? (náitab pea peale) - Yes? - Do you have? (kehitan ólgu, raputan pead) - OK. Náitab, et vóime minna. Ilma peata ka. Járgmine kord olen korralikum, láhen pea ja plátudega.

Kui ma olen varem pikalt-laialt ráákinud ungarilikust paberimajandusest, sellisest, mida eestlased ei tunne (ja parem ongi), siis tasakaaluks positiivseid kultuurilisi táhelepanekuid ka. Ungari külalislahkus ja siiras uudishimu ja jutulesaamislihtsus on ka midagi, mis Eestis tundmatud. Eile vólusid meid ára náituseks onud, kes istusid Ópusztaszeri (suur etno-vabaóhumuuseum) tutvustavas telgis. Tundsid huvi ja párisid ja ráákisid ja külvasid meid nánni ja infovoldikutega üle. Selline siiras huvi ja külalislahkus on hásti vahva - eks sellist vóltsviisakust on siin ka palju. Sellega vórreldes eestlased pigem ei viitsi vága viisakad olla. Ei vóltsilt ega ehtsalt. Kui ei huvita, siis ei küsi midagi ja mónikord ei küsi isegi siis, kui huvitab.
Ja tána ráákisin ühe salli-pesu-sokipoe müüjaga, kes ka tundis huvi. Ei üritanud mulle isegi eriti midagi müüa, vaid lihtsalt küsis Eesti kohta kóiksugu asju. (et milline Balti riik tápselt? ja kas meil kukkus majandus kokku nagu siingi? ja kas pealinn on Riia? Látiga aetakse tihti ikka sassi küll). Ja ma peaaegu solvusin, kui ta küsis, kas ma ei oska ungari keelt - aa oskad, aga váhe, eks:D. Tavaliselt nad ikka ütlevad, et páris hásti ráágin.

Rattamatk

Matsi sünnipáevaóhtul káisin kórtsis nimega Zápor. Ja et oli ka Noemi sünnipáev, siis oli kooki ja puha.


Ja üldse oli 24. vága tegus páev. Sain kokku Gabriellaga, kes oli aasta aega Tallinna Reaalkoolis prantsuse keele ópetaja, náeb válja nagu Bibi tema blondijuukselistel aegadel, oskab öelda "ilus poiss" ja on muidu hásti tore.
Eile oli spordipáev. Káisime rattamatkal, kokku ca 75 kilti. Kaardi peal náeb válja umbes sihuke: Ungari lópp ja Rumeenia algus. Sain natukene ka aimu sellest, millest ráágitakse kui ungarlaste natsionalistlikust meelsusest. Naaberriikidega on neil kanu kitkuda küll ja rumeenlasi vist ka ülearu ei armasta. Ja rumeenlased vist omakorda ei armasta ka ungarlasi just vága. Ja see on ka óige, et lipuvárvesse on neil vóóbatud kóik, mis vóópamist kannatab (laste mánguváljak, pood, váidetavasti ka prügikastid). Aga ega ungarlasedki vága maha ei jáá. Suurungari kaardid, lipud on neil ka igal pool...
Piltidel: Marosi jógi, seltskond, ja lagedus-lagedus-lagedus (seda neil siin játkub; valida saab náiteks páevase ja óhtuse lageduse vahel, kui piltidest ráákida):

Spordipáeva kórval oli hariv programm ka. Káisime Kiszombori koduloomuuseumis ja kiriku juurde kuuluvas rotundis. Matsilt palun kunstiajaloolis-semiootilist plákutust allolevate piltide póhjal (tegelikult on mul mingi infovoldik muidugi ka, aga plákutused on alati huvitavamad):

Ja Rumeenia (kirikutorni kell náitab eesti aega - neil lihtsalt on sama ajavöönd) Üle piiri jóudes on kohe "midagi", mis muutub. Ma ei oskagi seda seletada. Jah, náeb vaesem válja - aga on veel "midagi", mis on muu. Maju várvitakse sellist várvi, mida Ungaris naljalt ei náe, poed on teised, asulate ülesehitus on teine, tánaval patseerivad tádid ei ole needsamad ungari nénid:

Aga nüüd ma láhen koju ploomimoosi tegema, sest óhtupoolikul on plaanis pannkoogid. Ilm on meil pea muutumatult ilus. Sellist koduteed mööda:

Matsile pühendet

Tánase blogitamise pühendan Matsile. Ja saadan siitkaudu ka ühe suure sünnipáeva-kalli teele. Ja ütlen veelkord, et sa oled mulle vága-vága kallis. Szeretlek!Ma olen ikka eestlane, niiet see imadom variant, mida vóib-olla ungarlased kasutaksid, tundub lihtsalt sónavahuna.

