Kedvesek!
Már hosszú-hosszú ideig akarok magyarul írni, hogy kifejezni, mennyire hálás vagyok, hogy befogadttak, segítettek, hogy megvagytok nekem... (remélem, hogy nyelvi hibáimat megbocsantattok). Most egy kicsit patetikus fogok lenni :):
Vikinek, az első magyar tanáromnak, aki nelkül nem lennék itt és nem beszelnék magyarul. Ha nem lett volna annyira jó tanárom, akkor azonnal abbahagytam volnék a tanulást. Vikieknek azon kivül is minden jót és szépet a második kisfiával!
Péternek, akivel tandem-tunk - és néha meg most is - szóval ő észtet gyakorolta, én pedig magyart és aki a legésztesebb magyar, akit ismerem :) Nem tudom, temperamentum szerint...?
Sok szegedieknek nagyon-nagyon hálás vagyok - Mókusoknak :), akikkel igazából egy kocsmában ismerkedtünk meg, és mint az egyik barátnőm mondja, az első emberek, akikkel egy új hélyen megismerkedsz, ők mindig különléges, fontos szerepet kapnak meg. És mmm, hogyan tudnak főzni, és hogy lehet bármiről beszélni. Májd Szegeden találkozzunk! Ficze Gabi, akivel "ilusatest eesti poistest" lehetet beszélni, és Paréj Gabi, aki nagyon türelmesen probált segíteni a Melinda-sagaban. Bogiról csak azt tudok mondani, hogy számomra valahogyan mint szegedi Viki - végtelenül segitőkész (amit sok-sokszor ki is használtam).
Gábor. Vitte minket egy falusi iskolába, ahol tudtunk Észtországról meselni, és olyan módón hallgattak a gyerekek, hogy ez maga volt egy nagy élményem. Azon kivül is egy érdekes ember :)
És néprajz tanszékiek. Az a befogadás nekem fontos volt - és úgy éreztem, hogy befogadtak. Elég otthonosan éreztem magam a tanszéken.
A "tartui magyaraim" - Nóra és Reni, akiktől is már sokszor nyelvi segítséget kaptam és sok bögre teát ittunk...
És a pestiek. Ha Berecz András nem meselne, akkor nem lenne jó célom, mi miatt itt lenni. Sőt a világ is egy jó mesemondóval szegényebb lenne.
Itteni tanszékiek.
Muki. Aki nem magyar, de mivel a közöz nyelvünk magyar - és így sok hibat tudunk tanítani egymásnak - "az én magyaraimhoz" tartozik. A Muki couch-ot surfeztem 3 hétig, konyhadiscot tartottunk egy vasarnap délután, spenótos palacsintat készítette nekem...
És mostani lakótársam Krisztina. Befogadta. Helyes. És kibírja, hogy folyamatosan nyelvi hibákat csinálom és fürdőszobában észtül énekelek, s nem magyarul :D
Wednesday, March 16, 2011
Monday, March 14, 2011
Hilisõhtuses trammis nr 6
Sõidan mina pidupäevaeelses (ilusat püha kõikidele ungarlastele!) trammis, pea täis mingeid üsna madala lennuga mõtteid. Käisime Mukiga natukene istumas - tema oli üsna liimist lahti, mina püsin küll üsna liimis, tõtt-öelda, aga lõpuks ujusin ikka kusagile ego-hirmude maale ära. Ühesõnaga, sõidan mina trammis, vaatan, prükkar suure taarat täis plastmassriiuliga. Ja üks sümpaatse olekuga noormees vaatab teda ja naeratab omaette. Mina ei tea, mis või kas varem toimus. Igatahes, kui noormees Blaha Luisa téril maha läks, andis ta onule tahvli šokolaadi ja soovis, et Jumal õnnistaks (see, kui ma õigesti tean, pole mingi eriti religioosne soov, on pigem lihtsalt viis midagi head öelda). Mille peale onu, too prükkar siis, kommenteeris, et näe ... inimesed lähevad millegi peale ilusaks ja heaks. Ja siis kõnetas mind ja sai aru, et ma olen välismaalane ja oli nõus muga ka inglise keeles rääkima. Soovitas Veedasid lugeda ja ennast harida, rääkis reinkarnatsioonist. Et ennast harida ja areneda, et mitte lõputult taassündida. Mille peale ma võtsin arvata, et teid ja viise areneda ja hea inimene olla on palju. Eks ta oli minuga vist nõus. Isegi rahast ja materiaalsetest väärtustest - et ainult vahend, eksole - jõudsime mõtteid vahendada. Onu oli selline sakris ja nokamütsiga, aga - Jaani väljendit kasutades - silmad olid tal selged. Ja SEE kohtumine, kasvõi see šokolaadilugu, tekitas nii hea tunde ja tuju, et selle pärast juba tasus õue minna.
Mina ei tea, kas Eestis lihtsalt ei juhtu selliseid asju, ühistranspordi südamest-südamesse mõttevahetusi, või ma lihtsalt ei märka või mis...
