Kirjandus(kohtumis)elamus - Suursepa 2

Nüüd olen tegelikult juba 8 päeva järjest kirjanduselamusi saanud, aga kõige viimane oli kuidaski eriti mõjus.
Endre Kukorelly, just hetk tagasi lõpetas. Nagu ma sellistel puhkudel ütlen, kui keegi mind sõnaga haarab, jutuvestja. Siin vist puutuvad kokku mu huvide maailmad - et toda jutuvestmist ma otsin, lugu, ja selle seest omakorda eelkõige emotsiooni, haaramist, sarnast maailmatajumise viisi vist.

Foto: Kati Fekete
Fotol: vasakult Endre Kukorelly, Zoltán Németh



Kukorelly vestluspartneri märksõna, et siiramaid autoreid, pani mind juba kõrva kergitama. Ja see vahetus võlus tõepoolest. Ma ei ole teda lugenud, pole aimugi, kas ta kirjutised mulle ka meeldida võiks. Aga nüüd on ehk põhjust kätte võtta. Alustas tiraadiga sellest, kuidas lõviosa kirjandusest on pagana igav ja tema ei otsi, et oleks palju tarkust ja kirjanduslikku stiili (st - pelgalt see pole põnev, vaevalt et ta stiilitut kirjandust otsib), haarama peab, täienisti kaasa tõmbama peab, kehast peab läbi minema ja droogina tarbitav olema. Egyetértek, täienisti. Ja siis pikk (aga üldse mitte igav ja tüütu) tiraad sellest, kuidas inimesi tuleks lugema meelitada
- Siis ei igavle, ei kaeble, vaid loeb! Ja siis sa oled teinud nii suure heateo, oled nagu ingel, saad paradiisi. Ükskõik, mis vahenditega - kasvõi maksa talle, et loeks! Ja ega see pole selline isetu, altruistlik idee - Mida rohkem inimesi mu ümber end hästi tunneb, seda parem mul ju on - ühesõnaga, ma teen seda puhtast isekusest!

Autentsuse- eheduseihalusest:
Kitšilikust kraamist, kitšilikest süžeedest, sümbolitest, paljukasutatutest - kui neid vahetult, ehedalt kasutada, siis on see hirmhuvitav, sest... siirust on nii vähe. Ainult hullud ja lapsed on üdini ausad, ja siis, kui keegi on, siis on hirmhuvitav.

"Elu on raske, aga kui sa seda positiivsel moel ei ela, siis sa oled puhta loll, sest sa rikud ise oma elu ära!" - oi, kui värskendav on sihukest asja ühe madjari suust kuulda, riigis, kus nad selle elurikkumisega vahetpidamata tegelevad, kipuvad kaeblema, mis kole.

Jutuvestmisest veel - see, mis mind võlus, polegi ehk see, mida, aga too viis, kuidas. Kuidas haarata, kuidas panna kaasa elama, kuidas kuulajaid naerutada. Ma suudan nautida küllap ka "traditsioonilisi kirjanduskohtumisi" - teate küll, jalg üle põlve, targad mehed, vahel naised ka, rääkimas tarka juttu. Aga see oli puhas jutuvestmine. Haaras kujuteldava mikri ja hoidis publikut peos. Minu silme läbi. Lõi mingi konventsioonivälisuse või miski täitsa muu koodi kasutamisega. See ei olnud päris see kirjanik-kohtub-publikuga/tõlkijaga kood. Miski muu, miski isikupärasem.

Mõte tänapäeva kirjanduse/spordi/mille iganes paremusest mineviku omast. Siinkohal ma ju ehk kohe 100% egyet ei érti, aga mõttena olen taolist juba varemgi kuulnud - paremad mitte sellepärast, et me targemad või paremad oleksime, vaid paremad sellepärast, et me seisame oma esivanemate pärandi najal, toetume sellele, saame seda kõike kasutada.
Ja eelnevast tõukuv mõte koolihariduse, kirjandushariduse kohta:
alustada tuleks kaasajast ja siis minna sealt Homeroseni. Sest tänapäeva kirjanduses on minevikupärand sees, see (suurema tõenäosusega, lisan ma) puudutab lugejat, last, teismelist, keda iganes, ta tunneb seda keelt, noid probleeme, olustikku, see suudab teda võluda ja veenda, et kirjandus on kuradima võluv ja haarav. Ja siis, selle baasi peale saab ehitada vana ja klassikalise. Sellega olen ma paganama nõus. Ehk tõesti peaks baasi ehitamist teisest otsast alustama, minema tuttavalt arhetüüpsemale, traditsioonini, juurteni.

Ühesõnaga, pagana võluv onu. Meenutab mulle mingil täiesti arusaamatul põhjusel András Bereczit, vist just tolle vahetusega, ja jutuvestmisega, arvan ma. Poliitiliste vaadete erinevusest-sarnasusest pole mul aimugi, maailmavaadet ei oska võrrelda. Ja põhimõtteliselt võrdlen ma kõrvitsat ja lampi praegu tõenäoliselt, aga... minu jaoks on mõlemad, noh, näiteks ütleme kollased ja punaste mummudega.

Suursepal Koeramäe jalamil

ehk tõlkelaagrist

6. päev. Olen parajasti parajalt sooda, rasvase toidu, päevaprogrammi (kodus sellist hirmsat väsitavat asja ju küll pole), palju istumise ja vähe liigutamise koosmõju, kumuleeruma kipub.

Laager ise kõlab uhkelt - ja uhke ta ju ongi, see nägude ja nimede galerii on siin väga kihvt ja kirev. Justnagu oleks ühte tuppa 9 päeva jooksul (3 tuleb veel) kokku kutsutud Kivirähk, Kaplinski, Õnnepalu, naiskirjanikkegi on näidat, lastekirjanikke (häid vasteid-näiteid ei tule praegu pähe), kriitikud, õppejõud, kirjandusinimesed.
Päevakava, see väsitav, näeb välja nii, et hommikul on meie toal kas hommikujooks või pole hommikujooksu. Kui on, siis 7.30, kui pole, siis mina magan 8.45ni. Siis hommikusöök (näiteks täna jätsin vahele ja sõin toas jogurtit ja lugesin epl.ee-d, sest hommikul vara, kui teised veel jaol pole, töötab nett üsna talutavalt - internetiühendus on siin küll kohutav, eestlastele ei soovita!) 10-13 tõlgime, st igaüks nokib oma teksti kallal, igaüks oma keelde. Seltskond on rahvusvaheline. See näeb välja umbes nii (fotod: Kati Fekete):



13 on kolmekäiguline lõuna, pärast mida tuleb päeva parim osa. Kohvetamine, või siis ka - kávés komando/csokis csapat/sütis sereg stb asutab end teele kohviku poole. Pärast seda olen ma korda mitu omaette jalutama põgenenud, individualista minus lööb välja. Pluss ümbrus on siin ilus. Pluss liikumisvaegus on üsna suur.


Kella 4-st on loeng (ungari lastekirjandus/draama/proosa/luule/tõlkimine vms). 6 õhtusöök. 8 vestlus mõne kirjanikuga. Umbes 10st vaba programm, vein/õlu/pálinka/tõlketekst/uni/jalutuskäik.

Pööraselt põnev on, väga hariv. Jälle üks uus maailm, sest ungari kirjandust olen ma lugenud häbematult vähe ja taustalugu on umbes ühe ülevaatekursuse jagu, väga hea kursuse, aga ikkagi ainult ühe + veel ehk midagi siit-sealt.

Avastan siingi, taas ja taas, kui oluline on mulle suhe inimesse, kirjutavasse inimesse, kõnelevasse inimesse. Võtan asju kuidaski isiklikult ega suuda inimest tema loomingust päris hästi lahutada. Kui inimene ei meeldi, siis loen ka selle häälestatusega. Ja üldse olen ma inimeste suhtes natuke liigtundlik ehk, pirtsakusest rääkimata (- Kuidas sa siis minu välja kannatad? küsis selle peale Reet; mina jälle ei saa aru, kes siis Reeta välja ei kannataks, laulab, tantsib, tõlgib ja on kogu oma munkamániale vaatamata ilmselgelt vägagi elus). Reeda peale olen ma tervislikult kade, tema kui tõlkija, tema kui esinduseestlase (laulab ja tantsib tõesti sääraselt... esinduseestlaslikult), ja eriti kade tema ungari keele peale. Aga see on just selline paras ja tervislik väike kadedus, näitab suunda, kuhu areneda, eksole. Ühtlasi peab ta laagri kroonikat, kui nimele klikkida, saab teiste päevade jupid ka kätte.

Mina püüan omaenda tekstidega täita plaani nautida võimalikult palju ja põdeda võimalikult vähe. Tundub, et õnnestub. Leidsin ühe luuletaja - täpsemalt pistis Péter Rácz, üks kolmest juhendajast, need luuletused pihku - kelle tekstidega tekkis säärane hea keemia - inspireerivad, haaravad ja ma ei tunnegi, et ma otseselt ja hirmsasti neile alla jäeksin (ungari keeleliselt küll). Olen natuke võlutud ja kaalun luulekogu ostmist. Ja nokin nende paari-kolme-nelja luuletuse kallal täiesti vabatahtlikult õhtul ja pauside ajal ka. Hästi oskab joonistada too Gábor Schein, minu kaamera hakkab tööle ja sellise keele kallal ma olen nõus nokkima. Kui tema oskab nii ilusa pildi teha, siis tahaks ju näha, mis eesti keeles sellest välja võiks tulla.