Óhtul láhen natuke táhistama ka, sest ühel rahvaluulnikul on ka tána sünnipáev. Nii et saab 2 1-s táhistada. Mis ei táhenda kahekordset pidu, sest homme on rattamatk ja tóusta tuleb oi-kui-vara. Nii et rohkem kólab nii nagu 1-2 ólut ja koju kotile.

Aga et te ei arvaks, et ma ainult kirandulásitan, siis natuke argipáevast ka. Kodu on mul nüüd táitsa okeika, miskis móttes selline ühikahónguline, natukene nagu boksisüsteem, et igaüks on omas toas ja vahel tuleb köögis üle kellegi kalpsata ja vannitoa járjekorda oodata. Aga süda on palju rahulikum. Olen oma toakese üsna ára kodustanud ja naabrid on ka táitsa toredad. Minu meelest me üksteisele küll ette ei jáá ja keegi ettekirjutusi ka ei tee. Ja et ma óppisin ára, kuidas kasutada pesumasinat ja kohvimasinat, siis pakilist suhtlemisvajadust polegi, mis ei táhenda, et me "tere-kuidas-láheb-blabla" vormis ei suhtleks, aga selge, et nii ülerahvastatud korteris on see táitsa piisav. Pikad köögijutud on lihtsalt boonus - ja sedagi on ette tulnud. Ráákisime Diánaga tööturu seisust - ta just parajasti otsib tööd, niiet táitsa aktuaalne teema.

Raamatukogus vóiks mul olla püsikliendikaart - eelkóige sellepárast, et ega ma suurt mujal kuskil netti ei pááse. Aga jutuvestmisalast kirjandust olen ma ka siit koju tarinud, niiet mitte ainult neti párast ei kái ma siin. Ja raamatukogu on suuur, iga raamatukogusóbra unistus.

Eile sain lópuks oma paberid korda (elamisluba pole, aga vaatab, vóib-olla ei hakkagi tegema, reaalselt ei huvita see tegelikult kedagi, ja piirivabas ELis on ka táiesti tóestamatu, mis ajast peale ma siin viibin), paberite párast kulutasin küll kóvasti uksi. Váhemalt on see erinevate asjapulkade vahet jooksmine logistiliselt maksimaalselt lihtne ja mugav, sest kool (st humanitaarteaduskonna maja) ja raamatukogu ja válisüliópilastalitus on üksteisest mónisada meetrit ja minu kodu neist omakorda maksimaalselt pool kilomeetrit. Aga see, et keegi ei tea, kuidas asjad tápselt toimivad, on siin küll üsna sümptomaatiline, ütleks ma. Üsna tüütu on oma pabereid korda ajada.

Niisiis on mul nüüd ametlikult 5 kursust (+ üks veebikursus TÜst), aga ma plaanin káia veel paaris loengus vabakuulamas. Siiani on see vabakuulamine isegi ónnestunud. 3x nádalas on ungari keele tund, mis on hásti asjalik. Tempo on paras. Suveülikooliga vórreldes on tase ehk sama hea, aga stiil natuke hüplikum, pole nii süstemaatiliselt üles ehitatud tunnid, nagu Debrecenis olid. Niiet tunni alguses teeme náiteks hááldusharjutusi, siis tuleb luuletus ja párast seda tuleb ette valmistada arsti-juures dialoog. Ja lópus ráágime hoopis rahvameditsiinist. Üks inglisekeelne kursus on mul ka, current issues, mis peaks seletama, mis siin riigis siis óieti toimub ja miks kóik kurdavad, et kóik on halvasti. Siiamaani oleme jóudnud ajaloolise taustaga reziimi vahetuseni, 1989/90 aastasse. See kursus tóotab olla kóige lihtsam, keele ja tunnitempo párast ka, ja et óppejóud on selline veider, siis ka kóige meelelahutuslikum loeng. Ja siis on mul - hóissa ja trallallaa - 3 ungarikeelset loengusarja rahvaluule (néprajz táhendab tegelikult nii rahvaluulet kui ka etnoloogiat, ja seda viimast táhendab ta siin ehk isegi rohkem) osakonnast. "Sissejuhatus juudi folkloori" on lugemiskursus, niiet ainult üks loeng on veel jáánud. Silmaringi avardab nii mis mühiseb, aga konkurentsitult kóige raskem on aru saada ka. Mul lubatakse inglisekeelse kirjanduse póhjal (ja vist oli nii, et ka inglise keeles) kirjutada, juutlusest tánapáeval, rethinking tradition teemal, mis eksole, haakub mu uurimistööga. Aga eks ma endale váhemalt mingi óhukese baasi pean ehitama, et mis varem toimus. Sest sellel kursusel mul lihtsalt pole pea mingeid taustateadmisi, millele asju ehitada. Teine loengusari on etno- ja antropoloogia filmidest, mis on natukene lihtsam selle poolest, et mul on mingigi baas ja ettekujutus. Visuaalsest antropoloogiast olen Tartus ka üht-teist lugenud ja sel teemal seminaaritanud, ja see aitab kóvasti. Üleüldse on siin nii, et kóik tuleb appi vótta, mis ma varem kuulnud-lugenud olen. Ja kui mul poleks seda ülikooli pagasit, mis mul on, siis ma ei saaks ilmselt móhkugi aru. Viimane registreeritud loeng kannab nime "ungari ja vórdlev néprajz" - ehk siis etno ja folkloor kokku. Sisuliselt táhendab see talupojakultuurist, peamiselt maaviljelusest ráákimist. Essee kirjutan talupoegade ja metsa suhte teemal - mis on intrigeeriv selle poolest, et metsa on neil siin váhe ja meil seal palju, eksole. Ja siis on veel üks tantsu-uurimis alane loeng, milles ma káin táitsa vabalt ja tahtlikult. Rahvatantsu-uurimus on Szegedi ülikoolis üks néprajzi osakonna póhisuundi üldse. Ja veel üks loeng, kuhu ma ka minna tahan, konks on selles, et see on reede hommikuti kell 8 - ja reede on siin matkade páev, nii et ma pole seal játkuvalt kordagi káinud. Ja homme ei láhe ka. Ja móistagi on veel mu jutuvestmisuurimus, millega ma páris tósiselt plaanin tegeleda, et saada linti-málusse-paljundatud see, mis pole Eestis káttesaadav. Eile óhtul lugesin jutuvestmiskirjandust, ja vaimustusin jálle. Ja seda kóike on kokku páris parajalt palju. Ülepea vast ei kasva, aga ega ma siin igavleda ka ei jóua.