Eks siin on muidugi kõike kordades rohkem. Inimlikku ilu ja headust, kurjust ja kurbust ja lollust ja tarkust ja leidlikkust ja juhtumisi ja võimalusi. Eks meil on palju vähem lihtsalt, vaevalt et määrad kuidaski erineks. Mulle sobib, et ma pigem toda ilusat poolt ligi tõmban.
Budapesti tuli kevad. Täna oli kõik kuidaski nii rahulik ja ... romantiline (teate küll seda esimeste kevadpäevade lumma) keset päeva, kui ma jutufestivali järelüritusele kappasin ühte kohvikusse. Ja ikka ja jälle hirmus hea oli. Avasin välikohviku-hooaja ühtlasi. Ja too mänguline székely jutuvestja-tütarlaps võlus jälle kangesti ära. Teda tahaks ka Eestisse. Häid asju tuleb jagada ja levitada, arvan ma.
Mina ei tea, kas Eestis lihtsalt ei juhtu selliseid asju, ühistranspordi südamest-südamesse mõttevahetusi, või ma lihtsalt ei märka või mis...
Eks siin on muidugi kõike kordades rohkem. Inimlikku ilu ja headust, kurjust ja kurbust ja lollust ja tarkust ja leidlikkust ja juhtumisi ja võimalusi. Eks meil on palju vähem lihtsalt, vaevalt et määrad kuidaski erineks. Mulle sobib, et ma pigem toda ilusat poolt ligi tõmban.
Budapesti tuli kevad. Täna oli kõik kuidaski nii rahulik ja ... romantiline (teate küll seda esimeste kevadpäevade lumma) keset päeva, kui ma jutufestivali järelüritusele kappasin ühte kohvikusse. Ja ikka ja jälle hirmus hea oli. Avasin välikohviku-hooaja ühtlasi. Ja too mänguline székely jutuvestja-tütarlaps võlus jälle kangesti ära. Teda tahaks ka Eestisse. Häid asju tuleb jagada ja levitada, arvan ma.
Sunday, March 13, 2011
Holnemvolt jutuvestmisfestival ja muu
Olen veetnud erialase nädalivahetuse jutuvestmisfestivalil. Inspireeriv oli, ja oi, kui väsitav. Lõpuks ma tundsin ikka küll, et kõike sai nii hirmus külluslikult, et ma lihtsalt tulin tulema. Tahtsin oma aega ja ruumi ja oma eestikeelseid mõtteid.
6 jutuvestjat - 5 keelt, tõlked, eri stiilid ja energiad. Edaga saime vahepeal eesti keeles muljetada, kommenteerida ja eesti keeles naerda.
Mõtlesin ehtsuse/autentsuse, kunstlikkuse ja selle peale - Liisi termineis - kas ma jään uskuma. Vahel kukkusin uskumisest välja, aga enamasti uskusin, enamasti nad võlusid mu jutumaailma sisse ja ma unustasin ära, et see siin on üks linnatäiskasvanute pagana kummaline ja kunstlik mäng programmi, piletite, korraldaja, projektikirjutuse, imelike rekvisiitide jms-ga, et see, mis toimub, pole ju üldse see "päris" ja "traditsiooniline". On miski uustraditsioon, mida alles kehtestatakse ja mis sestap on vahel pisut harjumatu ja kummaline.
Festivali peakorraldaja on noor plika, minust ehk pisut vanem pealtnäha, kes ütleb enda kohta enesekindlalt jutuvestja - ju ta siis on. Hea korraldaja-tüüpi igal juhul. Sest korraldus toimis, ma ütleks, laitmatult. Ja polnud ka kusagilt näha, et seda festi suuremate toetusteta korraldati. Ju siis tõest oli nii, et tehnika, tõlked (mis olid, muide, tõesti väga head ja tasemel - ja jutuvestmist ju pole teps mitte kerge tõlkida), jutuvestmine ise ja miljon pisiasja töötasid suuremalt jaolt sotsiaalse ja ainult väiksemalt jaolt materiaalse kapitali peal.
Erakordselt võluv oli peruu jutuvestja, tõeliselt võluv mees, tõeliselt võluvad ilusad armastuslood. Piret, kui sa loed, siis teda tahaks/tasuks küll Eestisse kutsuda. Tõeliselt-tõeliselt võluv! Ja norrakas kargema poweriga, teda oli ka väga-väga hea kuulata. Kuidagi kujunes nii, et osade jutustajate puhul kukkusin rohkem lugudekuulamisest välja ja osad võlusid mu rohkem sisse. Eks see selline puhas jutustaja-kuulaja vaheline keemia on. Ja siis üks székely jutuvestja - Transilvaania ungarlaste esindaja - tema mängulust oli ka ikka väga kihvt. Tema esinemist vaadates - inimesed mängisid täie mängulustiga kaasa (ta põhimõtteliselt lavastaski, valis publiku hulgast oma jutule osatäitjad) ja naersid, südamest ja palju- mõtlesin küll, et eks see jutukuulamine üks mängimisvajaduse ja lapseks olemise vajaduse rahuldamine on. Paik, kus sa saad tõesti südamest mängida ja fantaasial lennata lasta - korralikule linnatäiskasvanule korraldatud festivali raames, eksole, KULTUURIürituse raames.