Ja hakkasin juba pooltõsiselt mõtlema Balassi tõlkekoolituse aasta peale. Hirmraske saaks olema. Aga ilmselt hästi huvitav. Mu eluplaanidesse küll väga ei sobi, ja rahaliselt ei kujuta hästi ette. Aga meelde jätan küll. Et kui peaks lähiaastatel tekkima üks vaba aasta ja natuke sääste (kust küll?), siis. Aga eks ma tean ju seda ka, et valida tuleb. Vahel tahaks mitut elu, siin riigis olen näinud niipalju teeotsi ja niipalju asju, mis vääriks süvenemist, et minu ahne hing nutab natuke.

Aga uskuge, mul on Eesti-igatsus! 8 päeva veel, ja siis saab Pärnus vette, ja Wernerisse, ja ratta selga, ja asutada ennast jälle pisut paiksemalt paiga peale. Ja vaadata, mis tunne on.

Ezek az utolsók... (minu ungarlastele 2.) - täieneb

Kedves Krisztina! Tök hálás vagyok érte, hogy annyira jó "házirend" alakult ki, ilyen otthonos hangulat - nem tudom, hogy hogyan te, de én tök jól, tök otthonosan éreztem magám a Barossban. És szerete(tte)m ezeket a spontán konyhai beszelgetéseket. Ezek is hozzatartoznak az otthonossághoz.
Emlékzem, mikor jöttem a lakást megnézni, hát, azelőtt keveset aludtam, picit másnapos is voltam talán, és nagyon fányelven beszéltem, én nem bíztam volna bennem :D.
Szóval, nagyon köszönöm a lakotársaságot (= jó tarsaságot és jó hangulatot végül is)!
/15.06

A búcsú előtti piknik. 19.juunil käisime Margiti saarel piknikutamas, ma ütleks, eriti väikeses ja end hästi valinud seltskonnas - Kai, Muki, mina, Péter, Bori, Reni - ja vaatamata vihmale (selle peale kolisime Muki poole) oli minu arvates hästi tore. Ja nüüd, kus Kai, mu selle semestri põhi törzsvendég - kuidagi kujunes nii, et teda nägin pea kord nädalas - minema lendas ja kokku rääkisime, et varsti, ilmselt Pärnus, näeme, jõudis kuidagi reaalsemalt kohale, et mina ju lendan ka tõesti kohe-varsti, et mul on kokku veel napp nädal Budapestis ja vahepeal Nagykovácsi laagerdamine. Ja kõik. Aga eks ma plaanin Eestis seekord pehmelt maanduda ja jätkata esiotsa seda head ringituuritamise ja vaba inimese elu. Ja alles augusti lõpust-septembrist tuleb asjalikuks, korralikuks ja ilmselt sunnitult säästlikuks hakata./20.06

Estofiilia ja muud elamused

Mul oli täna nii põnev päev, et kohe pean blogima.

Hommikukohvi kõrvale lugesin tulevase tõlkelaagri teksti, lappasin seletussõnaraamatut, tuli jälle meelde, kui algaja ma olen - aga ma vist hakkan sellega leppima ja harjuma. Kui mingi asjaga kuskilt keskelt peale hakata (st - kui teised, kelle sekka sa satud, on kuskil kaugemal ja sina alles päris-päris alguses), siis tuleb endale vist saamatus lihtsalt andeks anda, põdeda nii vähe kui oskad ja rõõmu tunda nii palju kui oskad. Aga ega mulle ei meeldi mitte osata, pagan küll. Aga treenibki kannatlikkust ja võtab egol tuure maha, kui see ennast liiga puhevile kipub ajama.

Ja siis lippasin meiginõustamisele, kus oli lubatud mulle tasuta nägu pähe teha - kaubanduskeskuses astuti juurde, pakuti ja mina ei öelnud ära. Sattusin sihukesse kummalisse maailma, pisut csillog-villog glamuuri poole, kõigepealt seletas mingi mees mulle, kui tegijad nad ikka on - et siin õpitakse-õpetatakse profimeiki, filmidesse, esikaantele - noh, on teil küsimusi? Ja siis pintseldas mind üks tütarlaps. Välja tuli säärane meigitud, ilus, siiamaani pole raatsinud maha võtta. Minu terminites, kelle meigikott on üsna tühi, säärane õhtumeik, rõhutatud silmadega, aga tänavale ma sellega minna julgesin. Aga just see konveier-stuudio maailm oli elamus omaette. Ei, ma ei taha make-up-iga raha teenida. Ja ei, ma ei kavatse siit midagi osta. Selle viimase peale oli mind meikinud tütarlaps silmnähtavalt pettunud, hüvastijätt tuli juba täitsa kõlatu häälega. Olnuks profim, jätnuks ehk pettumuse enda teada - aga võib-olla on see pigem skandinaavia kood, et ostmatuse-tipi jätmatuse-otsese kasu mittesaamisega tuleb leppida naeratusega näol.

Ja siis läksin oma nukukeseks värvit näo ja läbipaistva suvekleidikesega... eesti tantsurühma tundi. Üks tüdruk on juba korduvalt kutsunud. Neil on selline autodidaktide rühm, youtube´i ja muude kättesaadavate allikate põhjal õpivad, tuumik on vist eesti/soomeugri fillid, mh Hõissasaas tantsinud. Sellist laadi entusiasm võlub mind küll - mõelda, õppida eesti lava-rahvatantsu (sinnapoole nad pürgivad) omaalgatuslikult, Budapestis, heast peast, lihtsalt... Minu kokkupuuted rahvatantsuga on sellised kord kahe kuu jooksul tantsutoas käija omad, ja ka siis ma koperdan enne natuke kui meelde tuleb ja keha ka aru saab, mida teha. Nii et nad õpetasid mulle eesti rahvatantsude põhisamme! Kannatlikult. Armsalt. Nii ma olen nõus õppima :) (kurja õpetaja piitsa all ei oleks nõus) Nii et ma sattusin täiesti võõraste estofiilide seltskonda ja... - tundsin end vastuvõetuna ja hästi. Kobana, aga ikkagi hästi. Ja see entusiasm on tõepoolest võluv. Ja niipalju kui mina aru saan, on seal taga päris tõsised ambitsioonid - ikkagi näitamiseks ka, mitte ainult oma lõbuks; ja tantsutaustalt on see seltskond ka vist pigem taustaga kui päris ilma.

Koduteel palus üks kahtlane ja pisut joomane onu mul kellegi Nóra numbrit valida telefoniputkas. Eks ma siis valisin.

Ühe päevaga nii mitmes maailmas. See tempo ja kirevus meeldib mulle.

Nyugat-Magyarország és Szlovénia

Probálom valahogyan összefoglálni magyarul is a kirandulásunkat.

Kai és én. Kb 1400 km összesen, 7 nap, stoppoltunk, couchsurfingoztunk. Tök jó volt. Teljesen új fájta MO-got találtam magamnak Nyugat-Magyarországon és beleszeretettem. Mintha Észtország lenne, annyira zöld. Egy szép napon szeretnék egy saját kis hazát/nyaralót venni ott a Nyugat-Magyarországi erdők között, ahova evente n-szor jönni tudnam magyarországozni.

És újfajta Szlovéniat is találtam - ezt az Olaszország szerű, tengerparti, turistas, de szép, idillikus Szlovéniát.

Balatonnál voltunk, Keszthelyen, és végre tudtunk úszni - már regóta hiányzik. Azután Ljubljana, tényleg egy picit mint egy babaváros. És minden annyira tiszta és rendes és olyan, mintha tök gazdágok lennenék - de tényleg jól élnek a szlovének, egy kis irigységet okozhat.

Tengerpart - Koper, Izola, Piran. Jó volt egy teljesen más világba jutni pár napig, külföldön lenni - Magyarország már nem az igazi külföldnék számít számomra - bár Sopron és Győr már tényleg egy másmódi Magyarországot képviselnek.

Vissza Ljubljanaba. Sopron másfél napig. Németország szerű, vagy Ausztria vagy ilyesmi, nem magyaros volt számunkra. Győr se.

Úgyhogy egy igazi országismereti óra + szórakozás + pihenés + önismereti óra - mint mindig, mikor utázik valaki.

Eile nägin ma Ungarit...

(Ruja viisil), ja üleeile ja üleüleeilegi. Enne seda Sloveeniat ja väikest Itaaliat Sloveenias. Ühesõnaga, käisime Kaiga tuuritamas, nädalaga selline korralik tiir, ca 1400 km, ütleb Googlemaps. Ühtlasi maailma ees tänutunde kasvatamise reis = loe: odavreis (söömise peale kulutasime muidugimõista lahke käega), Couchsurfingu, hääle ja põõsas magamisega (1x ainult). Eile just ütlesin-mõtlesin, et NII hästi ja kiiresti kui me sel reisil kogu aeg edasi saime, pole ma veel kunagi hääletades saanudki. Ütle veel, et ungarlased peale ei võta. Säärane tõsta-käsi-ja-2-minutit.

Aga järjekorras: mõte oli minna Lääne-Ungarit avastama ja Bratislavat ja Ljubljanat taasavastama, ja kuna siin vaba (ujumis)veega on halvasti, siis mereäärde minemise plaan tuli ka üsna orgaaniliselt.