Szegedi linnast ka. Kui ma ütlen, et Szeged on nagu Tartu, aga poole suurem, on see mitmes móttes óige. Siin on jógi ja kaarsild ja ülikool ja isegi linna esindusplats náeb válja nagu raekoja plats (paar korda olen üritanud sealt kella vaadata, kus see harjumuspáraselt olema peaks - kella neil seal küll pole). Jógi ja kaarsild ja ülikool ja elanike arv on kóik umbes-tápselt poole suuremad, ja see linn on oma olekult veel ülikoolilinnam kui Tartu. Humanitaarteaduskond on hiigla suur. Aga rahvaluule osakond on just paras. Kevadel, kui oma pabereid korda ajasin, mótlesin eelkóige kirjandusaineid vótta, aga kirjanduse óppetool ei játnud mulle kaugeltki nii head muljet kui rahvaluule. See viimane on koduselt sóbralik ja armas. Just nagu meil - vóib-olla ainult poole suurem (vói nii umbes 3-4x). Ja óppetooli juhataja ráákis mulle kohe Ülo Valgust ja Art Leetest ja Tartu-suunalisest koostööst. Nii et ma olen ára vólutud ja oma koduosakonda kolinud.

Temperatuuri poolest on meil siin suvi, selline augustisoe, aga lehed potsatavad juba maha küll. Aga need mahapotsatavad lehed on hoopis teistsugused - nad on puu otsas ára kuivanud ja pruunid, punast-kollast pole suurt náha. Aga páike paistab pea lakkamatult. Ilus ja soe ja kuldpruun on see linn, eelkóige sest osast ráágin, kus ma kóige rohkem liigun, Pühakolmainsuse tánav, mis ühendab raamatukogu-humanitaarteaduskonda (aga ka páris linnasüdant) ja kodu.

Szegedi folkloristid ja Balaton: foto- ja videosüüdistus

Káisin Balatoni ááres pikka nádalivahetust pidamas. Eriti heas seltskonnas, ütleksin ma. Olid szegedi folkloristid, ja móned Pécsist ja móned Budapestist ka. Veini oli palju, vesi oli soe, seltskond - ütlen ma veelkord - oli tóeliselt hea. Selline soe ja vastuvóetud tunne jái.

Matsi reisikiri 2

Kell oli 11 paiku hommikul, kui hakkasin Suwalkist kodu poole hääletama. Suwalki on viimane linn Poolas enne Baltikumi. Peaaegu, et märgilise tähendusega on sealt hääletama hakkamine ning samuti Euroopa poole sõites sinna jõudmine :).

Kella kaheks jõudsin Kaunasesse, kuid valele poole ringtee otsa. Teine ots on enam kui 15 km kaugusel, niiet jala seda suure kotiga kõndida ei taha – kuigi tagantjärele teades oleks jala isegi kiiremini jõudnud. Hakkasin igavusest autosid lugema harjutades ungarikeelseid numbreid. Oma hädises olukorras pakkus see kerget lohutust, et mu passimisel on ka positiivne dimensioon!