Tagurpidi tagasi minnes: reedel käisime mäe otsas, Buda poolel. János-hegy - 529 m üle merepinna, mis on BP kõige kõrgem punkt. Ronisin kivimüraka, et mitte öelda kaljukamaka otsa, oma väikeste nahksete saapakestega, ja olin enda üle nii uhke. Jalg natuke tudises, aga üles sain. Eesti naine siiski!
Neljapäeval avastasin Kereti, ilmsesti kõige kuulsama mitteametliku jooma/istumiskoha Pestis. Väga õdus, sinna ma läen veel. Süsteem töötab nii, et ametlikult pole seal mingit kõrtsi - ja kõrts olekski halvasti öeldud, selline boheemlaslik õllesalong ehk - tuleb teada, kella helistada ja siis sulle avatakse. Kassatšekilipikuid ei saa, käegakatsutavat joogikaarti pole. Aga teetassid on illosad. Ja teenindus säändne isiklik. Küsisin oma tee juurde piima ja teise teekannu juurde tõi perenaine mulle veel kannukese lisapiima - et näe, eelmine kord sai otsa, äkki on liiga vähe...
Koolis käin päris usinalt, oma isiklikku uurimistöö 5-kuu-plaani täidan ka jõudumööda. Ja lubasin ühel tudengikonverentsil esineda. Ja vaikselt juba kardan.
Kodus sain mööbli paika. Korterikaaslane on jätkuvasti tore - olen teda kohupiimakoogiga moosind, ja näe, vastutasuks sain kardulapannkooke. Tal on parajasti Nyíregyházast kallim külas.
Avastasin, et minus on ikka veel elavalt Melinda-trauma, aga Krisztina, taevale tänu, ei ole Melinda. Elab ise ja laseb teistel elada. Aitas kappi lükata ja kruvis mu raamaturiiulil noaga klaasuksed eest. Neljapäeval tuleb pisike soolaleivaistumine. Kardulasalatiga. Köögi vallas saab must veel ka kunagi asja, võib loota :)
6 jutuvestjat - 5 keelt, tõlked, eri stiilid ja energiad. Edaga saime vahepeal eesti keeles muljetada, kommenteerida ja eesti keeles naerda.
Mõtlesin ehtsuse/autentsuse, kunstlikkuse ja selle peale - Liisi termineis - kas ma jään uskuma. Vahel kukkusin uskumisest välja, aga enamasti uskusin, enamasti nad võlusid mu jutumaailma sisse ja ma unustasin ära, et see siin on üks linnatäiskasvanute pagana kummaline ja kunstlik mäng programmi, piletite, korraldaja, projektikirjutuse, imelike rekvisiitide jms-ga, et see, mis toimub, pole ju üldse see "päris" ja "traditsiooniline". On miski uustraditsioon, mida alles kehtestatakse ja mis sestap on vahel pisut harjumatu ja kummaline.
Festivali peakorraldaja on noor plika, minust ehk pisut vanem pealtnäha, kes ütleb enda kohta enesekindlalt jutuvestja - ju ta siis on. Hea korraldaja-tüüpi igal juhul. Sest korraldus toimis, ma ütleks, laitmatult. Ja polnud ka kusagilt näha, et seda festi suuremate toetusteta korraldati. Ju siis tõest oli nii, et tehnika, tõlked (mis olid, muide, tõesti väga head ja tasemel - ja jutuvestmist ju pole teps mitte kerge tõlkida), jutuvestmine ise ja miljon pisiasja töötasid suuremalt jaolt sotsiaalse ja ainult väiksemalt jaolt materiaalse kapitali peal.
Erakordselt võluv oli peruu jutuvestja, tõeliselt võluv mees, tõeliselt võluvad ilusad armastuslood. Piret, kui sa loed, siis teda tahaks/tasuks küll Eestisse kutsuda. Tõeliselt-tõeliselt võluv! Ja norrakas kargema poweriga, teda oli ka väga-väga hea kuulata. Kuidagi kujunes nii, et osade jutustajate puhul kukkusin rohkem lugudekuulamisest välja ja osad võlusid mu rohkem sisse. Eks see selline puhas jutustaja-kuulaja vaheline keemia on. Ja siis üks székely jutuvestja - Transilvaania ungarlaste esindaja - tema mängulust oli ka ikka väga kihvt. Tema esinemist vaadates - inimesed mängisid täie mängulustiga kaasa (ta põhimõtteliselt lavastaski, valis publiku hulgast oma jutule osatäitjad) ja naersid, südamest ja palju- mõtlesin küll, et eks see jutukuulamine üks mängimisvajaduse ja lapseks olemise vajaduse rahuldamine on. Paik, kus sa saad tõesti südamest mängida ja fantaasial lennata lasta - korralikule linnatäiskasvanule korraldatud festivali raames, eksole, KULTUURIürituse raames.