Reede, 3. juuni: alustasime Budapestist, pärastlõunasel ajal ja ekseldes, sest kodutöö oli halvasti tehtud. Nii et üritasime algul üsna totrast eeslinnast kiirteele saada, aga et me saime üsna ruttu aru, kui totter koht see on, siis sõitsime teise hääletuspunkti, aeglasema tee äärde ja saime kohe... Székeszfehérvári auto. Järgmise autoga juba Badacsonyisse (veinipiirkond ja asula Balatoni põhjakaldal). Turismiinfos ei teatud szabad strandidest (tasuta randadest-ujumiskohtadest) ööd ega mütsi, täpsemalt väideti, et selliseid polegi, järgmine autojuht seevastu viis meid 2 km edasi just sihukesse vabaranda ujuma. Nii et ujumishooaeg avatuks kuulutet 3. juunil, õhusoojuse poolest võinuks juba kuu aega varem ehk - aga mida siin riigis pole, on vaba vesi - pole nii, et inimõigus nagu Eestis. Enne ujumist sõin veel tõelist "suvetoitu", paneeritud juustu - neil siin just sellised rannatoidud ongi, mida üks eestlane kuumaga väga seedida ei suuda. Badacsonyi lähedane ujumiskoht oli säärane räpane, vetsuta, riietuskabiinideta (tasuta ju!), aga ujuda oli imehea ja vaade oli maaliline.
Tsitaat Kailt, kui meie tellitud auto ei tulnud ega tulnud- bussiplaani vaadates - "17.28 läks Keszthelysse viimane auto!" Õnneks siiski mitte, nii et pärisõhtuks jõudsime ikkagi Keszthelysse nagu plaan ette nägigi. Ööbimispõõsani jõudsime läbi nõuka-kuurorti romantika. Keszthely kesklinn on korras, aga linnaäär näeb jätkuvalt välja selline nagu Klooga rand ehk 15 aastat tagasi, rääbakavõitu. Põõsa leidsime käsikaudu ja pimedas, kellegi aia taga õunapuu all. Polegi varem niimoodi, päris telgitult reisinud (nii, et telki üles ei pane, küll) - ja kohe maksis kätte, 4,5 tundi une teesklemist pideva pinina saatel. Ma ei teadnudki, et neil ka siin riigis nii tohutult palju sääski on.

4. juuni: Hommik algas vara ja magamatult. Loss ja lossiaed, saiapood ja kohvetamine ja tee äärde. Lääne-Ungari maastik on hoopis teistsugune kui Alföld, nii et ma avastasin endale hoopis uue Ungari, rohelisema, künklikuma, päris Sloveenia piiri ääres on juba päris alpiaasalik.
Varaõhtuks jõudsime Ljubljanasse. Nukumajade linn. Heaoluühiskond. Tänavapildi ja mulje põhjal nad tõesti elavad hästi, see artikkel tuli meelde. Korras, puhas, väga Lääne-Euroopa. Oli seda minu mäletamist mööda tegelikult juba aastal 2003. Natuke kadedaks teeb. Käisime üleval kindluses vihmavarjus. Ööbisime Kristi ja Blazi juures, minu esimene ametlik surfatud sohva, ja jäime väga rahule, sest mõistmine oli vist vastastikune - meie ei oodanud, et nad hirmsati meiega tegeleksid ja nemad olid üsna hõivatud. Nii et oli katus ja Internet ja voodi ja vannituba ja tore pererahvas - mis sa veel tahad.

5. juuni oli säärane hea uimane Ljubljanas loivamise päev. Etnograafia muuseum põhiprogrammina. Suur ja rikkalik, nii et vastuvõtuvõime piirid tulid oluliselt enne vastu kui väljapanekute lõpp. Muuseumijalutamiseks nimetaks ma seda, põhjalik vaatamine see nüüd küll polnud. Värske, ebaharilik. Väga tugevalt väljapoole ja tulevikku suunatud kontseptsiooniga. Ei olnud klassikaliselt Sloveenia-keskne, vaid väljapoole ja tulevikku suunatud. Ajutistest väljapanekutest näituseks Amazonase indiaanlaste kultuur või Firenze kohvimasinad. Aga ma nimetaks ka püsiekspositsiooni pisut ebatraditsiooniliseks oma olevikku-tulevikku suunatuselt, mõni ehk ütleks, et kõik oli segiläbi. Niisiis, eksponeeriti kõrvuti näiteks talupoja peakatteid, 19.-20. sajandi linnakübarat ja ... näituseks jalgrattakiivrit. Väga konkreetselt selle sõnumiga näitus, et etnograafia on siin ja praegu ja teie ümber. Vaata, mida sa kannad, kust sa sööd ja mismoodi elad - see on osa sestsamast voolust ja protsessist, mida me siin näitame. Minu jaoks sümpaatne ülesehitus, aga ma ütlen, see on maitse ja vaidlemise asi. Ja taaskord tegi kadedaks - raha olid nad ilmselgelt selle muuseumi arendamiseks saanud, ERM ehk teeb varsti järele. Minu ja Kai ühehäälse poolehoiu võitis SEMi (Slovenski Etnografski Muzej) kohvik. Pärast tuli välja, et see on ka Kristi ja Blazi (meie hõustide) lemmikuid ja üldse linna parimaid (hea nina, hea nina :)).

Esmaspäev, 6. juuni oli rannaturismi päev. Pöörasime nina Sloveenia mereääre poole, imeilusad ja armsad itaalialikud linnakesed (aga Itaalia ongi ju kivikesekesega visata sealt). Koper, Izola, Piran. Täitsa teine maailm - nii Ungari kui ka alpiaasa-Sloveeniaga võrreldes. Tarkusetera SEMist - Sloveenias on 4 etnograafilis-geograafilist piirkonda - vahemereline, alpiline, Kesk-Sloveenia ja Pannoonia. Oi, ja ma sain oma emmele nii ilusa sünnipäevakingi, koos võluva teeninduskogemusega, Izolast. 2 korda käisime Aadrias ujumas, soolane-soolane, sinine-sinine. Seal tuleks ujumiskursusi korraldada, ka lihtsalt hõljudes püsid pinnal, proovisin järele, tõesti ei vaju kusagile selles soolasupis. Tagasi Ljubljanasse sõit oli seikluslik, pool-minutit-ja-peale ja Ljubljanasse lõppes auto katkiminekuga keset kiirteed, nii et me saime ka kiirtee ääres kõndida (sel, kes meid pealevõtnud paarikesele järele tuli, polnud autos ruumi), üsna x-pealesõiduni. Aga sealt korjas meid peale üks teine paar, kes läks Ljubljanasse mööda aeglasemat (ja tasuta - kiirteemaksud on SLOs vist üsna kallid), käänulist ja maalilist teed. Õhtumenüüs burek ja SEMi kohviku kuum puding (nimetavad seda kuumaks šokolaadiks).

7. juuni - Ljubljana - Sopron (Ungari loodenurk, päris Austria piirist ümbritsetud). Sopronis oli meil järgmine hõust. Ljubljanast Maribori lähistele viis kiirabiauto. Politseiautole olen Eestis hääletanud, naersime, et tuletõrje veel puudub kollektsioonist, aga ka see ei lasknud end kaua oodata, Győri sõitsime juba tuletõrjeautos. Nii et minu kollektsioon on nüüd täielik :). Esimene ots Ljubljants-Sopron teekonnast oli kiirteedel jukerdamist, maha-peale-maha, ja teine osa Lääne-Ungari väiksemaid teid. Lääne-Ungari maastik on minu jaoks uus, värskeltavastatud Ungari. Millesse ma otsemaid kiindusin. Nii eestilik, nii roheline, nii kodune. Ma ei tea, miks peab tulema Ungarisse Eestit otsima, aga ära ta minu võlus. Nii et mu peas tekkis väike, armas ja natuke hull unistus minu karjääriväljavaateid arvestades - siia, Lääne-Ungarisse, metsatukkade vahele tahaksin ma oma väikest majakest, kuhu aeg-ajalt Eestist ära sõita ja kuhu kõik mu sõbrad-tuttavad suvitama-talvitama-lihtsalt olema võiks saata või kutsuda. Kus saaks olla nagu Eestis, aga kasvatada aprikoose, ja mõne tunniga jõuda peaaegu kuhu iganes (Aadria meri, Budapest, Alföldi tühermaa jne jne). Nii et kuidagi tuleb jõukaks saada :) Ja eks see on mõistagi rohkem pereplaan, nõuab sellist rändamishimulist, külalislahket ja muidu toredat peresüsteemi - aga no sellist ma ju tahangi. Ja hullud unistused teevad mu rõõmsaks, inspireerivad. Ebarealistlikuse pärast pole mul kombeks küll oma uitmõtteid kinni keerata.

Õhtuks jõudsime Sopronisse, perekond Logansite juurde. Veinikeldri ajalooga maja vanalinnas, 18. sajandist. Ameerika-ungari-vene segaperekond, 2-keelne. Kogu see kamp oli ilmselgelt couchsurferitega harjunud, lapsed lehvitasid juba kaugelt nagu vanadele tuttavatele. Ungarlaslikku on ses perekonnas vähe, külalislahkus ehk, pigem ameeriklaslikku (pereisa Kimo on täienisti ameerika päritolu, pereema Marina pooleldi venelane, pooleldi ungarlane) ja soomlaslikku. Ma ei tea, kust see soomlaslikkus tuleb, aga kontakte on neil Soomega küll, näiteks nüüd, neil päevil sõidavad Kimo ja Marina Soome ja Peterburi oma 13. pulma-aastapäeva tähistama. Selle perega paar ööd ühe katuse all elada oli küll põnev + andis mõtlemisainet peremudelite (seda tahan - seda ei taha) teemadel.
8. juuni: Plaanisime algul jääda üheks ööks, aga Sopron ja meie hõustid võlusid ära + ega meil Bratislavas mingit väga paremat plaani polnud, nii et jäime teiseks ööks veel. Pool päeva metsatuuri Austria piiri vahetus läheduses (Vodafone muudkui tervitas ja tervitas Austriasse jõudmise puhul) ja pool päeva omal käel linnapeal ja veinikeldris. Veinipoode ja -keldreid on Sopronis tõesti igal nurgal, aga selle kandi vein on selline, pigem vist on-kah-vein. Sopron ise tasub igal juhul vaatamist ja külastamist, ja Logansid ka, nii et soovitan soojalt. Hoopis teistsugune, mitte-ungarilik Ungari linn, võiks arhitektuurilis-üldilme poolest olla kus iganes, Austrias, Saksamaal, Eestiski ehk. Eks ta muidugi ongi suuresti sakslaste linn olnud, enne, kui Hitler nad koju kutsus.