Jõudsin kuskil 670 juurde, kui lahke leedukas peatus ja viis mind linna teise otsa. Seal ootas mind lahkeid leedukaid nilliv Klaipeda-suunaline armee. Hääletajaid oli 5 ja üldistatult olid neil kõigil seljas dressid või tagi ning käes kas kile- või spordikott. Antud olukorda silmas pidades võtsin stoilise rahuga kerge eine. See ei heidutanud ei hääletajaid ega soojendanud sõidukite südant, niiet olude sunnil pidin väljakutse vastu võtma. Marssisin „teistest” nii kaugele kui võimalik, tõstsin suure koti maha enda kõrvale ja võtsin välja „Riga” sildi. Mina lähen mujale ja ma olen teistsugune ka, ma ei lähe Klaipedasse alkoholi ja mere seltsi suve lõpetama. Mind võetigi kõige enne peale.

Teel, mis kulges esmalt läbi Kaunase, kuna minu juht oli oma asjad sinna maha unustanud, mis andis mulle võimaluse linnaga tutvuda, liitus meiega vene poiss Fred, kes läks samuti Riiga. Fred on Tallinnas sündinud 90. aastal, kuid 7-aastaselt kolis ta Peterburgi. Eesti keeles mõistis ta öelda vaid „tere”, „aitäh” ja „häid pühi”.

Fred oli oma teekonda antud päeval alustanud Minskist, varem aga Ukrainast, kus oli toimunud mingi vikerkaare-festival. Mulle see midagi konkreetset ei öelnud, nii et jäin oma ambivalentsete mõtetega omapead. Välja nägi ta nagu poolkarvane hipi, trumm kaenlas.

Autojuht viis meid Riia kesklinna rongijaama. Istusime Frediga tolle ette maha ning asusime mõtteid koguma.Hetkega liitusid meiega kaks vene poissi vanuses umbes 9-10 aastat, kes olid väga uudishimulikud ning samas teatud mõttes abivalmis. Saades teada, et me tunneme huvi, kus võiks olla netikohvik, olid nad varmalt valmis teed näitama, ning juhatasid meile kätte ka ühe kesklinna hosteli. Meie läksime pahaaimamatul t nendega kaasa ja õigesti tegime, sest hostel oli kena ning ei maksnud ülemäära palju – kümneses toas 6 latti öö. Hosteli („Riga Old Town Hostel”) järelevaataja tegi meile selgeks, et ta annab meile soodukat, kuna me näeme välja nagu vahvad matkasellid :). No vaevalt... ent ära ta ostis.

Me ei olnud arvestanud aga sellega, et poisid tahavad oma teenete eest ka tasutud saada. Nemad ei olnud kahjuks ka arvestanud, et meie ei kavatse lunimisele alluda...

Asjad ära pandud, ise kasitud ja korda teht’, läksime Frediga linna peale jalutama ja kerget õhtueinet võtma. Hosteli administratsioonist soovitati minna meile ühte pelmeenikasse, mis pidi tõenäoliselt ainuke lahti olev koht olema läheduses (see lähedus oli Riia vanalinn!). Tõenäoliselt oli neid muidugi veel.

Pelmeenid olid „okei”, ent koos supi, paari viilu leiva ning mahlaga, läksid nad maksma ca 3 ja pool latti. Mitte ülemäära odav arvestades sellist tüüpi einelaga. Söömine lõpetatud jalutasime Riia vanalinnas ning rääkisime Venemaast, st mina küsisin ja tema oli sunnitud vastama. Venelased pidid olema suuresti apoliitilised ning valitseva režiimi juures meeldib neile stabiilsus. Fred tõi näiteks Ukraina, kus on mitu erakonda võimu jagamas ja tema pärast võitlemas, ning kus seetõttu on pidev mäsu ja kisma...

Riia on üllatavalt puhas – vähemalt vanalinn. Ehk on neilgi loodud hulganisti sotstöökohti näiteks kojameeste näol. Samas hinnalt eestlase jaoks kallis, eriti kui olla tuldud Kesk-Euroopast läbi Ungari, Slovakki ja Poola, mis on üldiselt suhteliselt odavad kohad elamiseks või vähemalt reisimiseks.

Hommikul vahetasin ühe rändur-hipiga viimase ungarikeelse sõna reisi jooksul. Tardusin mõtteis hetkeks, mõistsin siis, mida ta öelda tahtis, ning vastasin samaga – viszontlátásra!

Sõime samas pelmeenikas hommikust ning läksime bussi peale, et sõita linnast välja. Tallinna-tee otsas läksid meie marsruudid lahku – Fred läks paariks päevaks Tallinna, mina aga Tartu. Surusime südamlikult kätt, ning asusime hääletama.

Läti on peaaegu nagu Eesti, ja pärast Lätit ongi juba päris Eesti, niiet sellest pole suurt midagi rääkida.

Minu kirju Szegedi-elu

Kahe nádala párast saab ehk raporteerida juba natukene rahulikumast Szegedi-elust. Mitte, et kirjususel midagi viga oleks, aga tahaks rohkem várve valida...