Tagurpidi tagasi minnes: reedel käisime mäe otsas, Buda poolel. János-hegy - 529 m üle merepinna, mis on BP kõige kõrgem punkt. Ronisin kivimüraka, et mitte öelda kaljukamaka otsa, oma väikeste nahksete saapakestega, ja olin enda üle nii uhke. Jalg natuke tudises, aga üles sain. Eesti naine siiski!
Neljapäeval avastasin Kereti, ilmsesti kõige kuulsama mitteametliku jooma/istumiskoha Pestis. Väga õdus, sinna ma läen veel. Süsteem töötab nii, et ametlikult pole seal mingit kõrtsi - ja kõrts olekski halvasti öeldud, selline boheemlaslik õllesalong ehk - tuleb teada, kella helistada ja siis sulle avatakse. Kassatšekilipikuid ei saa, käegakatsutavat joogikaarti pole. Aga teetassid on illosad. Ja teenindus säändne isiklik. Küsisin oma tee juurde piima ja teise teekannu juurde tõi perenaine mulle veel kannukese lisapiima - et näe, eelmine kord sai otsa, äkki on liiga vähe...
Koolis käin päris usinalt, oma isiklikku uurimistöö 5-kuu-plaani täidan ka jõudumööda. Ja lubasin ühel tudengikonverentsil esineda. Ja vaikselt juba kardan.
Kodus sain mööbli paika. Korterikaaslane on jätkuvasti tore - olen teda kohupiimakoogiga moosind, ja näe, vastutasuks sain kardulapannkooke. Tal on parajasti Nyíregyházast kallim külas.
Avastasin, et minus on ikka veel elavalt Melinda-trauma, aga Krisztina, taevale tänu, ei ole Melinda. Elab ise ja laseb teistel elada. Aitas kappi lükata ja kruvis mu raamaturiiulil noaga klaasuksed eest. Neljapäeval tuleb pisike soolaleivaistumine. Kardulasalatiga. Köögi vallas saab must veel ka kunagi asja, võib loota :)
Monday, March 7, 2011
Busójárás 2011
Busóde marss või busóde karneval on iga-aastane talve ärasaatmispidu Mohácsis, Lõuna-Ungaris. Ühe legendi kohaselt oli algselt tegu maskeerumisega türklaste minemahirmutamiseks Ungari aladelt, teine versioon traditsiooni algupärast on seotud talve minemasaatmisega. Niisiis kevadalguspidustused.
Pühapäeval kambaga käisime. Mitmes mõttes väga põnev oli. Esiteks pole ma kunagi sattunud karnevalile, kus ju tegelikult jooksevad kokku kõik mu erialateadmised. Turismi ja autentsuspüüu suhet oli huvitav jälgida. Surm, sünd, viljakus, tuli, lärm. Palju-palju sümboleid. Ja lõpeks Budapestist oli ka tore välja saada.
Busójárás on meestepidustus (Eda ütles, et meeste-vaste baabaprastnikule), ilmselgelt seotud viljakusriitusega. 2009. aasta sügisest UNESCO vaimse pärandi nimekirjas (sai vist samal ajal seto leeloga). Korraga loitsitakse viljaõnne, titeõnne, päikesepaistet, kevadet. Busód on kolliks riietet mehed, kes karnevali pealt vaatama tulnud tüdrukuid hirmutavad/kallistavad/musitavad/tahma püüavad näkku määrida/juukseid sassi ajada. Tüdrukule pidada see õnne tooma (meie saime kõik oma õnned kätte :)) Puhas viljakusriitus, ma ütlen. Ja oh seda fallosesümboolikat. Pidustused kestavad tegelikult 6 päeva, meie käisime festivali põhipäeval, kui toimus busóde rongkäik, talve matmine (visatakse kirstus Doonausse) ja lõkke süütamine. Busóde ülesanne on muuhulgas teha võimalikult palju lärmi (talve/türklaste minemahirmutamiseks), matta sümboolselt tali, süüdata lõke. /Lõkkematerjaliks olid peamiselt õled - mina mõtlesin kohe ungarlaste mentaliteedi ja "laenuleib ja laastutuli..." közmondási mittetundmise peale :D/ Lõke iseenesest oli võimas und tore.
Festival ise on paras (sise)turismilõks, meeletult palju inimesi. Üüratud vetsujärjekorrad, sodi-podi-kilakola letid igal pool. Vorstisussutamise lõhn. Troppiskulgemine - rahvahulgast lihtsalt ei pääse läbi. Tühjaksostetud poed ja kõrtsid ja kohvikus istumapääsemise järjekord, ja lauakoristajatädi, kes koogitüki pea hammaste vahelt ära kisub ja lapiga üle nina tõmbab. Aga tasus ära kannatada, nood rahvaürituste võlud ja valud. Nüüd on vähemalt õnnistus kätte saadud ja kevad sisse juhatet (see viimane küll eriti ilmas end ilmutanud pole - ikka pagana jahe, st 0 kraadi ümber on). Mohács on muidu 19000 elanikuga linnakene, festivali ajal rahvastik ilmsesti n-kordistub. Minnakse autodega, korraldet bussireisidega. Nagu väike laulupidu.