9. juuni: Sopron-Győr-Budapest. Eszterhazyde üks paljudest valdustest-mõis-muuseumidest Soproni lähistel, kuhu Kimo meid kohale viis. Auto nr 1, auto nr 2 (meie reisiloost kuuldes: jáj, de tudtok élni! Facebookon rajta vagytok? - Te, tüdrukud oskate elada! Kas te Facebookis olete? - nimetasime ta Tiboriks, 2 lapsetooliga autos), auto nr 3 oli juba see tuletõrjeauto. Tegelikult plaanisime ööseks Győri jääda, hõustki oli juba kokku lepit, aga olles paari tunniga kesklinnale mitu tiiru peale teinud muutsime plaani. Győri kohta ütleks üsna sama, pigem mitte-ungarilik, linn, mis oma ilmelt võiks paikneda kus iganes Euroopas. Õhtul saime ühe otsaga peaaegu koju, minu Budapesti-koju see tähendab.

Igapäevast (kuni järgmise postituseni täiendamisel)

nüüd juba kiire kooliaja järgsest igapäevast. Säärasest laisast. Jõuan mõelda ja lugeda ja lonkida ja plaanin muuseumitada.

15. juuni - istun köögis, öösel kell 1, uks laialt-laialt lahti, sest muidu on hirmus palav (õues on enam-vähem jahe) ja loen ühe silmaga Briti blogi, teisega chatin, siis veel jupike meilikasti ilusat kirjandust ja natukene vaatan, et kas-mis ma peaks ja jõuaks veel mag-töö jaoks kokku koguda - ja mõtlen, et küll Eestis jõuab süveneda, májd, sügisest. Praegu võin selline pealiskaudne ja tuisupäine ja suvine olla.

1. (ametlikult juba 2.) juuni: nüsisin peegli ees küünekääridega oma tukka (välja tuli nagu 5-aastase lõikus, aga peaasi, et laps ise rahul oleks) ja mõtlesin, et Ungari on "minu südamemaa arusaamatutel põhjustel" - ma pole kunagi täpselt aru saanud, miks ta mulle nii meeldib. Ja kui küsitakse, räägin ka ikka selle loo, kuidas mulle kunagi ammu kohe siin meeldis ja siis hakkasin keelt õppima ja näe, siin ma nüüd olen. Reaktsioone on vist laias laastus kahte sorti - kes ei saa aru, et mis ma siin leian ja kes rõõmustab. Mulle meeldib viimane variant rohkem, sest mina ju rõõmustan ka, kui keegi Eestis lihtsalt niisama heast peast oma südameriigi on avastanud (ja lepib sellega, et Eestiga kaasneb ka pime, külm ja novembrikole, inimesed, kes talvel mässuvad mantli sisse, kõvasti-kõvasti, mehed, "kes ei räägi", ja kultuur, milles teise inimese piiride austamine maksab rohkem kui huvi või soojuse väljanäitamine - just niisama nagu mina lepin siin kuuma, kaeblemise, veniva asjaajamise ja kohatise pahura teenindusega ja veel hulga muude asjadega, mis meil justkui paremini on).

Június 1.: Éppen vágtam a frufrumat, olyan lett, mint egy 5-éves vágott volna, és gondolkoztam azon, hogy Magyarország "a szívem országa érthetetlen okokból" - soha sem értem pontosan, miért is szeretem annyira. És mikor valaki kérdezi, hogy miért, akkor mindig szoktam azt a sztorit elmesélni, hogy azonnal tetszeni kezdett, mikor itt voltam először, talán 2003ban és májd 2006ban kezdettem a nyelvet tanulni és, hát, most itt vagyok. Nagyából kétfajta reakciót tapasztaltam - van, aki nem érti, és van, aki örül annak. Nekem jobban az utolsó tetszik, mert én is nagyon örülök, mikor valaki csak úgy talál, hogy Észtország a szíve országa (és azt is tolerálja, hogy ahhoz az országhoz tartozik sötetség, hidég, és szörnyű november, emberek, akik télen melég ruhába bújnak, ferfiak, akik "nem nagyon szoktak beszélni, különösen a fontos dolgokról", és kultúra, amelyben a másik ember hataraira jobban szoktunk figyelni mint arra, hogy figyelmesek és kifejezetten barátságosak legyünk egymáshoz - pont olyan módon, mint én itt kibírom túl meleg időt, azt, hogy magyarok sokat panaszkodnak, hogy mindenfelé ügyintezés lassú és fáradságos, hogy néha boltban egy eladó nagyon jól tudja kifejezni, hogy éppen rossz a kedve és egyéb dolgokat, amelyek otthon mintha jobban működnek).

Täna, 30. mail, sain kätte oma esimese kaardi, juhhuu! Ungari Posti imed. Hea, et niigi läits, ma ütlen. Müsteerium, aru ma ei saa. Kui ma viitsiks, ma oleks nende kõigi eelmiste pärast, mis kaduma läinud või tagasi saadetud on, kole vihane. Aga ma väga ei viitsi vihastada. Parem üks kaart käes kui... oma südant vaevata.

Pühapäeval, 29., käisin Szoborparkis, nõukogudeaegsete monumentide väljapanekul. Kui Budapesti üks olulisi vaatamisväärsusi on Kangelaste Väljak, siis Szoborpark võiks ehk pretendeerida antikangelaste väljakuks, asub ka sellises x-kohas, linna servas, nagu meie veaks kõik nood Leninid jms Merivälja taha vms. Kuulu järgi vist oligi nii, et noid hiigelsuuri kujusid polnud kusagile panna ja siis otsustati teha säärane kujude park, panna kõik need erinevad Leninid ja kohalikud kommunistid üksteisega tõtt vahtima. Turistid paistavad teadvat sinna minna küll, sest ungari keelt ma praktiliselt ei kuulnud, küll aga registreerisin soome, rootsi, saksa, hispaania, prantsuse, American Englishi, võib-olla veel midagi.
Kujud olid säändsed... nõukogudeaegsed. Suured, kangelaslikud, otsustavate ilmetega. Ühe mehe puhul ma arvasin, et see on nüüd küll Imre Nágy, nende "hea kommunist", aga ei olnud mitte, oli keegi, kelle nimi mulle midagi ei ütle, täitsa vale näoilme ja kaabuga onu oli. Nagu oleks korralike seltsimeeste sekka sm Panso ära eksinud. Ja üks kuju oli ikka aukartustäratavalt suur.
Szoborparki servas on tore mänguasi, ajarändude telefon, saab erinevatesse aastatesse helistada ja erinevate tähtsate onude erinevaid sõnavõtte kuulata. Sellega mängisin. Kuulsaid Stalini saapaid kaesin - nende lugu on see, et 1956. aasta revolutsiooni ajal otsustasid demonstrandid härra Stalini maha võtta, mis lõpuks ka õnnestus, ainult saapad jäid postamendile alles. Nii et Stalini saapad on siin üks 56. aasta sümboleist.

Kerjustefilosoofiast - neljapäeval olin sunnitud enesele säärase tekitama. Siin linnas on kerjuseid palju, "natuke raha" küsitakse sageli, igapäevaselt vist lausa. Aga neljapäeval ma tundsin end erilise kerjustemagnetina, tuldi ja küsiti, ja sedasi tungivalt. Ma ei anna, ma üritan mitte hakata mõtlema. Mitte lasta endale ligi süütunnet, et ma ei anna. Jah, siin mul korraks ju on raha (Tartus olen täiesti puhta südamega ise ka nii vaene, et suurt ei kripelda miski). Aga ma ei taha seda kellelegi anda sellepärast, et mul on tast hale. Ma tahan anda, siis kui ma tahan, sinna, kuhu ma tahan. Raha on energia, ja haledust ma ei taha anda. Mõistagi, puhtpraktiliselt ka, siin saaks edukalt vaeseks jääda, kui igale küsijale kasvõi natukenegi anda. Mulle ei meeldi, kuidas rõhutakse minu süütundele ja just sellele samale haledusele. Ja ärgu rääkigu mulle, et nad ostavad selle eest süüa. Kui õlleraha, siis oleks vähemalt aus, oleks rohkem lootust. Sama lugu selle tädiga, kes Tartust pidevalt Elvasse ei saa sõidetud. Aga mingi süütunne ja kripeldus - hoolimata minu raudsetest põhimõtetest - ikka jäi. Ja nüüd mul on strateegia, kannan kotis šokolaadi - kui nälgivad, siis peaks šokolaadijupist rohkem kasu olema kui sest 100 forindist, mida nad küsivad. Ja kui ei meeldi, siis ei meeldi. Tegelikult olen siin korra varem ka šokolaadi andnud. See pole sama. See on mingi muu energiaga andmine, kuidagi inimlikum ja võrdsem (pole niipalju seda oh-sa-vaene tunnet). Või kui nt tänavamuusikutele raha annad (sest sul on sünnipäev nt ja päike paistab ja muusika on hea) - hoopis teine tunne. Ja pagan, kui mulle ikka kerjus ei meeldi ja ta selline ülbe ja nahhaalne on, siis ei saa šoksi ka!

Regina ja Laci juures käisin külas, vahva elamine, pisikene, ja nii palju sellist päris-oma-kodu sisustamiselevust. Armas ja tore, ja õige pisut ajab kadedaks ka.

Ja tantsutoas-tantsutoas käisin! Lõpuks õiges Ungari tantsutoas. Péter kutsus ja hiiglama tore oli. Moldva tantsud, nood, mida nt Csürrentő õpetab. Ja ma tundsin, et Tartu-Viljandi tantsukool on täitsa tasemel, nii 2/3 olid täitsa tuttavad. Tantsutoatada loodan ikka paar korda siinoleku jooksul veel.