25. augustil kolisin oma padajanssiga Szegedisse, oma ilusasse kodusse (millel, nagu hiljem selgus, on ka muid ja mitte nii ilusaid omadusi). Samal óhtul marssisin (24h) Tescosse ja ostsin endale lina-padja-padjapüüri. Ega palju rohkem ei jóudnudki teha.
Neil páevil toimus ka "Szegedi Sziget" SZIN - Szegedi aasta suurim muusikafestival. Ja et Melinda kutsus (ta esines seal) - ja et mul oli palju aega, ja muidu ka - láksin páris kallist páevapiletist hoolimata sinna. Nágin ára Tankcsapda ja Melinda enda bándi ja tegelikult kóige elamusem elamus oli üks folklugusid ümbertöötlev bánd, Napra - midagi natukene nagu Vágilased náituseks. Selle saatel me ühe Melinda sóbranna sóbrannaga rokkisime ka. Ja aega veetsin ma SZINil ikka táie raha eest - neljast páeval neljani öösel. Saavutades lópuks staadiumi, kus ungarikeelset loba tuli mu suust juba üsna vabalt. Ei, ma ei joonud palju - lihtsalt vaja oli ráákida ja eks on juba mónda aega Ungaris oldud ka. Ja kui ma saan jutule inimestega, kes kuulata viitsivad ja kes mulle meeldivad, on ráákida palju lihtsam. Kóige raskem ongi vist sónu leida Melindaga - eks seegi oli algusest peale halb márk - ta ei saa ka siis aru, kui ma ütlen óige sóna vale hááldusega. Paljud inimesed saavad konteksti póhjal ka siis aru, kui öelda vale sóna. Ja parandavad. Ja on muidu toredad.

Paari páeva párast jóudis Marie Szegedisse. Ja ma tegelesin jálle oma lemmiktegevusega - helistasin korterikuulutusi lábi, et Marie ja Triin ka endale kodu leiaksid. Niiet siinsetest üürikorteripakkumistest tekkis meil lópuks páris hea pilt. Ja erinevalt náituseks Tartust, kus head kodu leida on enamasti üsna raske (vist on? ma pole kunagi Tartus tósisemalt otsinud), on siin üürikaparadiis. Kuulutusi on palju ja hinnad on igasugused. Móistliku hinna eest saab ka táiesti heas kohas üsna korraliku korteri. Náituseks Marie ja Triinu oma on minu arvates üks sellistest.

Ja siis tuli Triin. Lubasin talle paariks ööks peavarju. Ja mainisin siis Melindale ka, et öösel tuleb üks eesti tüdruk. Tegelikult mótlesin Melindalt ratast laenuks paluda, et kella 2 paiku öösel oleks julgem bussi vastu minna - bussijaamad on ikka natuke kahtlased kohad. Aga ratta laenuks küsimiseni ma ei jóudnud, sest juba öise (vói üldse ööbiva, vói laias laastus üldse külaliste teemal) külalise teema peale láks ta ikka vága pilve. Temale ei meeldivat, kui palju(!) - mul oli sinnamaani ainult Marie külas káinud - külalisi káib, ja kui keegi ööseks jááb, siis peaks ikka tükk aega ette ütlema. Ja üleüldse...külalised on kahtlased asjad - tema neid ju ei tunne ja mida váhem keegi tema kindlusest kodus káib, seda parem. Mul oli ikka páris halb tunne. Láksin siis ja ütlesin Melindale ka, et mul selle külaliste teema suhtes on vága halb tunne, et mulle on oluline, et kodu oleks külalislahke paik. Saime justkui selgeks ráágitud. Aga Triinusse suhtus ta juba márksa jáisemalt kui Mariesse. Ega me sestsaadik enam Melindaga sóbrad ei ole olnud :D.

Esmaspáeval hakkas orientatsiooninádal, mis orienteerimise kórval páris kóvasti disorienteeris. Táitsime erinevaid pabereid, millel igalühel oli erinev funktsioon ja mille abil pidi saama eri kohtadest erinevaid kaarte. Kusjuures iga páev táitsime paar paberit - mitte kóik koos, nagu oleks loogiline. Ühesónaga - infoühiskonnaga harjunud eestlase jaoks, kes on harjunud, et asjad tehakse nii lihtsaks kui vóimalik, on siin totakalt keeruline süsteem. Ja eriti vihale ajab see, et neil on ka sarnane óppeinfosüsteem nagu meil Tartus (mida peetakse ka kohati keeruliseks ja halvaks), aga meie sinna ligi ei pááse. Ja kursuste toimumisajad neil süsteemi avalikus osas kirjas ei ole. Ja isegi osakondade sekretárid-koordinaatorid ei pááse teise osakonna kursusi puudutavale infole ligi.