Laupäev oli spordipäev, käisime Edgariga (üks mu lemmikeestlasi siin linnas) ratastega Szentendres. Kokku u 45 km. Armas linnake, ka üsna turistikas, aga tõest armas. Ja rattaga oli oi kui hea sõita. Ja lihased, vaesekesed, olid pärast oi, kui äraehmatanud. Ja õhtul tegime kardulasalatit ja tuli Kai.
Pühapäeval kambaga käisime. Mitmes mõttes väga põnev oli. Esiteks pole ma kunagi sattunud karnevalile, kus ju tegelikult jooksevad kokku kõik mu erialateadmised. Turismi ja autentsuspüüu suhet oli huvitav jälgida. Surm, sünd, viljakus, tuli, lärm. Palju-palju sümboleid. Ja lõpeks Budapestist oli ka tore välja saada.
Busójárás on meestepidustus (Eda ütles, et meeste-vaste baabaprastnikule), ilmselgelt seotud viljakusriitusega. 2009. aasta sügisest UNESCO vaimse pärandi nimekirjas (sai vist samal ajal seto leeloga). Korraga loitsitakse viljaõnne, titeõnne, päikesepaistet, kevadet. Busód on kolliks riietet mehed, kes karnevali pealt vaatama tulnud tüdrukuid hirmutavad/kallistavad/musitavad/tahma püüavad näkku määrida/juukseid sassi ajada. Tüdrukule pidada see õnne tooma (meie saime kõik oma õnned kätte :)) Puhas viljakusriitus, ma ütlen. Ja oh seda fallosesümboolikat. Pidustused kestavad tegelikult 6 päeva, meie käisime festivali põhipäeval, kui toimus busóde rongkäik, talve matmine (visatakse kirstus Doonausse) ja lõkke süütamine. Busóde ülesanne on muuhulgas teha võimalikult palju lärmi (talve/türklaste minemahirmutamiseks), matta sümboolselt tali, süüdata lõke. /Lõkkematerjaliks olid peamiselt õled - mina mõtlesin kohe ungarlaste mentaliteedi ja "laenuleib ja laastutuli..." közmondási mittetundmise peale :D/ Lõke iseenesest oli võimas und tore.
Festival ise on paras (sise)turismilõks, meeletult palju inimesi. Üüratud vetsujärjekorrad, sodi-podi-kilakola letid igal pool. Vorstisussutamise lõhn. Troppiskulgemine - rahvahulgast lihtsalt ei pääse läbi. Tühjaksostetud poed ja kõrtsid ja kohvikus istumapääsemise järjekord, ja lauakoristajatädi, kes koogitüki pea hammaste vahelt ära kisub ja lapiga üle nina tõmbab. Aga tasus ära kannatada, nood rahvaürituste võlud ja valud. Nüüd on vähemalt õnnistus kätte saadud ja kevad sisse juhatet (see viimane küll eriti ilmas end ilmutanud pole - ikka pagana jahe, st 0 kraadi ümber on). Mohács on muidu 19000 elanikuga linnakene, festivali ajal rahvastik ilmsesti n-kordistub. Minnakse autodega, korraldet bussireisidega. Nagu väike laulupidu.
Laupäev oli spordipäev, käisime Edgariga (üks mu lemmikeestlasi siin linnas) ratastega Szentendres. Kokku u 45 km. Armas linnake, ka üsna turistikas, aga tõest armas. Ja rattaga oli oi kui hea sõita. Ja lihased, vaesekesed, olid pärast oi, kui äraehmatanud. Ja õhtul tegime kardulasalatit ja tuli Kai.
Wednesday, March 2, 2011
Filmiarvustusi
Laenasin endale nädalivahetuseks 2 Szabolcs Hajdu filmi ja ühe lihtsalt-lahutan-meelt filmi kõikide-naiste-lemmiku CSányi Sándoriga. Ja tána käisime Mukiga "Social Networki" vaatamas.
"Social Networki" puhul üllatasin ennast jälle oma isiklikult võtmisega. Iseenesest ju profilt tehtud film, korralik tükk asja, müüb, vaadatav. Aga mida vaatan mina??? Mina hoopis üritun samastuda - ja kui samastuda ei taha või ei õnnestu, siis vastandun. Ja see film ajas mu kuidaski kurvaks ja närvi ühekorraga. See rikaste ja ilusate (ja pidetute ja nii tühjade) inimeste maailm teeb mind alati kuidagi... no kriibib. Ja siis tahaks ennast hästi oma kookonisse kerida. Ma ei tea, miks sedalaadi pidetus mulle ikka veel niiväga korda läheb. Aga läheb. Ju siis mu enda pesa siin maailmas, mille ma ehitanud olen, on ikka jätkuvalt habras. Eks nood pesad ongi muidugi alati haprad. Aga muiduski võiks "normaalse" filmivaatamise/raamatulugemise jms ka ära õppida. Et vaadata lihtsalt kui filmi, eksole.