Tegelikult peaks koolist ka kirjutama, aga ehk ma räägin hoopis kunagi. Loodan Tartus Ungari-õhtutada, ehk isegi mitmes jaos. Et päris oma inimestele ja ehk ka koolis, tollest akadeemilisest osast. On olnud hirmus hariv, väga õpetlik ja huvitav, mitmel tasandil juba puht selle akadeemilise/koolimulli sees.

Minu Ungari linnad

Algas mu seekordse Ungari viimane kolmandik. Kuidagi kolmandikeks on see aeg siin jagunenud-jaotatav küll. Viimane paistab selline reisimisrohke tulevat-olevat. Mõelda vaid, terve kolmandik veel - tundub nii imelühikese ajana. Mingil tasandil tõmban juba ammu otsi kokku, ja mingil tasandil ei kavatse siin ju kunagi otsi kokku tõmmata... Oh neid tasandeid ja suhtelisusi küll.
Ühtlasi algas seoses kooliasjade lõpetatuks saamisega suvitushooaeg (natuke seda ja toda asjalikku peaks-tahaks ju teha küll, aga sellises suures plaanis on... suur suvi). Saab aeglaselt-aeglaselt ringi loivata ja ainult enda loodud ja ettevõetud tähtaegadele mõelda, mitte enam nondele kooli omadele.

Reedel läksime Szegedisse veinifestivalitama ja nostalgitsema ja raha laiaks lööma Kaiga. Ja too seekordne Szeged oli täitsa tore und külalislahke. Kõik head põhikohvikud käisime ka läbi. Laupäevaks-pühapäevaks pandi kesklinna sild Sillalaadaks kinni (ostsime ainult peapaelad, tublid tüdrukud - ja neid on siin tõesti vaja selle päikesega, kuigi silmaga oleks küll seda ja toda veel tahtnud). Veinifestivali ja laada pärast oli selline ülelinna festivalimeeleolu, erinevad lavad ja muusikavalik.
Õhtul plaanisime juba lassan koju kotile minna, kui ilmus välja Gábor, üks mu Szegedi-aja tuttav. Ja siis kadus välja ja ilmus jälle, olles meid vahepeal oma sõprade seltskonda sokutanud. Seltskond oli hea, mis lõppes sellega, et kell oli märkamatult 3 ja 4 ja 5 ja pool 6ki saanud ja väljas valge ja festivaliplats tühi. Ja siis me lõime uue pärast-pidu traditsiooni - mitte ainult rämpstoitu ei pea sina sööma, vaid sina pead ka turule minema, rabarbereid otsima (mis siinmaal on haruldus, aga kätte saime), otse peolt. Koju minnes oli juba vaat et palav, kell 7 hommikul. Järgmine päev kulges siis juba eriliselt uimerdamise rütmis, rabarberikooki küpsetusime ka. Ja õhtul oli kultuurirubriik Grand Cafes - "Kuninga kõnet" vaatsime. Minul haakis kuidaski väga, hea film. Haakis nonde hirmude ja piiride teemaga, liigutas, tekitas korraks sisemise vaikuse nagu head kunstitükid mus vahel tekitavad. Aint lõpp oli liig pikaks ja kohmakaks venitet, rikkus sisemise vaikuse tunde ära.

Kell 4 öösel startisime Debreceni poole (esialgu küll Nyíregyhaza suunas, üks Gábori sõpradest sõitis sinna, me sokutusime kaasa). Nyíregyhaza on säärane... kuidas ma ütlen, ei-midagi-erilist linnake, isegi päris meelepärast kohvikut me ei leidnud, ja tee äärde tuli matkata jube kaua. Ja kott tundus lõpuks juba raske ja päike oli kuum ja paistis lagipähe. Aga autotellimus toimis esiotsa küll imehästi. Jõudsin mina käe vaid tõsta. Aga siis tuli juhil plaanimuutus, oli vaja keegi Viki peale korjata (- nem baj? - haat, baj-baj, pole siin mingit Vikit :); ja kui juba päike jätkuvalt kuumas, siis me olime Viki peale juba pisut pahased. Aga Debrecasse me saime.

Eile oli täispikk Debreceni-päev. Ja ega ma olegi seal vist kunagi nii korralikult iseseisvalt turistitsenud... Käisin Suurkiriku tornis ja Kölcsey kunstikeskuses. Kölcseys oli 2010 aasta pressifoto võitjapiltide näitus. Too oli ka selline näitus, mis korra hinge lahti ja hellaks võttis - kunst ja kultuur (ja armastus?) nii ju teevadki, kui need õiged ja head on ja kõnetavad. Kogu Ungari 2010 miskis mõttes ühes saalis, mul jooksis paralleelselt silme ees see, kuidas ma Ungari-uudistele ju ikkagi ka Eestis kaasa elasin. Valimised, punane muda, üleujutused. Tegelikult kõike - klatši, glamuuri, sporti, loodusfotot, imeilusaid portreesid, häid hetki, miimikaid.
Õhtul saime Lillaga kokku, Incognitos.

Ja täna hääletasin koju. Aega läks, aga tore oli. Polegi vist varem Ungaris üksi hääletanud. Kahe rekkaga. Ühe pealt tõsteti teise peale. Toredad rekkamehed olid. Üks rääkis pool oma elu ära ja abieluprobleemidest, ja küsis siis omalt poolt ka selliseid isikliku elu küsimusi. Neil on see nii tavaline ikka. Pere- ja armuelust rääkida, täitsa avameelselt. Ja küsida.

Nüüd tuleb Budapesti-nädal ja siis lähme lähipealinnu (ja Lääne-Ungarit) (taas)avastama.

Újpest - Honvéd FC ja félmaraton váltó

Spordinádalavahetus.

Eile käisime Kaiga jalkal, 2 magalarajooni omavahel - Újpest ja Kispest. Ettekäände minna andis see, et Újpestis mängib üks eestlane, Jarmo Ahjupera. Mäng oli minu meelest üsna lahja, aga see, mis mängu kõrval ja lisaks toimus, oli säändne huvitav.

Fännid üürgasid midagi kaunist Kispesti aadressil juba tükk maad enne staadioni, siis, kui ma nina metroost välja pistsin. Ja tädid trammis olid pahandet olekuga hukka läinud nooruse aadressil. Ja meeletul hulgal politseinikke oli väljas, märulipolitseinikke. Kiivri alt paistsid valdavalt täitsa ilusad noored poisid. Kuna ma selle massiga koos tulin, siis tundus, et ju tuleb suur mäng (ega me ju ei teadnud, kuhu me täpselt sattume) - tegelikult mass selle paari trammitäiega piirduski. 2 kotikontrolli, sihvkadega täituv tribüün. Pealtvaatajaid palju ei olnud. Aga pärast mängu toimus korralik politseioperatsioon - kogu see Újpesti fännide kamp võeti märulipolitsei poolt kotti, tundus hästi veider, sest tõesti, siis oli politseinikke vist juba rohkem, kui neid, keda või kelle turvalisust valvati. Liiklus kinni, politseiautod igal pool. Meid lükati sest piiramisrõngast välja. Ja ma ei võtnud politseioperatsiooni üldse tõsiselt ega vajalikuna kuni üks trammiaken puruks löödi ja hetkeks mingi kismaolukord tekkis, st õnnestus tekitada.

Újpesti fännide välimääraja midagi ilusat ja paljutõotavat ei näidanud ka, sellised buldoginäoga, äärmusparempoolse olekuga tüübid, osalt sihukese pööbli materjal, kes hea meelega kakleks mistahes puhul kelle tahes poolt või vastu. Ferencvárosi fännid pidada kuulu järgi hullemad olema - või no mis fännid tegelikult, too seltskond huvitus minu meelest rohkem ise mingi olukorra tekitamisest kui jalkast, universaalhuligaanimaterjali oli palju.

Täna käisime teatejooksmas, Kai ja Muki ja mina, kolme peale poolmaraton. Selline tubli inimese tunne on. Ja hamba ajas verele, et tahaks Tallinna sügisjooksule ka. Säärased motiveerivad on need rahvajooksud. Ja kunagi, kunagi ehk terve poolmaraton, kui ma end miskisse korralikumasse jooksuvormi ajan.

Eesti nädal ja IFUSCO ja egyéb

4.-10. maini oli Ungarimaal Eesti nädal, suurem osa üritusi Budapestis. /Siin on neid kõiksugu nädalaid üldse nii palju, et suuremast osast üritustest, kuhu tahaks minna, lihtsalt kuuled ega jõua-jaksa - praegu näiteks on Poola filmipäevad./ Filmindusele jõudsin täpselt nii natukene, et vaatsin ära EKA tudengite animafilmide bloki, mis oli valdavalt hea ja andekas ja täitis animafilmi isu üsna hästi ära, vaat et isegi palju sai. Ja sinna otsa Eesti Lugude sarja dokumentaale, "Maailmameister" oli säärane nekemvaló ehk midagi mulle - säärane eluterve ja vahva. Papi, kes läheb amatöörsportlaste maailmameistrivõistlustele ja mida ta sellest kõigest arvab. Moonika Siimetsa film (Moonika järgi ma sain endale nime, ei saa mina mitte mainimata jätta). Laupäeval tuli Kai, ja tegelikult plaanisime pärast grillimist "Üht minu sõpra" vaatama minna, aga üsna ruttu andsime kultuuriprogrammi osas alla. See-eest oli säärane ilusa looduse, matkamise, lõkkesussutamise ja väga-väga hea seltskonna (Regina, Laci, Edgar, Kai, mina) päev. Óbudas kontserdasime veel õhtu lõpuks ka, seal oli midagi umbes sellist nagu väga suur Supilinnapäevade lõpukontsert, kui see tõsta vanalinna majade vahele. Pühapäeval tegin natukene asjalikku nägu, lihtsalt juba väga-väga oli vaja.