Teisipáeval káisin "oma szegedlastel" - Mókusel (pildil halli sárgiga ja huvitava miimikaga) ja Dóril (ühe nende sóbra haardes) - külas.Toitsid kuninglikult - Mókus ehk Péter on kokk, ja tema puhul on seda toidust tunda ka. Ei olnud ei liiga soolane ega liiga rasvane. Lihtsalt vága hea oli. Ja sain jálle kuni pea valutamiseni ungari keele praktikat. Mókused on erilised. Anne vist kunagi ütles, et esimesed inimesed, keda sa vóóras kohas kohtad, ja kes oma olemisega selle vóóra koha kodusemaks muudavad, et need on ja jáávad erilisteks - ja nende puhul see táiesti kehtib. Nad on nii avameelsed, et meie jutuajamine láks vága isiklikuks. Teate küll, ungarlasi ikka huvitavad mehed-naised-suhted teemad. Ja ikka ei olnud imelik - ja ikka oli tore. Ja mulle tundub, et nad on hásti "minu inimesed" - just oma siiruse ja sóbralikkuse párast. Seda ütlesid nad ka, et üsna ungarlaslik on kahepalgeline olla, et alles nende/meie (Mókus on 24, Dóri kohta ma ei tea) pólvkond hakkab sellest vaikselt üle saama. Ah, eks see selline ungarlaslik enesekriitika on, aga midagi selles on. Pletyka (klats, kuulujutt) on siin populaarne suhtluszanr küll, tundub mulle.
Ja ma sain laenuks Szegedi raamatu - sealt saan detailselt lugeda vaat et iga olulise maja kohta, mis siin linnas on.

Járgmine páev oli seevastu páris kole. Kóigepealt disorientatsioon. Ja párastlóunal, kui ma Tescosse láksin, juhtus midagi, mida Eestis ei kujutaks ette - ma jáin nimelt ratta alla. Mingi tüüp sóitis seljatagant otsa, niiet ma kukkusin oma pólved veriseks. Rattaid on siin tóesti tósiselt palju ja rattateed on korralikud. Ja kohati tundub, et kui nt Tartu on jalakáijate paradiis, siis Szegedis on ratturid kunnid - nt kesklinna sild on jagatud nii, et üks "jalakáijate pool" on puhtalt ratturite páralt ja teise jalakáijate tee kórval jookseb ka ratturite riba. Ratta alla jáin ma sellises kohas, kus jalakáijate ja ratturite tee kulgeb koos - mis on teeplaneerijate poolt üsna ohtlik möödapanek, sest enne seda lóiku on teed lahus. Ja ega kihutajad vága hoogu maha ei vóta. Mina, tuntud verekartja, istusin oma katkiste pólvedega oma 10 minti muru peal, pilt láks ka ára. Rattur oli keskmiselt murelik - oleks vóinud rohkem olla, ma ütlen, oleks vóinud nt apteeki ikka ára saata. Párast, kui pólve puhastasin, siis láks pilt veelkord ára. Lonkasin oma 5-6 páeva, alles nüüd on pólv niipalju korras, et enam ma ei lonka. Kui óhtul Melinda tuli ja ma talle kurtsin, et mul oli vásitav ja kurb páev, siis ta küsis kohe, et mis mul viga on, et kas ma petsin oma poissi (see on ka márkus, mida ma andeks ei anna). Vastasin, et kahjuks mitte - ma ei tea, kas ta sai aru, et ma üritasin vihaselt irooniline olla. Melinda on üldse selline, et ootab inimestest alati kóige halvemat - eks miski-keski on talle liiga teinud. Ja siis tuli külaliste-teema jálle jutuks. Ja ma sain aru, et see seal küll minu kodu ei ole. Paik, kus peab arvutama, mitu külalist nádalas káia vóib. Kus peab elektrit-vett-gaasi hoolega sáástma, sest Ungari riigis láheb kóik halvasti ja hinnad ainult tóusevad. Paik, kus ma ei oska ennast koduselt tunda. Kus ma ei tea, mida ma teha vóin ja mida mitte. Kus peab óhtuti ekstra vaikselt ja tulevabalt toimetama, sest tal hakkavad tööpáevad vara. Paik, kus ma ei ole vórdne, sest ta lihtsalt ei kuula mind ára, ráákimata mingitest kompromissidest. Ja kui ta midagi "palub", kólab see nagu kásk - kólab ebaviisakalt ja jóuliselt, nagu lapsega ráágiks - normaalne vanem muide teab, et tiiger poeb teepotist válja ainult siis, kui teda ilusti paluda ja öelda, et muidu ei saa ju talle teed keeta - niiet lapsega ka tegelikult nii ei suhelda. Mulle nii ei meeldi. Ja aina rohkem tundub mulle, et ühe 30-aastase naise nahka on pugenud kibestunud 60-aastane. Vói tegelikult on nii inetu váita - kibestumine ei sóltu vanusest. Párast seda jutuajamist láksin küll Triinu ja Marie juurde nutma. Nüüd ma otsin uut kodu - vói óigemini ootan uut kodu, sest homme selgub (loodetavasti homme, mitte ungarilikult manjana), kas ma saan ühe korteri, mida ma juba Matsiga káisin üle vaatamas. Sóltub sellest, kas nad on vahepeal leidnud kellegi, kes tahaks pikemaks ajaks üürida. Ja ma otsustasin, et kui ma seda korterit ei saa, siis saan midagi paremat. Ainult otsida ja helistada enam ei taha...niiet parem oleks, kui see oleks ikka Minu Kodu.