Szabolcs Hajdust: "Off Hollywoodi" ei soovita ma mitte. Mis ma Aunele ütlesingi - et kui pole mingit erilist tahtmist tegelda hüsteeria teemaga v6i filmiinimeste raske eluga, siis ei tasu vaadata, on lihtsalt masendav. Ühe end puntrasse-elanud filminaise üks päev. Ta oma naine mängib ses peaosa - ja no mina küll ei tea, mina tema asemel oma kaasat sihukesse rolli ei topiks. Sümboolika siiski! Tol filminaisel nimelt on käsil lahkuminek oma igati ebasümpaatsest mehest.
Seevastu teine film - "Fehér Tenyér" - "Valge peopesa" - oli väga-väga-väga hea ja haarav. Üldse mitte kerge ja lilleline, aga tõeliselt hea filmielamus ("Bibliotheque Pascalist" olin PÖFFil umbes samavõrd sissevõetud) V6imus ja vägivallast, lapsed ja täiskasvanud (ja taustaloona sovjetiaeg, mis ehk täiskasvanute omavoli kuidaski eriti soodustas). Paralleelselt jookseb 2 storyline-i, üks 80-ndate Ungarist, ühe andeka spordipoisi ja despoodist treeneri lugu; ja teine sellesama "poisi" lugu täiskasvanuna, 2000ndate Kanadas, treenerina. Hajdul on minu teada spordiga ka mingi isiklik kana kitkuda.
Värvid, valgus, liikumine, helid tõepoolest väega-väega head ja see on ka film, mis kahtlemata jutustab lugu, psühholoogiliselt ja emotsionaalselt väga kaasakiskuvalt jutustab (ta ise arvab, et filmilooja ülesanne polegi niiv6rd lugu jutustada, kuiv6rd huvitavat filmikeelt luua - kui 6nnestub ka lugu jutustada, siis on juba hásti 6nnestunud). Mina vist pelga huvitava filmikeelega ei lepi - tahan lugu ka!
Sügavalt meestemaailm. Teised kaks, mida ma temalt näinud olen, "Pascal" ja "Off Hollywood", on pigem naise-kesksed filmid.
PS Kui te vastu ei kaja, siis ma hakkan ainult päevikut kirjutama!
"Social Networki" puhul üllatasin ennast jälle oma isiklikult võtmisega. Iseenesest ju profilt tehtud film, korralik tükk asja, müüb, vaadatav. Aga mida vaatan mina??? Mina hoopis üritun samastuda - ja kui samastuda ei taha või ei õnnestu, siis vastandun. Ja see film ajas mu kuidaski kurvaks ja närvi ühekorraga. See rikaste ja ilusate (ja pidetute ja nii tühjade) inimeste maailm teeb mind alati kuidagi... no kriibib. Ja siis tahaks ennast hästi oma kookonisse kerida. Ma ei tea, miks sedalaadi pidetus mulle ikka veel niiväga korda läheb. Aga läheb. Ju siis mu enda pesa siin maailmas, mille ma ehitanud olen, on ikka jätkuvalt habras. Eks nood pesad ongi muidugi alati haprad. Aga muiduski võiks "normaalse" filmivaatamise/raamatulugemise jms ka ära õppida. Et vaadata lihtsalt kui filmi, eksole.
Szabolcs Hajdust: "Off Hollywoodi" ei soovita ma mitte. Mis ma Aunele ütlesingi - et kui pole mingit erilist tahtmist tegelda hüsteeria teemaga v6i filmiinimeste raske eluga, siis ei tasu vaadata, on lihtsalt masendav. Ühe end puntrasse-elanud filminaise üks päev. Ta oma naine mängib ses peaosa - ja no mina küll ei tea, mina tema asemel oma kaasat sihukesse rolli ei topiks. Sümboolika siiski! Tol filminaisel nimelt on käsil lahkuminek oma igati ebasümpaatsest mehest.
Seevastu teine film - "Fehér Tenyér" - "Valge peopesa" - oli väga-väga-väga hea ja haarav. Üldse mitte kerge ja lilleline, aga tõeliselt hea filmielamus ("Bibliotheque Pascalist" olin PÖFFil umbes samavõrd sissevõetud) V6imus ja vägivallast, lapsed ja täiskasvanud (ja taustaloona sovjetiaeg, mis ehk täiskasvanute omavoli kuidaski eriti soodustas). Paralleelselt jookseb 2 storyline-i, üks 80-ndate Ungarist, ühe andeka spordipoisi ja despoodist treeneri lugu; ja teine sellesama "poisi" lugu täiskasvanuna, 2000ndate Kanadas, treenerina. Hajdul on minu teada spordiga ka mingi isiklik kana kitkuda.
Värvid, valgus, liikumine, helid tõepoolest väega-väega head ja see on ka film, mis kahtlemata jutustab lugu, psühholoogiliselt ja emotsionaalselt väga kaasakiskuvalt jutustab (ta ise arvab, et filmilooja ülesanne polegi niiv6rd lugu jutustada, kuiv6rd huvitavat filmikeelt luua - kui 6nnestub ka lugu jutustada, siis on juba hásti 6nnestunud). Mina vist pelga huvitava filmikeelega ei lepi - tahan lugu ka!