Ja esmaspäeval hakkas IFUSCO, rahvusvaheline soomeugri tudengikonverents. Ja saatkonnas T. H. Ilvese vastuvõtt - ta tuli Ungarisse e-tervishoiust rääkima. Õhtul läksime konverentsi-õhtuprogrammile. Tartust tulnute seltskonna keeleline-rahvuslik koosseis, kusjuures, jättis mulje, justkui emakeelseid eestlasi soomeugrindus ei huvitaks, TÜ esindus oli valdavalt venekeelne. Mul on kuri kahtlus, et mingi jama on info levikuga, sest kus oli näituseks Jaanika Jaanits või teised, kes otseselt soomeugri teemaga tegelevad.
Teisipäev oli korralik täispikk konverentsipäev, mh minu ettekande päev. Ettekanne läks minu meelest täitsa hästi (inglise keeles, ungari supakatega :) - materjal oli üsna sarnane sellele, mida ma Tartus Noorte Häältel viimati rääkisin - Berecz Andrási suhtumisest-hoiakutest-ideoloogiast jutuvestjana.
Ja õhtul Vägilaste kontsert - väga suurepärane, tõmbasid tantsu kohe käima. Sain pool oma 3-4 kuu jooksul kogunenud tantsunälga kustutet, pool jäi järgmiseks õhtuks. Aga tõesti silmisäratavalt hea oli.
Kolmapáeval saime Kai ja Rauniga, ühe Kai soomlasega, privaatlinnaekskursiooni osaliseks. Ildiko (toosama, kes Tartus on - oli siin IFUSCO puhul käimas ja korraldusmeeskonnas ühtlasi) tegi meile tuuri. 3 kesklinna sünagoogi, ooperimaja, Andrássy út, Kangelaste väljak, Vajdahunyadi loss. Jälle üks pisut teistsugune pilk Budapestile, uued kohviku- ja jalutamismarsruutide ideed. Ja säärane isikliku lähenemisega turistitsemine mulle meeldib.
Kolmapä õhtul vedasin ennast üsna väsinult Cimbalibandi kontserdile, tasus vedamist. See on see bänd, mis tuleb vahel Eestisse käima panna, sest mina ei saa ju ka alati siin käia neid kuulamas. Balkani/folk/tantsukas muusika + palju lavasarmi, ühele folkidest täpselt paras. Hiiu Folk 2012?
Ja eile kandsin koolis ette Josip Broz Tito teemal - tema kultus ja peegeldus veebisaitidel. Kangelase loome. Olla huvitav olnud (jah, mu ettekandmisoskus ungari keeles vist vaikselt areneb). Ja siis lippasin Sofi Oksaneni "Stalini lehmade" esitlusele, aga sellise hilinemisega, et nägin esitluse sabaotsa. See-eest nägin Liisi ja Bogit, ja Liisi meelitasin teetama. Ja too tee, tolles teemajas, oli parimaid mida ma joonud olen. Säändne tummine.

Tihe aeg jätkub - homme jalka, ülehomme linnajooks, teisipäl üks ettekanne ja neljapäeval teine ja siis... siis peaks läbi olema too kooline aeg.

Teaadaannete poole pealt niipalju, et ostsin ä lennukipileti, nii et peaksin Tallinnas olema 6. juulil k 20.30.

Säärane rikkalik on siin.

Üllatuskülalised

Kuigi mul on 19. maini nüüd plaanis üsna asjalik ja kooline olla - ettekanded, tähtajad, konverents tulevad üsna tihedalt üksteise järel - ja täna oli ka väga kooline päev plaanis (ja viimane ots päevast oligi kooline, ja enam-vähem valmis jõudsin, mis ma pidin, lihtsalt kiiremini ja asjalikumalt ja ilma feissis passimise pausideta) - siis pool päeva oli hoopis üllatuskülaliste päralt. Minu senise Ungari-aja kõige toredamaid ootamatusi kahtlemata!

Hommikul helistas Péter, et kas ma ühte soome tüdrukut, Ullat, tean. /Muidugi ma tean Ullat, kes siis Ullat ei tea! Too Ulla, kes Viljandis elas. "Iga-soomlane-teab-mida-teha-kui-metsas-karu-vastu-tuleb"-Ulla/ Et ta on parajasti Budapestis ja nad hulguvad Buda kindluses, et kui ma tahan, tulgu ma ka. Läksin. Käisime käsitöö-turistiturul ja siis jalutasime Deák térile. Minu suurepärane orienteerumismeel mitte ei saanud aru, et Buda vár - Deák tér võiks jalutatav vahemaa olla, minu peas asuvad nad väga eri kohtades. Sain oma peas asuvasse Budapesti kaarti ühe kokkuõmbluse jälle juurde, on küll jalutatav vahemaa. Aga et Castro söögikoht oli veel 20 minutit kinni ja vihma sadas ja oodata me ei tahtnud, siis tuli hoopis minu juures väike improviseeritud pannkoogipiknik. Väga hea soolase mögina keerasime pannkookide peale kokku. Ja ühiskeel oli meil - eesti! Isegi laulda sai, üht ungari-soome lugu. Ja augustikuuks on põhimõtteline plaan Kesk-Soome Ullale külla minna (Britt, sinu peale mõtlesin kohe. Kas sa oleks huvitatud häälega Soome-reisist äkitsi? 500 km eest rongipileteid ma küll maksta ei jõua).

Väga-väga soe ja hea tunne on. Ja mul on nii hea meel, et soome-ugri seltskond (või eesti keele õppijate oma) ja maailm nii pisikesed on, et inimesed kummalisi teid pidi üksteist tunnevad ja ootamatutel hetkedel kokku jooksevad.

Ungaris oli muide täna/eile, st pühapäeval emadepäev. Aga oma emmele ma võin skaipitsi nüüd üht soome emadepäevalaulu laulda, ungari viisiga (kui ungari sõnadega, siis ta pole enam emadepäevalaul)!

Ja Katule saadan palju-palju ilusat sünnipäeva 2. mai puhul!

Aunikene ja Balatonfüred

Forod: Kõik Aune fotokast
1. Buda ööd, ööbuss, Aunega
2. Naistekas Idavaksali lähistel, säändsed me olemegi



Juba päris hea jupp päevi tagasi tuli Aune Ungarimaale. Ja sestpeale olen ma vist vaimselt rohkem Eestis elanud kui siin. Varsti lähevad eestlased ära, saan ehk siis mina ka Ungarisse tagasi. Budapestis käisime kirjandusfestil ja kõrtsitamas, erinevates koosseisudes. Kivirähk esines tollel kirjandusfestil, pärast esinemist vastuvõtt saatkonnas ja kõrtsituur. Vahel on tore und kasulik eestlane olla (ma mõtlen, kui saatkonda kutsutasse). Saime Aune Ungari sõbranna Lillaga kokku, ta on ka néprajzos ja muidu hirmus tore. Ja imbusime sujuvalt ühele grillpeole Budapesti servas. Marie tuli otse lennujaamast ja pidi, vaeseke, meie programmiga lihtsalt leppima.

Pea nädal aega tõlkelaagerdasime Balatonfüredis. Imearmas ja uhke ja hubane maja. Ja ümbrus - leidsin sealt endale Oma Maja kah :). Ja see linn (kuni ta veel suvehooajale kohaselt turistilõks pole). Selle tõlkelaagri korraldasin endale pisut raskeks ja põdemisrohkeks. Põdesin mingeid ebamääraseid (alaväärsus)komplekse. Aga eks see on üks turvaline põdemine, tegelikult hirmus heas seltskonnas. Ma olen vist eduelamustega ära hellitatud, nii et kui ma milleski pole kohe oma ülesannete kõrgusel, tekib kerge paanika (et ma ei saa, tea, oska).
Aga imeilus on siin küll. Balaton, sinisinine. Künklik maastik - näituseks ronisime Aunega mäe otsa veinikeldrisse. Jooksmas olen käinud. Eesti mõistes on siin suvi, soojade ööde ja pea palavate päevadega. Ja päike võtab mis hirmus kui vaid nina välja pista.
Fotod:
1. Balatoni sini-sinine
2. Tõlkemaja
3. Meie mõisapreili-tuba tõlkemajas
4. Ma ei ole turist, ma elan siin - Balatonfüred
5.-6. Idüll Balatonfüredi lähistelt

Felvidék ja paastu/kannatusaja kirikud

Nädalivahetus oli jälle kombekohaselt kirandulásitamise aeg. Õppereis piiritagustesse Ungari küladesse Slovakkias ehk Felvidékisse. Mängisin Googlemapsiga ka, tulemus selline.
Algas nagu leivareis - vesiveski ja pagaritöökoja (säärane traditsiooniline, perekondlik äri, mille pagarionu paari kuu pärast kinni paneb ja pensionile läheb). Ja siis muutus kirikute-reisiks ja jäigi. Ja juba-juba mul on kõik need kirikud peas sassis mis sassis, ma arvan, et mõniteist tuli kokku küll. Mu hingeilm kõlksub praegu kuidaski väga kokku nonde kirikute paastuaja violetsete altarikatetega. Jõudsin mõelda ja tänulik olla ja orelimängu peale hakkasin peaaegu nutma, tohutult puudutas.