Aune ja kalasupp

Nádalavahetus oli jálle vága-vága tore. Aune ja Kai tulid külla (vaene Melinda, jálle uued - potentsiaalselt ohtlikud - náod). Káisime kalafestivalil ja jóeáárt mööda kondamas ja linna mööda. Ja óhtul JATEs. JATE on suur-suur (peamiselt) üliópilaste klubi. Ja esmaspáeval - selle asemel et kooli minna - káisime Kaiga rattamatkal 3 riigipiiri - Ungari, Rumeenia ja Serbia - kohtumispaika. Kohtusime kurja piirivalvuriga, kes keelas pildistamise (see ei ole mingi tósine piiripunkt, pigem nagu turistikoht, kolme piiri kohtumiskivi suure póllu peal - niiet seal ei ootakski, et seal üldse mingi piirivalvur on, ráákimata kurjast piirivalvurist), küsis dokumente ja káskis meil ruttu minema minna. Kui me küsisime, kas me mingisse vaatetorni moodi torni tohime ronida, teatas ta, et seal on Jugoslaavia ja káskis meil Ungari poolele taganeda. Sellest (et Jugoslaavia)

Triin ja Aune JATEs

ma járeldan, et serb ta ei olnud - ilmselt siis umbkeelne rumeenlane. Kui ma óhtul peeglisse vaatasin, kohkusin páris ára - septembripáike vótab siin nii mis mühiseb.
Tánu Kaile olen vist ára náinud ka kóik Szegedi eestikeelsed inimesed - siinse eesti keele lektori ja siinse teise eesti lektori - Liis on eestlane ja Bogi ungarlane. Ja üldse on mul párast sellist nádalavahetust siin juba üsna kodune olla - kodutusest hoolimata.

Marie ja Triin (játkuvalt JATEs)


Tisza ááres (Aune, Kai ja Kalamees), aga üldse ei ütleks, et pole emajógi

Kahel páeval olen nüüd tundides-infotundides ka káinud. Ja rahvaluule osakond meeldib mulle ikka vága-vága. Vótan nt ainet nimega juutide folkloor - óppejóud otsis mulle kohe riida inglisekeelseid raamatuid válja. Ja teine pónev aine on visuaalne etnoloogia ja antropoloogia - see óppejóud oli ka hásti tore ja vastutulelik. Ja ma sain mólematest táitsa hásti aru! Ja ungari keel hakkab mul olema 3x nádalas, selle eest saab korralikult ainepunkte ka

Aune ja Kai veetorni juures

- ülikool kipub kitsi olema (kursused annavad 1, 2 vói 3 ECTSi), aga selle eest saab 6. Mul on kokku váhemalt 12 vaja, niiet need 6 aitavad kóvasti.


Ja veetorn ise

Matsi reisikiri 1 (23. ja pühapáevast káib jutt)

Pühapäeva hommik

Kui ma õigesti mäletan, tõusin ma koos Mooniga umbes poole viie ajal. Moon on mulle hea naine ning heale naisele kohaselt ei saanud ta mul lasta üksi lahkuda. Hirmutav oli aknatagune pimedus ja eelseisev reis. Kuid tühja sest hirmust , kui enda teeleläkitamine oli kordi painavam.

Ungari ja põhja poole jääva maailma vaheline transport ei rahuldanud mind. Lennukiga, jah, saab, kuid kallis. Bussiga, jah, ka, kuid buss sõidab Eestisse vaid 2 korda nädalas. Ainuke välja peilitud „Ungari-Poola“ buss samuti kaks korda nädalas. Nende ajad mulle ei sobinud. Ostsin ronge, mida läheb päevas kaks – üks Varssavisse, teine Krakovisse.

Rahvusvaheliste liinide hindu netist ei leia. Kui infotelefon vastab, teab ta ette vuristada umbes 7 hinnaklassi ent neil pole aimu, kas ka vabu kohti on. Nii jääb võimalus külastada jaamahooned ja otse kõige autensemast allikast järele pärida. Seal esitatakse spets seadmega raudteeministeeriumile päring ning paari minuti pärast oskavad nad öelda, kas soovitud päeval on soovitud klassi pileteid saadaval. Budapestist Varssavisse viival rongil on ette nähtud 12 odavklassi piletit. Ilmselgelt liiga vähe, sest mina oleks saanud seda lõbusõitu teha alles 5 päeva pärast.