Sügavalt meestemaailm. Teised kaks, mida ma temalt näinud olen, "Pascal" ja "Off Hollywood", on pigem naise-kesksed filmid.
PS Kui te vastu ei kaja, siis ma hakkan ainult päevikut kirjutama!
Sunday, February 27, 2011
Vestlus ööbussis
Koht: liin 906, Budapest
Aeg: kella 4 paiku vastu pühapäeva
- Tule, istu siia, räägime natuke elust!
- Noo, olgu...
- Mul oli just kohting...
- Ja kuidas läks?
- Ma ei tea, me alles alustasime.
[seletab midagi perede kohta]
- ...Et kui inimestel on juba pered, et siis nad ei saa enam nii hästi läbi.
- [selle perevärgiga on nii, et] tuleb ise paremini teha...
- No aga kuidas?
- Ma ei oska sulle retsepti anda.
- Pole vaja ka.
- ...Ma ei tea, mul ei ole peret.
- Kui vana sa oled?
- 25.
- Oi, ohtlik!
- Mis mõttes ohtlik?
- ...
- Ja ma ei taha ka siin peret, lähen koju ja siis...
- Kas sa oled poolakas?
- Ei.
- Pole tähtis ka.
- Ma lähen nüüd maha. Aga - et tuleb ise parem pere[süsteem] luua. Palju edu!
- Head ööd!
Aeg: kella 4 paiku vastu pühapäeva
- Tule, istu siia, räägime natuke elust!
- Noo, olgu...
- Mul oli just kohting...
- Ja kuidas läks?
- Ma ei tea, me alles alustasime.
[seletab midagi perede kohta]
- ...Et kui inimestel on juba pered, et siis nad ei saa enam nii hästi läbi.
- [selle perevärgiga on nii, et] tuleb ise paremini teha...
- No aga kuidas?
- Ma ei oska sulle retsepti anda.
- Pole vaja ka.
- ...Ma ei tea, mul ei ole peret.
- Kui vana sa oled?
- 25.
- Oi, ohtlik!
- Mis mõttes ohtlik?
- ...
- Ja ma ei taha ka siin peret, lähen koju ja siis...
- Kas sa oled poolakas?
- Ei.
- Pole tähtis ka.
- Ma lähen nüüd maha. Aga - et tuleb ise parem pere[süsteem] luua. Palju edu!
- Head ööd!
Wednesday, February 23, 2011
Turismi antropoloogiast inspireerituna + muu
Hetkeemotsioon on asjaajamisest väsinud, aga see läheb üle. Tõenäoliselt pean ma esimest korda elus :) mingite ainekursuste eest maksma (suhteliselt vähe küll, krooniarvestuses võiks olla nt 360 kr/tükk), kui väga nadisti läheb, siis pean kõigi ainete eest maksma, see on rohkem, kui mu kuuüür.
Maksmisküsimustes on huvitav oma mõtteviisi jälgida - haridusasjus ma ikka pole üldse kapitalist. Olen ära hellitatud sellega, et (hea) tasuta kõrgharidus on mu privileeg, õigus ja ammu ärateenitud hüve. Rahaküsimine tundub ikka nats ülekohtune, sestap.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - seda, et asjaajamine väsitav saab olema, teadsin ju ammu.
Käisin täna oma "esimeses Budapestis" - Marini Budapestis - hulkumas. Buda poolel, eramajade, treppide, mägede ja viinamarjaväätide keskel. Vaikne linnajagu, peaaegu uimane. See on see Budapest, mille mõjul ma kunagi Ungarisse ära armusin. Mu teine Budapest on Muki ja Kätlini Budapest, Läänevaksali kant, hoopis teistsuguse õhkkonnaga, kõrtsid, peopaigad, sagimine, metroo. Kolmas, minu enda oma, ilmselt parasjagu ehitub.
Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen siin külas.
Esiteks on see turisti või külalise pilk (tourist gaze on täitsa kasutatav sõnapaar) - vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. St - annad paljudelepaljudele asjadele tähendusi, märkad enamat, vaatad kui midagi erilist. See pilk aja jooksul pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks, khm, pole mul plaanis siia jääda :) Vahel käin küll ka Tartus pea kuklas ja mängin iseendaga turisti ja käin uudishimulikult ja silmad lahti, aga see on ikka natukene teine asi. Tartus olen ma ikkagi hoopis teises kontekstis, otsin-leian muud, taustsüsteem hoiab mind teisiti, suhestumine on teine. Ülikooli alguses oli ehk ka rohkem seda külasoleku pilku, aga ka see oli teine, ajaliselt olin teisiti programmeeritud, teadsin ju, et jään pikalt-pikalt. /Kuigi, ka Eestis võõras kohas tuleb ikka see külalise pilk, kui mingil paigal külas oled, lihtsalt kergemas vormis./
Turistina, päris ajutisena, oled jälle teistmoodi sätitud. Siis pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui kodus, ajateadmine mängib hästi suurt rolli - siin ma kodustan viieks kuuks, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.