Esimesel õhtul sattusime kogematasel kombel - jutuvestmisele! See on nüüd küll minu määratlus, kes ma jutuvestmist professionaalsest kretinismist iga nurga peal näen, aga minu jaoks oli jutuvestmine mis jutuvestmine. Ööbisime säärases kohas - žanriks ma nimetaks villa-ühikas. Ungarikeelse erakätes oleva kesk-ametikooli ühikas. Ja vot selle peremees Boldizsar, tema kooli asutamise lugu ja slovakkia ungarlaste lugu väga kiiresti jutuvestmiseks kiskuski. Võluv, veenev, tugev, karismaatiline. Ja miskil hetkel sa ei saa enam aru, kus on enam-vähem "tõe", puhta ideoloogilisuse ja oma loo maksmapanemise piir. Läbi raskuste kooli poole - oli üks lugu, täiesti usutav, säärane kihvt ja idealistlik. Teine lugu oli assimileeruvate ja assimileeritavate ungarlaste lugu, mis jooksis muude lugude all ja taustal ju nagunii. Seisukohad olid tal säärased kummalised, mina nimetaks ikks üsna marurahvuslaseks, konservatiiviks ka. Mõtlesin seda juttu kuulates - kuidas emakeelse keskhariduse puudumine assimileerib ja kui halb see on - päris palju eesti hariduspoliitika peale. No see eestikeelsele õppele üleminek venekeelsetes koolides pole ju midagi muud kui seesama assimileerimisüritus. Taustad on muidugi erinevad, tahaks ma eestlasena väita, aga püüe on suuresti sama.

Allpool fotod (kõik Patricialt):
1. meie rahvusvaheline seltskond: Koppány (noormees ungari-argentiina-saksa juurte/seostega), mina ja Pauline Prantsusmaalt - ja fotoka taga Patricia, kes on Prantsusmaal kasvanud ungarlane
2. selline võrratu memm, milliseks minagi kord saada tahaks - ilusate kortsude ja hästi elatud eluga, sündinud 1932
3. kodu õnnistus:
Kus on usk, seal on armastus
Kus on armastus, seal on rahu
Kus on rahu, seal on õnnistus
Kus on õnnistus, seal on Jumal
Kus on Jumal
seal pole puudust/vajadusi


Teisel päeval käisime muuhulgas Csitári mägede jalamil, kust Kodály Zoltán "kogus ja maailmakuulsaks tegi" A Csitári hegyek alatt nimelise rahvalaulu. Üks päris huvitav versioon on see - koos animatsiooniga, ja vähemalt mitte ooperivariant.

Selle reisi ajal jõudsin veel väga-väga austama õppida etnoloogia instituudi juhatajat - peale selle et uskumatult tark mees, kelle rangust õppejõuna vist pisut kardetakse, aga ka väga-väga tore inimene. Oleks ühes kirikus peaaegu käised üles käärinud ja orelit mängima hakanud. Haris ja juhtis tähelepanu lõputult. Luges ette asjakohaseid kõnesid, Pázmányilt. Näitas ette meisterlikku intervjueerimis- ja kohalikel käisesthaaramise tehnikat.

Fotol: Mohay Tamás intézetigazgató

Lõpuks ma olin omadega üsna läbi, sellest paastuaja atmosfäärist, tohutust info- ja elamustetulvast, kolmest päevast ju tegelikult võõraste inimeste keskel. Aga ma sain pool väikest varvast jälle ühe uue maailma ukse vahele, väga huvitav ja hariv oli. Ja endassekukkumise ajana isiklikus mõttes ka väga arendav.

Keelatud pilt, tegelikult selles kirikus pildistada ei lubatud.


Kui ma oleks teistmoodi blogija, siis ma oleks siin kõik need kirikud kirja pannud ja üles lugenud ja puistanud käisest fakte. Aga mina näe ei ole.

Aadress, 2. katse

Meie arvete peal näeb aadress välja nii:
Budapest
Baross u. 112 3 em. 9/A
1082

(Hungary, ja Briti puhul Europe ilmselt, tasuks ka nähtavasti lisada :)

Kleepisin postikasti peale oma nime ka, rohkem ei oska küll teha...

Viisakuskood, tähelepanelikkus ja märkamine

Kuna ma järjekindlalt võtan siin märgata ja ammutada sellest, mis mulle meeldib ja rikastav ja ilus tundub, siis ungarlaste ja Ungari viisakuskoodi päikesepoolest sedakorda. Varjupool on ju ka olemas, eksole – et suur osa sellest nt ei tähenda midagi ja on puhas kood ilma sisuta, lihtsalt mulin; või kohatine pahatujulise teenindaja/ametniku mentaliteet, mida justkui oluliselt rohkem välja näidatakse siin.

Sain eile väga selgelt aru, et üks asi, mida ma siin riigis kõrgelt väärtustan, on tähelepanelikkus ja nende viisakuskood. Alguses on naljakas see galantsus kohati - mis ju tegelikult tähendab ka ootusi minule, eksole, mis sest, et välismaalane, aga ikka püüad ju sobituda ja koodi kombata, automaatselt – nt suud peab tänan-palun-vabandust-ile rohkem kulutama - aga nüüd ma olen vist natukene ära harjunud. Ja see meeldib mulle. Sellest on palju õppida.

Ungari ja/või rahvusvahelises seltskonnas tajun ma end olevat selline... eesti kultuurikoodiga, mis tähendab, et mul ei ole väga kombeks kutsuda/küsida/mainida/viisakustleda st kokkuvõttes ikkagi ju teist inimest ja tema soove-vajadusi-plaane tähele panna ja nendega arvestada. Mitte et lõputult peaks, aga natukene on tore. Uste lahtitegemist ja selle armsust ma olen juba maininud. Aga too viisakuskood ei puuduta üldse ainult mehed-naised sfääri. Ja kui vähegi veab, pole kenaolemisel midagi pistmist millegi tahtmisega. Komplimente tehakse. Ilusti öeldakse. Märgatakse, mis sul seljas või külge riputatud on. Ilusti-ütlemise puudus on Eestis küll ikka kole suur. Mitte ainult blabla-komplimendi tasemel (mis on ka kohati armas), aga ka selliste suurte asjade märkamine-tunnustamine-tagasisidestamine.

Aga ehk ma õpin tõepoolest ise ka siit pisut sellist märkamismentaliteeti ja võtan selle koju kaasa. Ilusti mul on omast arust ikka vahel olnud kombeks öelda. Aga muud märkamist võiks ikka rohkem osata

Avatus on (tegelikult hoopis suurem asi muiduski) teine asi, mida ma siin ja praegu vist üsna eduliselt õpin ja avastan. Et kui avatud ja siirad ja otse võivad inimesed olla. Ja ma ise ka. Ja kui avatud ma olla tahan. Ja et ma tegelikult vajan enda ümber üsna suurt avatusmäära, siirusest rääkimata.

Ja üldse, mulle tundub, et see riik siin mõjub mulle üsna ühemõtteliselt hästi. Et see avab mus mingeid selliseid jooni, mis siiani peidus on olnud. Ma olen siin kuidaski elurõõmsam ja sotsiaalsem ja tunnen end ilusamana ja jõuan rohkem ja väsin teistmoodi. Usun ja loodan ja tõesti kõik lähebki korda.

Comment

Aru ma ei mõista - miks ma ei saa ise kommenteerida siin? Proovisin kõiki variante omast arust ja settingud vaatsin üle ja... Teab keegi? Ilmselt ma olen jätnud mingi väga väikese näpuliigutuse tegemata, aga mille just.

Ja selle kirja-saamisega on mingi jama siis, tundub, sest mul on veel paar tükki justkui pikalt tulemas juba. Ja kohale pole jõudnud ühtki. Õhtul uurin Krisztina (korterikaaslase) käest, et mis värk. Kuigi ma pole kindel, et ta aidata oskab, sest aadress ju oleks nagu õige (arvete peal on sama - ja need tulevad küll kohale :))

Väikesed rõõmud ja Az egyes villamosi linn

Fotol: Kai ja Edgar (ja mina) teel Debreceni - hea tahtmise korral saab ka korralikud inimesed hääletama õpetada, ütlen ma :)

Olin täna lapsikult rõõmus, kui leidsin kooli lähedalt netikeldri, kus sai nii printida, paljundada kui ka kaardiga maksta. Ja kõik käis kiiresti, asjalikult ja odavalt. Hind 6/8 Huf-i, mitte 10/20 või tipphind, mis ma leidnud olen on olnud suisa 30 raha. Hea teenindus (loe: jóképű teenindaja) pealekauba. /30.03

Hakkan ungarlastuma, või mina ka ei tea... Ärkasin kell 6 ja magama enam ei jäänud. Ja kuna mu kodupood, kust ma tahtsin hommikuks süüa osta, avati (alles!) kell 7 - mu Szegedi kodupood tehti küll 6.30 lahti - siis jalutasin ümber kvartali. Ohh, milline hommikuromantika! Elan sellises kohas, kus ühel pool teed on väike Lasnamäe ja teisel pool vanemad uhkemad majad. Minu oma on see kõrgete lagedega ja mitte-lasnamäe tüüpi. Õhk oli veel karge, linnud laulsid mis hirmus ja päike oli säärane hommikune. Ja viljapuud õitsevad! Otse keset väike-Lasnamäed. Ja inimesed ootavad poe ukse taga järjekorras, millal pood lahti tehakse. /31.03

Väikeste rõõmude hulka kuuluvad veel näituseks
- päike, mis on esimese krundi mu näole juba jätnud, ja mis muudkui paistab ja paistab + Eesti mõistes peaaegu et suur suvi, mis meil kätte on jõudnud
Fotod kõik Kailt/Kai fotokast:
- Debreceni Nagyerdő Gundeli pannkoogid (allpool 1. pilt)
2. pilt: Fényes udvar, mis kuulub mu tõlketeksti paikade hulka ja mis sisuliselt on ühe magala sisehoov, selline Lasnamäe hangulatiga
3. pilt: Debreceni Suurkirik õhtupäikeses


-
Aga jätkates väikeste rõõmudega:
Inkognito kõrtsi õhkkond - minu lemmikkõrts Debreceni linnas, mis reklaamib ennast kõrtsileti ja kultuuriga (kult és pult) - mis on Kai pesast 100 sammu
- Debreceni poole-linna-jooks tegi mind ka täitsa rõõmsaks (ja lihased ei valutagi!)
- tõlkelaagriks inspiratsiooni ja õhkkonna ahmimine - see ju mu peaeesmärk oli, miks Debrecasse minna
- minu tellimuste (mis ma maailmale esitan, eksole) imepärane täitumine. Tellin kiire pealesaamise ja auto Budapesti ja juba ta tulebki, või kõik need kergused ja kergelt-võtmised ja -minemised, mis ma siin tellinud olen/ Ma arvan, et "Ahne kalamehe" muinasjutu mõistes - teate küll, muudkui soovib kuldkalalt, kuni Jumalaks saamiseni välja, ja siis kukub kõik kokku, sest ilmselgelt on liiga ahneks mindud - pole ma veel liigahneks muutunud, ega kavatse ka muutuda./ Praegu on natukene hirm nahas küll, sest, jah, maailmale on ka üks suur tellimus sisse antud. Kui tellimus on hea, eks ta siis täitub. Kui ei täitu, ju siis oli jama tellimus. Nii need asjad vist käivad.