Lõpuks ostsin pileti Kosicesse, Slovakkia suuruselt teise linna, kohe Ungari piiri ääres (17 km piirist). Kassapidajanna oma kolme uinunud arvuti keskel vaatas oma rahvusvaheliste liinide vihikust mulle välja kohase hinna ning kandis vajaliku andmed ilusale suurele piletile.

Pühapäevahommikune sõit esmalt Debrecenist Miskolcsi ning sealt edasi Kosice möödus kiiresti. Teel Miskolcsi tegin juttu kohaliku tädiga, kellele mina olin pöördumises „fiatal ember“. Tal olid sugulased ka sõidul seltsiks, üks tädi ja üks päris väike. Mulle ja talle pakuti kommi, peamiselt talle näidati raudtee alt läbi voolavat Tiszat ning taamal kõrguvaid mägesid – noid, mill’ kasvavad kuulsad Tokaj viinamarjad. Üritasin tädidega omal piiratud viisil jutelda, sest adusin, et see võibki jääda mõneks ajaks mu viimaseks jutluseks ungari keeles. Järgmise ungarikeelse sõna laususin tõenäoliselt Riias.

Kosicest sõitsin kohaliku slovaki rongiga Prešovisse – vahemaa 54 km. Rongipilet maksis euro tuuris, millega pidi rahul olema. Pensionäridele oli 4 erinevat hinnaklassi – piletid maksid kas 5, 10, 15 või 20 senti. Iseenesest on mul nende üle hea meel - et riik on nii rikas saades sellist doteerimist lubada, et pensionärid saavad rongisõiduga aega parajaks teha, teisalt aga eelistaks ma pensionärina varianti, kus riik pole tinglikult minu eest ära otsustanud mulle ette nähtud raha otstarvet. Igasuguste vanalaste dotatsioonide asemel võiks selle raha nende pensionile lisada ja vaadaku ise, kas ja millega sõitu teevad.

Prešovist pidin saama umbes 20 km eemale, õige tee otsa pääle. Bussiga sain sealt 6 km kaugusule, jalaga lõpeks kohalegi. Kella poole seitsmeks õhtul oli mul vaja jõuda Rzeszowisse (hääldus vist umbes „žžžešov“:P). Seiklesin kahe autoga Poola, Poolast ühe autoga Rzeszowisse. Sõidu ajal üritasime sõbralikult juttu teha. Isegi ühise keeleta suhtluse kohta mõistsime teineteist üllatavalt vähe – sain selgitatud, et tahan Rzeszowisse ning mõistsin vastata küsimusele, kust ma pärit olen. Sain teada, et panil on sõber, kes „auto grandega“ lähipäevil Eestisse sõidab ning mõistsin, et nad lähevad enne lõpp-punkti jõudmist sõprade-sugulaste juurest läbi. Pani kaasa viipas sõbralikult ja kutsus mindki kohvile.

Jõudsin õnnelikult Rzeszowisse ehk varem välja vaadatud rongi väljumiseni oli jäänud pool tundi. Maksin pileti eest Mooni kaardiga võltsides nahhaalselt allkirja. Õigupoolest ei võltsinud, oma allkirja andsin. Kassatädi tegi mulle nelja zlotiga tünga, sest suutis piletitele märkida läbitavad puntid vales järjekorras – nii tuli kilometraaž pikem. Seda avastasin muidugi alles noid kohti läbides :).

Rong sõitis kokku ca 14 tundi. Esimene ümberistumine toimus Krakowis, teine Czestochowas. Maha ei maganud kumbagi, sest õigupoolest magada ei saanudki – poolakad olid nädala lõpus koju sõitmas ja neid poolakaid on Poolas tõesti piisavalt. Üks pan vedas Poola ühest otsast teise vaarika- ja kirsiistikuid, ent samas läheb järgmisel nädalal puhkusele, eeeee - Nii-Worki või kuhugi. New Yorki. Ega ma loll ei ole, lõpuks sain aru. Ta küsis mult mitmeid küsimusi, ent mulle tundus, et ta kõrvad ei kuulnud, sest ta reageering kõikidele mu vastustele oli umbes „jaa-jaa-ja“.

Plaanisin ümberistumiste vahepeal poes käia ja süüa osta, kuid kahjuks olid poed ja putkad kinni ja nii oli mu põhitoiduks glükoositropsid :).

Esmaspäev

Pärast Varssavit sain natuke magada ka, küll üpris kägaras. Pärast Bialystoki mõned tunnid paremas asendis. Mu kupeekaaslane sai aga 30 zlotti trahvi kuna ta oli end papud jalas siruli heitnud. Jube kurja olemisega tursked püssidega varustatud rongiturvajad olid.

Natuke enne kümmet jõudis rong Suwalkisse, mis on juba peaaegu Baltikum. Hüppasin mäkist läbi ja sõin mõned erakordselt halvad burgerid. Kohv oli selle eest talutav.