Ka suhe (võõrastesse) inimestesse ja nende suhtumisse on siin teine kui kodus (või kui turistina). Suhtumine läheb rohkem korda. Poemüüa naeratus maksab rohkem - ja kui sõimata saad, siis on ka sandim olla. Sest ise oled kuidaski hapram. Oled ikkagi külas - ja pererahva sõna maksab :) Ja vist eeldadki rohkem galantsust. Ja - vähemalt siinmail - olen tõepoolest kogenud pigem väga head vastuvõttu. Turistina teed suhtumise põhjal (lambi)järeldusi riigi kohta, kus viibid, aga nii tundlik ehk ei ole. Sest pole ju vaja kohaneda ja endale pesa teha. Lähed niikuinii kohe-varsti ära.
Aunele: Vaatsin su potentsiaalse tulevase töökoha üle. Kummaline maja, campuse servas, natuke räsitud olemisega, ja see nurk, kus ta asub, on ka kuidaski tööstusliku olemisega. Aga mulle see surimuri meeldis :)
Ph korruste arvu ei tea ikka veel.
Millegipärast ma ei saa ise oma postitusi kommenteerida, st vastata...
Maksmisküsimustes on huvitav oma mõtteviisi jälgida - haridusasjus ma ikka pole üldse kapitalist. Olen ära hellitatud sellega, et (hea) tasuta kõrgharidus on mu privileeg, õigus ja ammu ärateenitud hüve. Rahaküsimine tundub ikka nats ülekohtune, sestap.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada - seda, et asjaajamine väsitav saab olema, teadsin ju ammu.
Käisin täna oma "esimeses Budapestis" - Marini Budapestis - hulkumas. Buda poolel, eramajade, treppide, mägede ja viinamarjaväätide keskel. Vaikne linnajagu, peaaegu uimane. See on see Budapest, mille mõjul ma kunagi Ungarisse ära armusin. Mu teine Budapest on Muki ja Kätlini Budapest, Läänevaksali kant, hoopis teistsuguse õhkkonnaga, kõrtsid, peopaigad, sagimine, metroo. Kolmas, minu enda oma, ilmselt parasjagu ehitub.
Välismaalasena, ajutisena, on suhe linnaruumi hoopis teine. Ma pole siin ju päris turist, mulle meeldib mõelda, et ma olen siin külas.
Esiteks on see turisti või külalise pilk (tourist gaze on täitsa kasutatav sõnapaar) - vaatad kõike, tõesti pea kõike, ka kõige igapäevasemat, hoopis tähelepanelikumalt kui kodus. Märkad veidraid asju. Annad veidraid tähendusi. St - annad paljudelepaljudele asjadele tähendusi, märkad enamat, vaatad kui midagi erilist. See pilk aja jooksul pisut taheneb ja maheneb, aga nii lühikese aja jooksul ära küll ei kao. Aastatega ehk kaoks, aga aastateks, khm, pole mul plaanis siia jääda :) Vahel käin küll ka Tartus pea kuklas ja mängin iseendaga turisti ja käin uudishimulikult ja silmad lahti, aga see on ikka natukene teine asi. Tartus olen ma ikkagi hoopis teises kontekstis, otsin-leian muud, taustsüsteem hoiab mind teisiti, suhestumine on teine. Ülikooli alguses oli ehk ka rohkem seda külasoleku pilku, aga ka see oli teine, ajaliselt olin teisiti programmeeritud, teadsin ju, et jään pikalt-pikalt. /Kuigi, ka Eestis võõras kohas tuleb ikka see külalise pilk, kui mingil paigal külas oled, lihtsalt kergemas vormis./
Turistina, päris ajutisena, oled jälle teistmoodi sätitud. Siis pole kodustada vaja. Praegu ikka kodustan, aga kodustan teistmoodi kui kodus, ajateadmine mängib hästi suurt rolli - siin ma kodustan viieks kuuks, natukene, poole jalaga. Ja imestus, imetlus, eksootika ja võrdlus jääb.
Ka suhe (võõrastesse) inimestesse ja nende suhtumisse on siin teine kui kodus (või kui turistina). Suhtumine läheb rohkem korda. Poemüüa naeratus maksab rohkem - ja kui sõimata saad, siis on ka sandim olla. Sest ise oled kuidaski hapram. Oled ikkagi külas - ja pererahva sõna maksab :) Ja vist eeldadki rohkem galantsust. Ja - vähemalt siinmail - olen tõepoolest kogenud pigem väga head vastuvõttu. Turistina teed suhtumise põhjal (lambi)järeldusi riigi kohta, kus viibid, aga nii tundlik ehk ei ole. Sest pole ju vaja kohaneda ja endale pesa teha. Lähed niikuinii kohe-varsti ära.
Aunele: Vaatsin su potentsiaalse tulevase töökoha üle. Kummaline maja, campuse servas, natuke räsitud olemisega, ja see nurk, kus ta asub, on ka kuidaski tööstusliku olemisega. Aga mulle see surimuri meeldis :)
Ph korruste arvu ei tea ikka veel.
Millegipärast ma ei saa ise oma postitusi kommenteerida, st vastata...
Subscribe to:
Posts (Atom)