Budapest ja eestlased

Igas Budapesti õllepoes kohtad sa vähemalt üht eestlast (ja kui hästi läheb, siis mõnd aueestlast ka - Reeda termineis, eesti keelt kõnelev välismaalane, kel meie maaga sügavamalt miskit pistmist on). Sadamaid, noid õigeid, meresadamaid siin riigis pole ju.
Niisiis, jõlkusin mina Tűzraktéri toetusüritusel, tegelikult selle paiga viimsel õhtusöömaajal ilmselt, sest kinni nad selle nähtavasti panevad, ja kõigepealt nägin kaht eesti tüdrukut, kes siin kunstiülikoolis erasmustavad. Pisut aega hiljem õllepoes - lobiseme me eesti keeles ja üks poiss ja tüdruk vaatavad meie poole ja muigavad. Regina ja Laci, hästi toreda olemisega, eestikeelsed, kahe kodumaaga. Tahaks nad natukene kodustada, tundusid täitsa minu inimesed :) Nii et ikka ja jälle - vigyázzanak!, Budapesti tänavail ei saa süüdimatult eesti keeles klatšida ja igast joga suust välja ajada ;)

Kuidas Ungari külateel kohtuvad kaks eestlast ja hindust katoliku preester - ja teised lood/ Hogy találkoznak két észt és egy indiai származasú páp...

... egy Magyarországi faluutcán - és másik sztorik

Neljapäeval soolaleivatasime sisse mu pesapaiga. Ja reedel hääletasime Edgariga Szegedisse - vihmailmaga, aga see-eest kiiresti (2 tundi ja kohal, rongki sõidab kauem) ja tasuta. Kuldlause Edgarilt: "Mis suhkruteed [sugárút -sõna-sõnalt kiiretee] neil on siin igal pool?" Szeged nimelt on tänavaplaneeringu poolest üles ehitatud kiirte ja ringide süsteemis nagu nt Rooma või ka Budapest.

Seekordne Szeged oli kuidaski väga teistmoodi kui ma teda mäletasin. Vihmalinn, rõske, jahe ja lombirohke. Ja nii väike ja vaikne. Tõeliselt väike ja vaikne. Huvitav, kuis suuruse taju muutub... Kui ma 2009. sügisel seal elasin, tundus teine täitsa korraliku suurusega linnana. Tuleb välja, et suur nostalgitseja ma ei ole. Vaatsin oma paigad üle ilma suuremate tundepuhanguteta - sealse raamatukogu ehk tahaks endale kaasa pakkida, on teine säärane sümpaatne. Ja Grand Cafe, seda paika ma armastan palavalt. Grandis on olemas see miski, mis ühel istumiskohal olema peab. Majutusime Gabi juures. /Teine nädalivahetuse kuldtsitaat on Gabilt: [et kui linnapealt tulete, siis] "ring the doorbell and I will open the window!"/ Täitsime prügikasti ja tühjendasime külmkapi. Siiski-siiski - natuke täitsime ka külmkappi, küpsisetordiga. Laupäeva-plaan tuli ümber teha, sest mina oma udupäisuses olin jätnud oma kontakteerumisvõimalused kontrollimata ja selgus, et mul pole Gábori numbrit, mis tähendas ilmajäämist nii pálinkast, mis temalt tellit oli kui ka nimepäevatähistungist. Käisime veetornis ja õhtul Gabi ja Bogiga Mojos pitsatamas. Pühapäeval sadas ja sadas endiselt, sellist vastikut eestilikku aeglaselt läbiligundavat vihma. Tagasihääletamine oli pisut tüsilikum, just ilma poolest, aga see-eest saime pisikese külateede-ekskursiooni. Esimese otsaga Kistelekisse. Sealt viis kiirtee peale säärane 5-autot-tunnis külavahetee. Peatub auto, kaugel-kaugel, mõtlesime, et ilmselt mitte meile. Jõuame autoni, säärane tõmmu mees kerib akna alla ja uurib, et kes ja kust ja kuhu ja mis asja me üldse ajame. Niisiis, Budapesti saime me hindust katoliku preestriga, kes on 8 aastat Ungaris elanud ja misjoneerinud. Kultuuriliselt huvitav kokkupõrge igatahes.

Hétvégen Szegeden voltunk az egyik barátommal és nagyon más módón láttam a Szegedet mint 2009. őszel. Nagyon kicsi és csendésnek tűnt a város. Folyamatosan esett az eső - viszont nap városa... Cukrasztáztunk, Grand Cafeztunk. Grand Cafe a kedvenc helyem, ott minden megvan, ami kell, hogy az "én helyemnek" számitani. Tartuban nagyon hiányozott és most Pesten is, meg mindig hiányzik egy Grand Cafe :)
Autostoppal mentünk és vissza is jöttünk. Szeged fele nagyon gyorsan is - 2 óra alatt ott voltunk. Visszafele pedig érdekes volt az utazás - először egy család vitte minket Kistelekre és onnan az autopályara csak egy kicsi, falusi út ment (5 autó az óra alatt, ilyen típusú út). Tőlünk elég messze megallt egy autó és azért elég biztosak voltunk, hogy nem miattunk. Mikor oda értünk az autóhoz kérdezte a sofőr, hogy kik vagyunk és honnan és hova akarunk menni stb. A sofőr egy indiai származású katolikus páp, 8 éve Magyarországon lakik és minket Pestre vitte. Az pont ez, ami vonzó az autostoppolásban - soha sem tudsz, hogy kivel fogsz találkozni.

Minu ungarlastele 1.

Kedvesek!
Már hosszú-hosszú ideig akarok magyarul írni, hogy kifejezni, mennyire hálás vagyok, hogy befogadttak, segítettek, hogy megvagytok nekem... (remélem, hogy nyelvi hibáimat megbocsantattok). Most egy kicsit patetikus fogok lenni :):
Vikinek, az első magyar tanáromnak, aki nelkül nem lennék itt és nem beszelnék magyarul. Ha nem lett volna annyira jó tanárom, akkor azonnal abbahagytam volnék a tanulást. Vikieknek azon kivül is minden jót és szépet a második kisfiával!
Péternek, akivel tandem-tunk - és néha meg most is - szóval ő észtet gyakorolta, én pedig magyart és aki a legésztesebb magyar, akit ismerem :) Nem tudom, temperamentum szerint...?
Sok szegedieknek nagyon-nagyon hálás vagyok - Mókusoknak :), akikkel igazából egy kocsmában ismerkedtünk meg, és mint az egyik barátnőm mondja, az első emberek, akikkel egy új hélyen megismerkedsz, ők mindig különléges, fontos szerepet kapnak meg. És mmm, hogyan tudnak főzni, és hogy lehet bármiről beszélni. Májd Szegeden találkozzunk! Ficze Gabi, akivel "ilusatest eesti poistest" lehetet beszélni, és Paréj Gabi, aki nagyon türelmesen probált segíteni a Melinda-sagaban. Bogiról csak azt tudok mondani, hogy számomra valahogyan mint szegedi Viki - végtelenül segitőkész (amit sok-sokszor ki is használtam).
Gábor. Vitte minket egy falusi iskolába, ahol tudtunk Észtországról meselni, és olyan módón hallgattak a gyerekek, hogy ez maga volt egy nagy élményem. Azon kivül is egy érdekes ember :)
És néprajz tanszékiek. Az a befogadás nekem fontos volt - és úgy éreztem, hogy befogadtak. Elég otthonosan éreztem magam a tanszéken.
A "tartui magyaraim" - Nóra és Reni, akiktől is már sokszor nyelvi segítséget kaptam és sok bögre teát ittunk...
És a pestiek. Ha Berecz András nem meselne, akkor nem lenne jó célom, mi miatt itt lenni. Sőt a világ is egy jó mesemondóval szegényebb lenne.
Itteni tanszékiek.
Muki. Aki nem magyar, de mivel a közöz nyelvünk magyar - és így sok hibat tudunk tanítani egymásnak - "az én magyaraimhoz" tartozik. A Muki couch-ot surfeztem 3 hétig, konyhadiscot tartottunk egy vasarnap délután, spenótos palacsintat készítette nekem...
És mostani lakótársam Krisztina. Befogadta. Helyes. És kibírja, hogy folyamatosan nyelvi hibákat csinálom és fürdőszobában észtül énekelek, s nem magyarul :D